esmaspäev, 1. mai 2017

Thank the lord for activists.

Ehk tänks, Laura, et sa olid NII suur aktivist ja korraldasid Eesti esimese ainult naistele mõeldud jitsilaagri! Märk on maas! 

Selle postituse alapealkiri võiks ka olla, et "kuidas ma Tallinnas trenni tegin", sest täpselt sellest mu nädalavahetus koosneski. Laupäeva pärastlõunal võttis mind vastu selline mõnus Eesti kevadilm, mis tähendas nii kõva lumetormi, et isegi lennukid ei saanud maanduda. Olenemata sellest jõudsin ma Korrus3 maadlussaali kohale ja tänasin instantselt oma eelnevat tarkust, et ma võtsin villased sokid kaasa. Iga kord on seal nii külm, et nipples can cut glass. 

Igatahes esimesena õppisin Liisilt, kuidas nelja erinevat moodi inimesel kätt ära murda. OOoooosooooom. Nüüd saan edaspidi kõikidelt rullikaaslastelt käe trofeena koju kaasa võtta. 
Kõige kõvemad kallistused sel aastal! (mina all)

Teise trennina pühapäeva hommikul õpetas Euroopa vabavõitluse meister Helin konksuga pühkimist, mis on minu lemmiviis pühitud saada, sest sa saad teeselda, et sa lendad ja hüüda vaikselt eeeeaaaggglleeee . Nüüd ma oskan seda teoreetiliselt teha ka poolkaitsest, see on väga mõnus, sest enne ma oskasin seal ainult lamada ja loota, et see saab läbi. 

Kolmanda ja viimase trennina õpetas must vöö Priit meile avatud kaitse põhitõdesid ja see oli ikka pääääris kasulik. Ma pean tunnistama, et need on detailid, mida ma olen õppinud ja isegi mitmeid kordi, aga ma ei ole veel võimeline kõiki asju korraga meeles pidama - pea siin, puusad siin, käed raamivad, üks põlv välja, teine põlv alla, jalad aktiivseks. See on paras pusle, mida sa enda kehaga teed, kui üritad jitsis detaile paika saada. Hirmus. Ja äge. 
Smaaash!

Eriti vahva oli muidugi see, et laagris olid ainult tüdrukud ja nendega saab rullida. Rullida nii, et sa ei pea muretsema, et vastane sind pooleks murrab, et oma ego silitada. Teada, et inimesed on sinuga enamvähem sama mõõdu ja tugevusega ja ise saab ka korralikult ka raskemaid tehnikaid proovida. Mõnus. Samuti pean kohe mainima, et tüdrukud lõhnavad alati nii mõnusalt (meenutan hirmsalt seda, kuidas su vastas on kutt, kes pole oma kimonot lõhna järgi otsustades neli kuud pesnud või lõhnab eriti mõnusalt kanepi järele) ja sel korral olid vähemalt kõik tüdrukud nii toredad ka. Ma olin seal üks kogenematumaid või vähemalt sattusin rullima ja treenima inimestega, kellel oli palju rohkem kogemust. Väga mõnus. Ja niii rahuldustpakkuv tunne, kui suudad päriselt hiljuti õpitud möödumist rakendada ja lillast vööst mööda saada. Noh, sekundiks. 

Kokkuvõttes - Tallinn sakib kohutavalt ja jits + jooksuvõistlused + toit on ainsad põhjused, miks ma vaevun sinna minema ja tihtipeale isegi mitte nende pärast. Laager oli täiega äge ja selle pärast läheksin küll tagasi. Kui vaid saaks kunagi soojemas saalis ka treenida. Samuti - eriti mõnus lisa oli see, et ma ei läinud katki! Hoidsin Tartu lippu kõrgel sest kolmest tüdrukust kaks läksid katki (sorry, Helen!). Kohe järgneb Võimlas tagasisidenädal ja saan endale kõik käetrofeed! Jitsivaimustus jätkub! Jess! 

Kommentaare ei ole: