reede, 12. mai 2017

My mascara runs faster than I do

Ma ei ole tükk aega sõnagi jooksmisest rääkinud. Pean tunnistama, et ma ei ole seda eriti ka teinud, mistõttu pole mul olnud eriti midagi, millest rääkida. Alates sellest ajast, kui mul eelmisel aastal põlv nässu keeras ennast, ei ole ma tõesti väga palju ringi silganud. Olen selle asendanud jõusaali, jitsi ja suures koguses laisklemisega. Ma mäletan veel neid hommikuid, kus ma ärkasin varem, et joosta 15km ümber Tartu, sest päev oli nii kiire ja ma teadsin, et see jooks on vaja ära teha. Miks see oli vaja ära teha? Ma ei ole enam kindel. 

Sellel aastal olen vist jooksnud kokku .. umbes kümme kilomeetrit. Paar korda olen end välja vedanud, aga mu suur mure on selles, et väljas on pidevalt NII külm olnud. Mai keskpaigas sajab lund ja mina olen praegu oma elus sellises kohas, kus ma jälle ei suuda vähe külmema ilmaga jooksma minna. Ma kohe vaatan neid jooksjaid tänaval ja mõtlen ühest küljest, et "pagan, mul võiks ka selline pühendumus olla" ja teisest küljest, et "lollakad". Ärge unustage, et veel aasta tagasi olin ma ise ka selline "lollakas" :) 

Kuhu mu jooksuisu siis kadunud on? Ei teagi päris täpselt. Üks element on ajapuudus või tegelikult teised prioriteedid - mul on jätkuvalt poolteist/kaks töökohta ning ma olen väga korralikult oma und väärtustama hakanud. Lisaks sellele olen ma otsustanud sel aastal pühendada aega rohkem jitsile, mis tähendab, et teen seda kolm korda nädalas (enamasti mitte nii palju, sest you've met me, ma olen laisk), lisaks olen ühinenud töökaaslastega Myfitnessi väljakutsega, mis nõuab vähemalt kahte trennikorda seal. Enamasti tähendab see mulle jõusaali (ka varahommikul!), mõnikord ka rühmatreeningut. See teeb juba viis trenni nädalas, lisaks tahaksin teha ka püstivõitlust ja mitte katki minna ületreenimise tõttu. Prioriteedid on lihtsalt mujal.
Selleaastane Heateo jooks - sain peika ka kaasa ja ta vihkas seda. 

Samuti ei märganud ma oma jooksmises mitte mingit progressi - on muidugi mõistetav ka, et kui sa teed asju poole hingega, siis ei saagi mingeid hiiglaslikke edasiminekuid olla, aga ma eelistan seda, et mul on üks ala vähem, milles ma halb olen. Niisiis praegu olen ma olukorras, kus ma viitsingi joosta ainult ühekohaliste numbrite arvuga kilomeetreid järjest ja isegi siis ei ole mul mingit päris kiirust. Ma näen ju tegelikult nt Margiti blogist, mida järjepidevus kaasa toob, aga ma ei ole iialgi nii põikpäine olnud, et ka pärast tagasilööke püsti tõusta ja edasi areneda. Ühesõnaga - pikk soig, mis tähendab lühidalt, et kui ma ei ole valmis jooksu tööga panustama, ei ole ka aus oodata, et ma selles ideaalselt hea oleksin. 

Samas! Ma sain aru, et ma võin joosta küll, kui mul on keegi, kellega koos seda teha. Jitsiga on mul osaliselt selle tõttu nii kena hoog sees, et ma saan koju tulla ja oma trennist rääkida ja mu peika tahab sellest kuulda (ta tahaks isegi mu trenne analüüsida tunduvalt rohkem kui mina) ja arutada ja toeks olla. Jooksuga mul seda pole. Üldiselt olen ma päris iseseisev inimene ja mulle meeldib väga üksi asju teha, aga ühel hetkel annab see tunda, kui su sõpru ja elukaaslast ei huvita sinu meelisala. Vähemalt praegu on meil ka jitsis tekkinud päris mõnus tüdrukutekamp, kellega ma tunnen end paremini kui üksinda. Õnneks aga on mul Kris, kelle mahitusel panin end kirja järgmisel nädalal toimuvale Maijooksule ning ka Ööjooksule, kuhu läheme pulli tegema (sest Rakvere). Seltskond on vahva asi, mida omada - ja hinda seda, kui sul on piisavalt sõpru ja kaaslane, kes huvitub samast spordist nagu sina ja sa ei pea alati üksinda finišijoont ületama. 


2 kommentaari:

Mari ütles ...

Aiiii, ma nii ootan seda aega, kui ma jälle kahel jalal võrdselt varbaid matti lükata tohin :P Tunnen täiega kõigist bjjtchidest puudust :D

Mari ütles ...

Aiiii, ma nii ootan seda aega, kui ma jälle kahel jalal võrdselt varbaid matti lükata tohin :P Tunnen täiega kõigist bjjtchidest puudust :D