laupäev, 20. mai 2017

BJJ Globetrotter

aka käisin reisil ja lugesin raamatut. 

Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et mis mõtet on puhkust võtta, kui sel ajal kuhugi ei reisi. Ma niisama passida ei oska ja pigem läheksin siis kuhugi mujale kultuuri vaatama või sooja ilma nautima. Sel korral õnnestus ka peika nõusse saada ja läksime paariks päevaks Inglismaale. Me veetsime kaks ööd ja kaks päeva saare lõunaosas glämpides (ma ei tea, kas see on sõna, aga nüüd on igatahes) - eriti mõnus suur telk, palju tekke, rohelus ja muuhulgas ka võimalus päikesetõusu ajal kuuma välidušši nautida (kui keegi on huvitatud, siis seda renditakse ka välja ja eestlased on alati eriti teretulnud - link ). Saime ka alpakadega sõbraks, kes kõndisid maffiana järel ja tahtsid juukseid nuusutada, selgelt mu lemmikud loomad maailmas. 
Nad on nii armsalt totakad, kas pole? 


Kuna isegi selline pisike reis hõlmab endas palju ootamist, võtsin oma truu e-lugeri kaasa ja kuna ma kogu aeg ei jaksa kosmosest lugeda, alustasin Christian Graugarti raamatuga sellest, kuidas ta oma tavapärase igava elu hülgas ja otsustas paar kuud mööda maailma ringi rännata ja eri klubides jitsi treenida. Raamat ise on vabalt internetis saadaval (link) ja väga kerge lugemine. Idee meeldis mulle väga, kuid pean tunnistama, et see raamat läks minu jaoks veidi tüütuks - käisin siin ja rullisin kuttidega, siis läksin sinna ja tegin veel trenni, vahepeal tundsin kolmeks sekundiks midagi peale nälja ja pohmaka ja siis läksin ja tegin veel trenni. Ma millegipärast arvan, et see raamat võib meestele veidi paremini klappida, sest tunnetele seal suurt rõhku ei panda. Ma ei saa öelda, et see mind millegagi väga üllatanud oleks, kuid huvitav läbilõige siiski eri klubidest ja mentaliteetidest. Ma päris ausalt ei olnud isegi eriti kursis sellega, et eri klubide ja koolkondade vahel nii suured käärid võivad olla, et kui ühes klubis treenid, siis sind mõnes teises ei lasta uksestki sisse. Või isegi nii, et kui sa oled mingit x klubi külastanud, siis osades teistes sa enam teretulnud pole. what the actual fuck, kas pole? Täiskasvanud inimesed maksavad raha selle eest, et üksteist kägistada ja ikka peab asja nii tüütult keeruliseks ajama. 

Küll aga ütlen selle raamatu kohta seda, et sellel oleks hädasti toimetaja kätt vaja olnud, sest autor komastab asju täpselt nagu inimene, kelle jaoks inglise keel pole emakeel. Neid komasid on liiga palju, samuti on aeg-ajalt sõnad puudu ja teatud hooletusvead rikuvad üldise lugemiselamuse veidi ära. 

Selle raamatuga väga sobivalt läksime ka meie välisklubisse treenima - minu jaoks esimene kord. Varem olen alati väljamaal liiga kartlik olnud, et sellega tegeleda. Sel korral aga oli suur pluss see, et ma ei pidanud üksi minema ja sain vajadusel oma peika selja taha peita ennast. Vaatasime juba kodus välja, et Londonis on üks päris asjalik no-gi jitsiklubi (link), mille kasuks otsustasime, sest no-gi = best gi. Kirjutasime neile juba enne, et tahaksime külla tulla, kuid loomulikult keegi ei vastanud midagi, nii et läksime lihtsalt õigel ajal kohale. Minekule eelnes muidugi tüüpiline "õõ, kas ikka viitsime minna, vihma sajab ja ega eriti ei jaksa" halin, aga pärast 25-minutilist metroosõitu + veits ekslemist jõudsime ikka kohale. Ruum ise oli pisike, akendeta ja kuna seal lõppes parasjagu MMA-treening, oli õhus tavapäraselt mõnus higikas. Olime välja vaadanud just 10th Planet Fundamentals klassi, mis tähendas siis (vist) väheke algajamaid inimesi, mis minule väga hästi klappis. Trenn algas soojendusega, mis hõlmas jooksu, kukerpalle ja mingeid imeasju veel, mis olid erialased, aga minu jaoks tundmatud ja siis ma tegin oma võimete kohaselt ja itsitasin palju. Iseenesest oli saalis nii palav, et oleksin saanud ka lihtsalt paariminutilise jooksuga piisavalt soojaks. 
Kohustuslik treeneritega pilt - ridiculously happy campers

Trenn ise koosnes ühest seeriast, mida drillisime - lockdown'i lõhkumine -> küljekontroll -> mount -> puusaga pühkimine -> suletud kaitsest sirged käelukud. Minu õnneks sain peikaga paaris olla, kes oli kõigi nende asjadega tuttav, mina oleksin seal omajagu ikka nuputanud ja venitanud. Eriti põnev mu jaoks oli käeluku katse pealt pühkimine, mis küll ei tule välja, kui vastane vähegi survet oskab hoida. Eks ma siis edaspidi loodan, et mu vastased ei oska :) Drillimine võttis mingi 20-25 minutit ja sellele järgnes pool tundi sparrimist. Mu vastased olid peika-võõras roidevigastusest paranev kutt- kõik kolm tüdrukut, kes trennis olid. Kokku võib asja võtta nii, et peikaga kihistasime nagu ikka ja kõikidelt teistelt sain sakutada nagu kassipoeg. Tegelt luiskan, sest üks tüdruk oli üldse esimest korda trennis ja temaga drillisime lihtsalt trenni temaatikat. Teised tüdrukud olid sinivööd ja tõesti väga heal tasemel, kõik surved olid paigas, neil oli kindel plaan ja väga teravad jalalukud. 

Pärast trenni sain tüdrukutega veidi lobitööd ka teha, et kui nad kunagi Eestisse tulevad, siis meil on klubides tüdrukuid ootamas küll, kellega treenida, sest kõik olid tõesti väga toredad. Mu tüüpilised hirmud olid taaskord ainult minu peas (keegi ei taha minuga paaris olla ega rullida; kõik on minust palju suuremad/osavamad/tugevamad) ning pärast trenni metroojaama kõndides oli tuju ikka täiesti laes, kuigi meid ootas ees vist maailma kõige haisvam sõit, sest pesemisvõimalust võimlas polnud ja me olime ka arvestanud, et peame omajagu lõhnavalt ringi liiklema. Järgmisel päeval sain küll aru, et rullides olin liiga hoogu läinud - jäin hiljaks ühe jalalukuga ning vana põlvevigastus tuli uuesti kiusama. Selle tõttu jääb vahele ka homne Maijooks, aga päris ausalt ma ei suudaks enam ka seda aega bussis istuda, et 40 minutit kuskil higise massi sees sörkida. 

See väike jitsitrenn oli meie reisi üks suurimaid kõrgpunkte ning kui Londonisse satute, soovitan kindlasti 10th Planeti klubi üle vaadata, nad on väga sõbralikud ning järgmisel korral lähen ka ise kindlasti sinna uuesti :) ehk on järgmisel välisreisil juba ka lihtsam end ületada ja võõrasse kohta treenima minna - kas on? 

Kommentaare ei ole: