neljapäev, 11. mai 2017

B nagu Bradbury

Ma ei plaaninud küll kogu aeg ulmet lugeda, aga kuidagi juhtus nii, et tähestiku teiseks autoriks sai Ray Bradbury oma raamatuga The Martian Chronicles. Ka mu praegune raamat räägib kosmosest, aga see pole ilukirjandus, nii et ikkagi veidi vaheldust. 

Tegu on lühijuttude kogumikuga, mille üldine teema on Marsi koloniseerimine. Mina muidugi ei teadnud, et raamatus on lühijutud, vaid panin vaimu valmis korraliku romaani jaoks. Ei saa öelda, et ma oleksin pettunud, sest ma suudangi tähelepanu hoida raamatul täpselt nii kaua, kuni ma magama jään. Selle raamatuga jõudsin vähemalt ikka ühe jutukese enamasti läbi lugeda. Pluss mulle väga meeldis Bradbury proosa selle teose puhul, mistõttu ma vedasin seda pisikest raamatut kaasa igale poole, kuhu läksin, ja lugesin seda kodus, bussis, trenni oodates ja koju kõndides. Ma polegi ammu kõndinud kuhugi ja samal ajal raamatut lugenud. Kui kedagi Tartus niimoodi jalutamas näete, siis on üsna kindel, et see olen mina, võite tere öelda :) 

Raamatu üldine teema siis inimeste esimesed katsed Marsile jõuda ja sinna põgeneda, sest Maa on nad juba ära rikkunud. Raamat ise on päris vana (ja ilukirjanduslik), nii et tehnoloogia pole kindlasti väga täpne, aga üldine mõte on siiski päris kandev ka praegusel ajal minu meelest. Kahjuks reaalses elus pole aga Mars hetkel meile elamiskõlblik ja suuhteliselt suure tõenäosusega me ei jõua planeetidevahelise reisimiseni enne kui Maa lõplikult alla annab. 

Aga äkki ei lähe nii! Seniks lugege Bradbury't ja mõelge, kuidas võiks vähem maailma ära rikkuda, et me ei peaks telepaatilisi marslasi kiusama minema, nad on hiiglama kavalad. 

Kommentaare ei ole: