pühapäev, 23. aprill 2017

Vist olen ametlikult vana.

Kes oleks võinud arvata, et kui teha tööd ainult hommikuti inimese aegadel (sest ma oma kõrvalprojekti nimetan jätkuvalt hobiks, kuigi see sööb ära mu õhtud ja nädalavahetused), siis tekibki harjumus vara magama minna ja mõnikord läheb uni isegi ENNE äratuskella ära. say whaat? 
Samuti on minu jaoks harjumatu, et ma ei taha hommikul voodis vedeleda, vaid pigem eelistan üles tõusta ja asjalik olla. Aidake mind, palun, mis toimub? 

Väljaskäimise osas ma olen muidugi alati vana olnud, sest mulle ei meeldi rahvarohked kohad ja juua ei ole ma juba aastaid osanud - ma lähen väga lärmakaks ja lõbusaks ja siis ma tahan lihtsalt magada. Samuti segab joomine veidi trennidele vahele, sest nüüd piisab ühest veiniklaasist, et ma peavaluga maas oleksin. Muide eelmisele punktile jätkuks - ma olen nüüd hakanud hommikuti trennis käima. Magada nagunii ei oska ja hommikuti on jõusaalis päriselt ruumi, et asjad kappi panna ja jõusaalis masin leida ja pärast saad isegi rahumeeli duši all käia. Pole viga. Ma hommikuti küll väga kõva trenni ei tee, vaid pigem on tegu kergema hommikuse võimlemisega (mis sisaldab ka jõutõmmet ja kükke). 

Trenni osas on mul suuremat sorti jitsivaimustus peale tulnud, kuid see on kaasa toonud paratamatult ka selle, et ma olen rohkem või vähem katki enam-vähem kogu aeg. See ei pruugi muidugi vanadusest tulla, vaid sellest, et ma olen lihtsalt liiga nõrk - seda loodetavasti parandab jõusaal juba lähemal ajal ja siis ma olen igatpidi tugev ja ei lähe enam katki. 

Vanaduse eriti lõbus asi on see, et mu hajameelsus on eriti naljakaks läinud: ühel päeval tegi mu tore peika mulle kohvi. Jätsin selle ootele ja tegelesin oma tõlkega. Mingi aja möödudes mõtlesin, et kurat, jälle jahtus mu kohv ära, sest ma unustasin seda juua. Hakkasin kohvitassi haarama ja see oli juba tühi!! 

Ma eeldan, et järgmine samm on siis see, et joon õhtuti kell viis viimase tassi teed ja kell seitse juba magan? Kui just õue peal naabrilapsed liiga lärmakalt ei mängi, sest siis ma saan nendega juba kurjustada. 

laupäev, 8. aprill 2017

A nagu Asimov

Tundub, et vahepeal huvitavad inimesi mu raamatujutud rohkem kui spordijutud, nii et viin kõik oma kolm jälgijat kurssi plaaniga, mis mul praegu raamatute lugemiseks on - nimelt olen ma pidevalt segaduses, et "mida järgmiseks lugeda?" ja selle tõttu hakkan tähestikku läbi lugema. Tähestiku aluseks sel korral autori perekonnanimi. Kellega siis veel alustada kui mitte Asimoviga, eks?

Ulme meeldib mulle väga, Asimov pole siiani nii palju meeldinud. Ma mäletan, et lugesin mõned aastad tagasi "Asumi" läbi, kuid see jättis mulle täpselt null emotsiooni. Suure tõenäosusega pean seda millalgi uuesti lugema ja inglise keeles, ulmet eesti keeles lugeda on väheke veider (kui tegu pole just Hargla või kellegagi, kes kirjutabki eesti keeles). Igatahes valisin esimeseks teoseks End of Eternity (eesti k. "Igaviku lõpp") nimelise romaanikese. Pärast lugesin targast internetist järele, et tegu on Asimovi ühe erilisema jutukesega, mis erineb suuresti tema tavalisest stiilist. Kuna ma "Asumist" midagi ei mäleta ja The Gods Themselves, mille eelmisel aastal lugesin (ja väga meeldis, praegu meenus!) ei ole miski, mille põhjal teha stiililisi üldistusi, siis võin ainult kaasa noogutada, et jaa, tõesti, väga teistsugune.

Lugu ise on minu jaoks päris selgepiiriline armastuslugu, kuid üldine taustsüsteem on väga huvitav - kui me suudaksime leiutada viisi, kuidas vaadata sajandite möödumist kõrvalt ja nendesse sekkuda, et ära hoida katastroofe ja sõdu, miks mitte seda teha? Või miks just teha? Kas pingelised olukorrad toovad kaasa uuendused ja kohastumused või on parim üldine kurss inimkonnale see, mis tagab lihtsa ja turvalise elu? Ja kas tõesti saaks üks väike (või mitte nii väike) mutrike terve süsteemi soovi korral hävitada? Kui suur on meie igapäevaste tegude mõju? Mul on väga palju küsimusi veel, kuid kuna nende kirjapanemine tundub veidi totakas, siis ma siinkohal lõpetan.

Asimov on lahe, 8 punkti kümnest.