esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Et vigane või?

Miks ma viimased kuu aega nii vait olen olnud? *heinapall veereb üksikult üle blogi nagu vesternis*

Detsembris kadusid kõik päevad mul käte vahelt nagu vesi sõelast, sest tegelesin sellega, et saada edutatud ja võtsin endale ka ühe lisaprojekti, mis väga kukrut ei täida, aga täidab mu hinge rahuloluga, et bakalaureusekraad hispaania keeles saab lõpuks ometi mingit kasutust. Selle kõigega seoses oli mul detsembris (ja on ka nüüd ja edaspidi) umbes 1,5 töökohta ja ma päris ausalt põlesin veidike läbi. Rassisin ikka korralikult trenni teha ja võitlesin nende tumedate pilvedega, mis ütlesid, et peaks alati rohkem ja paremini.

Ma ei taha öelda, et "õõõ, keha tundis ära, et puhkust on vaja", kuid .. sel aastal veetsin aastavahetuse küll igasugu lõbusate uimastite mõju all, aga seda Tartu Ülikooli Kliinikumis, sest ka mu pimesool vandus alla aastale 2016 - kas teadis ette, et ega midagi paremat tulemas pole? Kes teab. See lugu oli päris lõbus tegelikult, et läksin EMOsse, sain põhimõtteliselt pooleteise tunniga operatsioonisaali ning sealt juba 40 minutiga välja. Magasin öö ära, tegin hommikul eriti vaprat nägu, et eeeiiiii, mul on kõik suurepärases korras ja läheks ära koju -> sain mingid eriti mõnusad valuvaigistid sisse ja .. kõndisin koju. Pärast erakorralist operatsiooni. 30 minutit. good job, well played. Tagantjärele mõeldes tundub, et mul pole ikka peas kõik korras, aga minu kaitseks võin öelda, et esimesel jaanuaril olid kõik taksod Tartu linnast kadunud, bussid ei sõitnud ning kõik mu sõbrad olid veel liiga purjus, et rooli istuda.

Kuna mu uus töökoht sai samuti jaanuari algusega stardi, ei võtnud ma ka haiguslehte ning olin lihtsalt terve eelmise nädala rohkem või vähem hädine. Tööl olin vähem, kodus tuli ikka ette, et nutsin end magama, sest ma ei saanud hingata, lamada ega püsti olla, ainult kägaras istuda. Teate, kui ebamugav on kägaras magada või? VÄGA. Aga! Sellesama nädalaga sai vist kõige hullem mööda, sest täna on mul juba väga hea olla, saan juba ringutada ja juua rohkem kui üks lonks vett korraga. Mõnus.

Mida see kõik spordile tähendab? Tähendab, et ma puhkan. Ühest küljest on jube mõnus, sest ma ei valuta mitte kuskilt ja mul pole ühtegi sinikat ja keegi ei ole mind juba kolm nädalat rusikaga kõhtu löönud (võimlas oli jõulupaus treeningutel), aga samal ajal on jube kummaline olla. Et ... tulen töölt koju ja ei lähegi koos Matuga trenni? Mida inimesed üldse teevad oma vaba ajaga? Või nädalavahetustel? No õnneks on mul see teine projekt veel, mis võtab ka omajagu tunde endale, aga energiat on nüüd küll kogu aeg üle. Ma ei jaksa isegi magada enam, true story. Ärkan juba kella kuuest nagu kevadine kitseke, aga kuna teki all on soe ja mõnus, siis laman seal äratuskella helinani.

Selle nädala lõpus tulevad ka õmbluste niidid välja ning siis ma usun, et leian tee tagasi trennisaali näiteks ratast sõitma või midagi hästi kerget tegema. Maadlema ning raskusi tõstma ei lähe enne järgmist kuud ja ma juba tunnen, kuidas ma olen igalt poolt pehme ja lodev - tegelt olen ikka samasugune nagu muidu (pehme ja lodev ;) ).

Aga seniks - soovitage, mida vabal ajal teha? Raamatut ma ei saa kaua lugeda, sest siis ma jään küll magama. Mägesid ka kohe vallutama ei lähe, aga igasugu leebemad soovitused on küll oodatud. :)


2 kommentaari:

Mari ütles ...

Aeg on hakata sokke-kindaid kuduma :D

Andra ütles ...

Kõik need ägedad retseptid järgi proovida, mida oled pikalt vaadanud, aga pole aega olnud katsetada :D Mõni DIY nikerdusprojekt. Riidekapp/sahtlid ära sorteerida/korrastada, samal ajal mõni podcast (mida oled ka kindlasti tahtnud juba ammu kuulata, aga pole aega olnud) taustal mängimas. Zooloogiamuuseumi külastamine. Mõne koduse asja lahendamine ("siia oleks hädasti konksu vaja..." *elab kaks aastat ilma konksuta* tüüpi asjad).

Jaksu ja kiisupaid!