esmaspäev, 5. detsember 2016

Novembri kokkuvõte

Vaadates seda pilti, oli mul tõesti väga väga igav kuu trenni mõistes. Tegin vaheldumisi lihtsalt kolme asja - kaklesin püsti, kaklesin maas ja käisin lihast kasvatamas. 


Väga suurelt on näha, et ma ei teinud mitte ühtegi jooksusammu. Üsna suure tõenäosusega ei tee ma selle aastanumbri sees enam üldse ühtegi ning ilmselt ka järgmisel aastal mitte. Ma olen jõudnud vaikselt faasi, kus ma varsti lähen juba kristallipoodi mingit ... roosat kvartsi (? see on kivi?) ostma, sest ma valutan ja ma olen katki ja keegi ei oska öelda, miks ma katki olen. Nähtavasti ei võeta inimesi väga tõsiselt, kui öelda, et noh, ma saan elada, kõndida ja kõike teha, aga mul on aeg-ajalt valus ja mu põlv on väsinud. Ja üldse - mis sa oled mingi imelik või, et tahaksid kunagi maratoni joosta? Olgu siis, eks ma annan kõikide oma unistuste osas alla. #positiivsus :)

Samas ma ei saa nagu öelda, et mul oleks kogu aeg valus, sest selgelt ma siis ei teeks kuus nii palju trenni. Lihtsalt täna on selline keskmisest valusam olek, sest eilne trenn hõlmas palju põlveväänamist. 
Püstivõitluse baaskursus sai selle kuuga läbi ning nüüd olen ametlikult vastu võetud level2 püstivõitlusesse, mis tähendab, et ma saan teha trenni koos edasijõudnutega - mis tähendab, et saan korralikult peksa. Omajagu suured augud on minu kaitses sees ning see ei aita väga, kui mu ainus "kaitse"reaktsioon on silmade kinnipanek ja lootus, et äkki ma ei saa väga valusalt pihta. 

Pean päris ausalt ütlema, et novembrikuu möödus veidi sellise ... tüdinenud tähe all. Võimla trennides on tagasiside andmisel ja vastuvõtmisel väga suur tähendus ning see tähendab, et ma saan igas trennis kuulda, et ma ei oska ühte, teist või kolmandat asja. Sellele lisandus vahepeal ka see, et jõuksis tulid suvalised inimesed mulle ütlema, et ma teen harjutusi valesti - ratsionaalselt ma saan aru, et see on hea, siis ma saan paremaks ja nii, aga ma tahaks ikkagi lihtsalt need inimesed ühte pimedasse kohta saata ning nurgas pahur olla ja mitte kunagi enam trennisaali jalga tõsta. Kas kunagi on võimalus üldse milleski enamvähem heaks ka saada? Isegi mu tööarvuti desktopil on taustaks vana hea "sucking at something is the first step towards being sorta good at something", aga see periood on juba nii kaua kestnud ja ma ei taju üldse mingit progressi mitte milleski ja teen ikka täpselt samu vigu ja eksitusi.. Loodetavasti detsembris saan oma pea korda ja puhkan suurima südamerahuga ja naudin jõuluaega. Plaanin teha joogat ja veidikene vaheldust tuua enda päevadesse. 

Statistikat ka: 

Kokku 19 trenni ja peaaegu 25 tundi. 
Samme tuli 489 122 ning läbitud 276 kilomeetrit. 
Põletatud 63 355 kalorit, trenniga neist 2797. 


Kommentaare ei ole: