esmaspäev, 3. oktoober 2016

Septembri kokkuvõte

Septembriga on selline kummaline lugu, et kuigi ma olen väga üllatunud, et millal küll oktoober juba tuli, kestis september mu meelest ka terve igaviku. Septembrisse mahtus omajagu ka muud elu peale spordi, muuhulgas ka nädal soojematel laiuskraadidel, kus ma üldse sporti ei teinud. Selle võrra kokkuvõte ka suts hõredam. 


Pildist võib järeldada, et oli selline ... üksluisem kuu? Aga mulle endale meeldib mõelda, et sain lõpuks oma rutiini enamvähem paika ja eesmärgitut rabelemist oli vähem. 

Alustasin ortopeedi heakskiiduga (või isegi tema soovitusel) uuesti korralikumalt jõuksis lammutamist. Kava on mul jaotatud kaheks ja iseenesest väga lihtne - kuna mu eesmärk pole võistelda fitnessilavadel ega saada lihasmäeks, vaid toetada jõusaaliga muud trenni ja tervet elu (khmh, põlv), käin jõusaalis keskmiselt kaks korda nädalas, ühel korral keskendun kükile ja teisel jõutõmbele. Nii lihtne ongi. See nüüd ei tähenda seda, et ma lähen sinna, tõstan kuus korda kangi ja lähen koju, absoluutselt mitte, aga lihtsalt need kaks harjutust on praegu A ja O, millele keskendun rohkem. Loomulikult teen ka väljaasteid, rinnaltsurumist, kätekõverdusi, plankin ja teen kõikvõimalikke rohkem ja vähem intensiivseid asju, mis meelde tulevad. Kuna keskne harjutus on olemas, siis pärast sellega "ühele poole saamist" teen kõike muud ka, aga veidi vähem intensiivselt. Trennid lõppevad rullimise ja enda-lõbuks-harjutustega, venitama pole ma jätkuvalt hakanud, sest see ei tee mulle isiklikult mitte midagi head. Kükk praegu väga hästi ei arene, püsib seal 35-40kg juures, aga jõutõmbes liigun vaikselt-vaikselt ikka edasi ja tõstan enda kehakaalust raskemaid kange, see on päris lahe tunne. 

Pärast Hispaaniast tagasijõudmist sai lõpuks alguse ka püstivõitluse baaskursus, mis tähendab, et kaks-kolm korda nädalas õpin inimesi käte ja jalgadega lööma. Puhtast südamest võin öelda, et see on ikka äärmiselt lõbus trenn. Nii mõnus on käia trennis, kuhu minekut tõesti ootan. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib ka käia jõuksis ja jooksmas ja kindlate hulluseperioodide ajal järjestikku rühmatrennides, aga mu jaoks eriti eriti motiveeriv on see, kui ma tean, et ma õpin selles trennis midagi uut ja huvitavat - seetõttu, meeldib mulle ka jitsis käia, sest seal on alati midagi arendada ja lihvida (minul muidugi peamiselt ikkagi õppida, sest ka selle vähese olen peamiselt unustanud praeguseks). Isegi see ei morjenda mind, et püstivõitluse trennid on nii hilja õhtul, et tagasi tulles peaaegu kohe voodisse kukun ja poole raamatulehe taha magama jään (kella kümneks jõuan koju, aga mulle meeldib vara magama minna :) ). Tänasest saame ka poksikindad kasutusse võtta ja ma olen tõesti päris elevil - väga väljakutsuv ja mõnus trenn, räägin sellest kindlasti veel kunagi. 

Neli korda jõudsin ka jooksma, üks jooks neist on Pärnu Kahe Silla jooks, millest olen juba kirjutanud (siin) - üldiselt ma olen jooksu enamvähem teadlikult piiranud mitmel põhjusel - esiteks ei mahu see eriti muude trennide vahele ära, kuna tahaksin ka mõne puhkepäeva nädalasse mahutada. Õnneks on püstivõitlus ka päris korralik aeroobne trenn, kõik põhi ei kao kindlasti ära. Samuti ma tunnen teatud vastumeelsust hetkel jooksmise suhtes lihtsalt sellel totral põhjusel, et sel aastal pole ma kuhugi seal arenenud ja see aeglane tiksumine tüütab mind nii kohutavalt. Ma olen puhtsüdamlikult kade inimeste peale, kes saavad paari kuuga oma pulsi juba arvestatavalt allapoole ja kelle keskmised jooksud on 130-140 lööki minutis. Ratsionaalne osa minust saab aru, et ma pole ka nii palju tööd teinud, kui peaks, sest järjekindlusest on jäänud vigastuse tõttu omajagu puudu, aga mul on õigus oma tunnetele, ükskõik kui ebaloogilised nad ka poleks. Ja loomulikult kolmas põhjus on mu igavene põlvehäda. Tahaksin väga ükskord jõuda selleni, et elu on valuvaba ja ilus, aga hakkan juba arvama, et seda ei juhtugi enam iialgi. Ma ei ole küll märganud, et jooksmine põlve otseselt valutama paneks, aga on üsna kindel, et head see ei tee, nii et hetkel keskendun veidi rohkem statsionaarsetele trennidele. 

Pikk jutt küll ainult kolme eri trenniliigi kohta (ma ise mäletan, et käisin ühe korra jitsis ka, aga seda pole kuskil kirjas, nii et võisin selle ka ise välja mõelda lihtsalt), lisan tavapärase statistika: 

Kokku 16 treeningut, veidi üle 17 tunni. 
Samme tuli kokku 625 823 ja 391 km. Vähem kui augustis, aga omajagu oli ka lennukites ja transpordivahendites istumist. 
Põletasin 68 061 kalorit, neist trenniga 5384. Disclaimer siia - püstivõitluse trennid ei lähe arvesse, seal ma ei kanna ei pulsivööd ega pulsikella for obvious reasons. 

Kokkuvõttes täitsa enamvähem kuu, pole parim, pole halvim, aga ma teen, mis suudan. :) 


Kommentaare ei ole: