esmaspäev, 31. oktoober 2016

Püstivõitlus jee!

Ma ei suudagi uskuda, et mul on juba rohkem kui pool püstivõitluse baaskursusest tehtud ja läbi ja ma pole sellest ikka veel midagi rääkinud! See on nii-nii-nii vingeeee, proovin seda nüüd vähemalt sõnadega veidi edasi anda! 

Igatahes, see algus on läinud palju paremini kui jitsitrennide algus paar aastat tagasi (olen oma hirmudest ja mõtetest muidugi ka kirjutanud - link) - ma ei ole kursuse ainus neiu ning praegu olen pidanud vaid ühe korra noormehega paaris olema (temaga oli äärmiselt vahva, loodetavasti polnud ta ka väga õnnetu), ma pole nii sinine ega valus kui jitsis ja minu meeles on püstivõitlus niivõrd palju lihtsam kui jits. See võib tuleneda ka sellest, et kontaktspordi kogemus on nüüd olemas ning püsti kakeldes on distants palju suurem kui jitsis ja päriselt saab eemale hüpata, sest keegi ei proovi sind samal ajal kägistada. 

Aususe huvides tunnistan kohe üles, et ma juba esimesse trenni ei jõudnud, sest üritasin sel ajal terve nahaga Hispaaniast koju jõuda. Küll aga pole ma pärast seda ühtegi trenni vahele jätnud, sest ma olen nohik ja mulle meeldib asjades hea olla. Selle kuue nädalaga oleme õppinud lööma kätega sirgeid ja haake nii näkku kui kehasse, samuti oleme õppinud jalgadega teisi taguma. See on minu jaoks isegi ootamatult lõbus olnud, kuigi minu esmane reaktsioon kellelegi veidi kõvemini pihta saades on väga sõnaohtralt ja paaniliselt vabandada. Nüüd viimasel paaril korral oleme ka vaikselt sparrima hakanud, kuid vaid lühikesi raunde ja ma ehk saan isegi kunagi oma vabandamishullusest üle. :) 

Kuna olen nüüd Võimlas juba paar aastat enamvähem regulaarselt nägu näidanud ja mu peika on veel kauem nägu näidanud ja treenerdanud, on ka mu baaskursuse treenerid kõik rohkem või vähem tuttavad ja mina ikka päris päris koba, mistõttu mulle tundub, et mulle pööratakse keskmisest sutsu rohkem tähelepanu - see võib küll olla selle tõttu,et ma ei kuula, kui teistele tagasisidet antakse, aga mul on tunne, et iga kord, kui ma midagi harjutan, parandab treener midagi. Aeg-ajalt ajab see küll juhtme kokku, aga mulle meeldib mõelda, et see parandamine näitab, et ma ei ole täiesti lootusetu juhtum :D 

also, kui te kunagi mõtlete, et haha, ma olen täiega palju BodyCombatis käinud, ma oskan kõiki asju ja mul on väike eelis trenni minnes - ei, ei oska. Mulle endale meeldis väga BC-s käia, see on mõnus hüppetrenn, aga olgem ausad, päris löökidega on sellel sama palju ühist nagu nukumajal ja päris majapidamisel. 

Küll aga saan praegu jätkuvalt öelda, et ootan igat trenni ikka päris korralikult, kuigi eile sain veel ühe sisestuse oma "kõige naeruväärsemad vigastused" nimekirja. Enne avatud matti proovisin Matuga leborulli teha, et soojaks saada, aga ma tõmbasin kõhulihase ära. Ma ei tea, kuidas, aga mul on nüüd valus aevastada, köhida ja sirutada. Ega see vanadus ei ole lihtne :) 

2 kommentaari:

Mari ütles ...

Käisin eile oma kannapõletikuga perearsti juures ja ta hakkas mulle seal midagi rääkima "vanuselistest muutustest" - noooooouuuuu, vanadus :P

Kristel Uibomaa ütles ...

Hinges igavesti 17, Mari! :) loodetavasti saad ikka terveks, rullilubadused ootavad täitmist ;)