esmaspäev, 10. oktoober 2016

3 ala, millega ma tegeleda ei tahaks

Ma tean, et kõigile meeldib, kui ma siin oma mõtteid heietan, ja ma ei saa tihtipeale isegi kõikidele kommentaaridele ära vastatud... noh, okei, mulle endale meeldib heietada. Nagu olen siin rääkinud, tegelen päris mitme eri alaga, olen veits nagu Hunt Kriimsilm, et teen kõike kehvasti/keskpäraselt :)
Peamist tagasisidet saan inimestelt küll jitsi kohta, sest kamoon, mis täiemõistuslik inimene vabal ajal higiste meestega maas püherdab ja neid kägistada üritab? Kuigi ma üritan küll mitte väga palju eelarvamusi omada, on paar spordiala, mille puhul ma tean, et ma nendega ise iialgi tegeleda ei tahaks. (disclaimer: ma ei taha kuidagi neid alasid halvustada, lihtsalt .. on asju, mida ma ei mõista). Ilma pikema sissejuhatuseta: 

1) Naisekandmine - mu meelest väga lahe, et eestlased seal nii edukad on, aga kõik see pea alaspidi rippumine ja kõikumine .. ma ei tahaks see "seljakott" olla, ma oksendaksin kõik kohad täis. Vahepeal läheb rada ka veetakistusest läbi, mis tähendab, et mu pea läheks ootamatult vee alla ja kõiguks seal edasi. Ja kuigi minu peotrikk on see, et võtan peika selga ja teen temaga kükke, siis ma ei tahaks inimesekandja ka olla, sest tervet rada läbi joosta nii, et sul on keegi kukil või ripub su küljes ... see tekitaks minus kohe reaktsiooni, et tahaks kedagi näkku lüüa, tõenäoliselt oma partnerit, et krt, lase nüüd ükskord lahti. Muidugi vastandina meeldiks mulle täiega kunagi osaleda sellisel takistusjooksul, kus peab mudas sumpama ja heinapallidest üle ronima, aga niimoodi, et ma kedagi teist ei peaks kaasa vedama. 
Vibu laseks küll veel :) 


2) Suusatamine - mul on juba põhikoolist alates täielik allergia suusatamise vastu. Kehalisest kasvatusest ja sellega seotud traumadest võiksin ma veel eriti pikalt halada, aga suusatamise eriline lõbu oli see, et seal pidi ilma mingi teooriata kuidagi profiks saama. Ma suutsin/suudan vaevu suuskadel püsti püsida ja siis sellest kohast kõik kuidagi oskasid suusatada ja erinevates tehnikates veel (!) - mina ei tea, kuidas nad õppisid või kas ma olengi täiesti andetu, et ma ei suutnud loomulikust andekusest hakata kohe klassikalist uisku sõitma, aga tõesti, ma ei taha suuski näha ka enam oma elus. Eriti lõbusaks tegi talved see, et mul oli lapsena väike seljahäda (väike = aeg-ajalt ei saanud voodist püsti, kõndimisest rääkimata), mida suusatamine ikka väga ärritas ja kuigi mul oli selle kohta arstlik tõend, sundis õpetaja mind igal aastal suusatama hoolimata mu pisaratest ja ligilähedasest suremisest. Igavene trauma ühesõnaga, millega ma tõesti tegeleda ei taha. Ja kas ma mainisin, et suusatada saab ainult talvel, kui väljas on KÜLM. Kohutav. 
Kaotan, aga ikkagi päris õnnelik

3) Fitness - täiesti ausalt tunnistan, et mulle täitsa meeldib neid võistlejaid vaadata, kes fitnessi-lavadele lähevad. Ma olen kindel, et ma ei mõista, kui palju vaeva ja enesedistsipliini see nõuab, et oma vormi saavutada ja hoida, lihvida poseerimist, naeratust, kõiki detaile  .. küll aga ma tean, et ma ei viitsiks iialgi selle jaoks ise lillegi liigutada. Mind ajab see võistluste asi lihtsalt ausalt öeldes segadusse, sest see on väga missivõistluslik - seisad inimeste ees, kes sind välimuse põhjal hindavad. Mingid kriteeriumid seal ilmselt on, mida vaadata, aga lõpuks on see ikkagi kohtunike objektiivne arvamus, et kas sa oled seda auhinnakohta väärt või mitte. Muudes sportides on tulemus vähemalt kuidagi mõõdetav - jalkas on väravad, korvpallis tabamused, võitlussportides alistused/punktid/statistika, mille alusel otsustada ... Fitnessi puhul lisandub muidugi mulle juurde ka see faktor, et ma saaksin sealt raudpolt toitumishäire, ei ole lihtsalt nii tugeva vaimse tervisega. Ehk siis peamiselt laiskusest ei viitsiks mingeid lihaseid lihvida ja toitu kaaluda ja oma elu ülikeeruliseks elada, et saaks paar minutit võltsjuuste, -päevituse (võltstissideni ilmselt asi mul ei läheks) ja ülinappide stringidega laval flexida. Pole mu jaoks. 

Mis alaga sa kunagi tegeleda ei tahaks? 

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Suusatamise jutule kirjutan 100% alla, ma ei kujuta ettegi, kui suur oleks see rahasumma, mida tuleks mulle pakkuda, et ma endale suusad alla paneksin. Ja tõesti, kes läheb vabatahtlikult miinuskraadide ja LUMEGA õue???

Ise ma jälestan lisaks suusatamisele veel ka kõiki pallimänge, nendega ma ei taha ka absoluutselt mitte mingisugust tegemist teha. Ma ei oskagi öelda, mis mulle nende juures nii vastumeelne tundub, aga minu meelest on need jubedad. Ma ei taha mitte ühtegi jalg-, korv-, käsi- ega võrkpalli ei telekast ega kohapeal vaadata ja ammugi ei taha ma ise nendega tegeleda.

Aga vot naisekandmise peale ma poleks ise tulnudki, ma tavaliselt isegi ei ole teadlik asjaolust, et selline spordiala olemas on :) ST muidugi ma tean, et see on olemas ja et eestlased on sel alal kõvad tegijad, aga ma iga kord natuke nagu üllatun, kui ma sellest kuskil loen, et aa.... selline asi ka siis.

Kristel Uibomaa ütles ...

Jaa, eks ma ise poleks ka selle peale tulnud, aga ühel oma jõuksi-eelsel-kardiosoojendusel lugesin mingit spordiajakirja ja seal räägiti naisekandmisest ja mul hakkas seda lugedes veits iiveldama :D

Pallimängud on küll täitsa .. okeid mängida. Ma ei tea, mis sporti ma üldse vabatahtlikult telekast vaataks, ma isegi võitlussporti viitsin ainult siis vaadata, kui tuttavad inimesed/nimed seal on :D Kuigi äkki nüüd on huvitavam, kui pole enam tühi tagumine, vaid tean, et mis löök milline on ja mida teeb :D

Anonüümne ütles ...

Mulle meeldib telekast vaadata võistlustantsu (sest ma olen sellega ise tegelenud ja selles maailmas sees olnud ja elanud) ja iluuisutamist (sest see on lihtsalt ilus), muud niiväga mitte.

Andra ütles ...

ma pidin hästi pikalt mõtlema selle küsimuse, aga ma arvan, et igasugused n-ö pärispeksmised ei meeldiks mulle üldse, nagu need streetfighting stiilis asjad, kus mehed ja naised nagu verised käsnad on pärast. võeh. jahilkäimist kutsutakse ka tihti spordiks, aga selle osas me vist jagame sarnaseid vaateid nkn ;)