esmaspäev, 31. oktoober 2016

Püstivõitlus jee!

Ma ei suudagi uskuda, et mul on juba rohkem kui pool püstivõitluse baaskursusest tehtud ja läbi ja ma pole sellest ikka veel midagi rääkinud! See on nii-nii-nii vingeeee, proovin seda nüüd vähemalt sõnadega veidi edasi anda! 

Igatahes, see algus on läinud palju paremini kui jitsitrennide algus paar aastat tagasi (olen oma hirmudest ja mõtetest muidugi ka kirjutanud - link) - ma ei ole kursuse ainus neiu ning praegu olen pidanud vaid ühe korra noormehega paaris olema (temaga oli äärmiselt vahva, loodetavasti polnud ta ka väga õnnetu), ma pole nii sinine ega valus kui jitsis ja minu meeles on püstivõitlus niivõrd palju lihtsam kui jits. See võib tuleneda ka sellest, et kontaktspordi kogemus on nüüd olemas ning püsti kakeldes on distants palju suurem kui jitsis ja päriselt saab eemale hüpata, sest keegi ei proovi sind samal ajal kägistada. 

Aususe huvides tunnistan kohe üles, et ma juba esimesse trenni ei jõudnud, sest üritasin sel ajal terve nahaga Hispaaniast koju jõuda. Küll aga pole ma pärast seda ühtegi trenni vahele jätnud, sest ma olen nohik ja mulle meeldib asjades hea olla. Selle kuue nädalaga oleme õppinud lööma kätega sirgeid ja haake nii näkku kui kehasse, samuti oleme õppinud jalgadega teisi taguma. See on minu jaoks isegi ootamatult lõbus olnud, kuigi minu esmane reaktsioon kellelegi veidi kõvemini pihta saades on väga sõnaohtralt ja paaniliselt vabandada. Nüüd viimasel paaril korral oleme ka vaikselt sparrima hakanud, kuid vaid lühikesi raunde ja ma ehk saan isegi kunagi oma vabandamishullusest üle. :) 

Kuna olen nüüd Võimlas juba paar aastat enamvähem regulaarselt nägu näidanud ja mu peika on veel kauem nägu näidanud ja treenerdanud, on ka mu baaskursuse treenerid kõik rohkem või vähem tuttavad ja mina ikka päris päris koba, mistõttu mulle tundub, et mulle pööratakse keskmisest sutsu rohkem tähelepanu - see võib küll olla selle tõttu,et ma ei kuula, kui teistele tagasisidet antakse, aga mul on tunne, et iga kord, kui ma midagi harjutan, parandab treener midagi. Aeg-ajalt ajab see küll juhtme kokku, aga mulle meeldib mõelda, et see parandamine näitab, et ma ei ole täiesti lootusetu juhtum :D 

also, kui te kunagi mõtlete, et haha, ma olen täiega palju BodyCombatis käinud, ma oskan kõiki asju ja mul on väike eelis trenni minnes - ei, ei oska. Mulle endale meeldis väga BC-s käia, see on mõnus hüppetrenn, aga olgem ausad, päris löökidega on sellel sama palju ühist nagu nukumajal ja päris majapidamisel. 

Küll aga saan praegu jätkuvalt öelda, et ootan igat trenni ikka päris korralikult, kuigi eile sain veel ühe sisestuse oma "kõige naeruväärsemad vigastused" nimekirja. Enne avatud matti proovisin Matuga leborulli teha, et soojaks saada, aga ma tõmbasin kõhulihase ära. Ma ei tea, kuidas, aga mul on nüüd valus aevastada, köhida ja sirutada. Ega see vanadus ei ole lihtne :) 

esmaspäev, 24. oktoober 2016

Kas ma olen tervislik (taime)toituja?

Mulle tundub, et selle lühike vastus on "pigem ei". Räägin kohe veits lähemalt. 

Mul on tunne, et inimestele jääb üldjuhul mulje, et kui sa sööd taimetoitu (kas siis vegan või mitte), närid sa palju salatit ja heal juhul porgandit. Minu puhul see kipub viimasel ajal teistmoodi minema - kui sügis kohale jõudis, kadus roheline kraam mu taldrikult nagu see päikesepaiste, mida me nüüd kaheksa kuud ei näe. Päris ausalt, ma teen küll üsna palju süüa ja lisan sinna küll viisakalt köögivilju, aga .. ma saaks nii palju paremini. Viimasel ajal on ajad läinud paratamatult kiiremaks ja mina väga palju laisemaks ja ka minu söögitegemismotivatsioon on asendunud "ah, Snickers õhtusöögiks ajab asja ära küll" motivatsiooniga või "ah, müslit võib ka päeva kolmeks eineks süüa". 

Järele mõeldes taimetoidu üle - tegelikult "ebatervislik" olla pole väga keeruline. Alkohol - taimedest. Kartulikrõpsud - kartul on taim. Šokolaad - kakaoUBAdest tehtud. Erineva kattega soolased pähklid - peaaegu nagu värvilised köögiviljad. See mõnus soe pitsa - nooh, annab ju salati mõõdu välja küll? Mina pole üks nendest, kes hakkas taimetoidu poole vaatama, sest see on minu meelest kõige tervislikum toitumisviis. Kuigi kõik on üksmeelel, et peaksime rohkem taimi sööma, siis ainult taimi süües ei pruugi tervis ikkagi optimaalne olla. Absoluutselt nõus. Minu jaoks mängivad rolli muud faktorid - mulle meeldivad loomad ja ma ei taha neid süüa, that's about it. Lisada saan veel selle, et keskkonnale on taimetoitlus parem ja liha ajab mind iiveldama. Valik päris lihtne. 

Küll aga olen jõudnud oma eluga sinna punkti, kus tunnen, et enesetunne võiks olla parem ja sellele võiks üks korralik värviline ninaesine kaasa aidata. Küll aga ma tunnen, et enesele mingite "halbade" asjade keelamine ja selle üle põdemine teeks elu raskemaks ja tüütumaks ja seda ma ka ei taha. Toit on vahva ja mulle meeldib seda süüa, ma ei taha tunda end süüdi, sest mul on neli päeva juba isu kartulikrõpse süüa. No on vaja, siis on vaja. Niisiis - minu lahendus on pigem see, et ma hakkan rohkem jälgima, et mu toidu kõrval oleks salat. Värske salat. Kapsas, porgand, mais, rukola, spinat, mis iganes meelde tuleb ja vähegi isu tekitab.Esiteks loodetavasti ma söön kõhu rohkem täis ja seega pole rämpsu jaoks enam ruumi, ning teiseks saan äkki kätte need vajalikud puuduolevad ained, mis neid naeruväärseid isusid tekitavad. 

Ühesõnaga nomnomnom ja proovin teha toite ka ilusamaid, et oleks midagi pildistada ja blogis jagada :) 

esmaspäev, 17. oktoober 2016

Raamat, mille oled varasemalt pooleli jätnud

Ma üldjuhul ei jäta raamatuid pooleli. Ma mäletan oma elus täpselt nelja (nüüd kolme) raamatut, mida ma pole lõpuni lugenud: lapsena ei suutnud ma "Robinson Crusoe" köitest end läbi närida, seal ei juhtunud minu meelest ikka üldse mitte midagi. Keskkoolis lisandus sinna nimekirja "Jevgeni Onegin" ning ülikoolis "Moby Dick". Õnneks sain nüüd oma nimekirjast kustutada Ian McEwani Atonementi. Kusjuures selle raamatuga oli isegi selline lugu, et ma ei suutnud isegi vaadata ära filmi, mis selle põhjal vändatud on. Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis mulle selle raamatu juures vastu hakkas või miks ma selle pooleli jätsin, aga ma mäletan, et see oli minu jaoks kohutavalt igav. Tol hetkel ma tahtsin lugeda ainult lihtsaid fantaasia- ja ulmeraamatuid ning klassikaliselt ülikirjeldav "kultuuriraamat" ei sobinud minu lühikesele tähelepanuvõimele eriti hästi. 

Võtsin selle nüüd uuesti käsile, sest ma pole juba tükimat aega ühtegi nö klassikalise kirjanduse kuldvarasse kuulunud raamatut lugenud. Samuti mängis rolli see, et ma tean, et McEwan on üks Krisi lemmik-kirjanikke ja tema on üks inimesi, kelle raamatumaitses ma kahelda ei suuda. Võtsin siis raske ohkega selle rohekaanelise raamatukese uuesti ette - ja olin täiesti haaratud. Olgu - see algus tõepoolest venib veidikene ja ma jäin mõtisklema, et kuhu see lugu küll läheb. Väga kurba ja mõtlikku kohta läks. Kui raamatu lõpetasin ja sellele tagantjärele mõtlesin, mis lugu see täpsemalt oli, millele keskenduda tahtis, ma ei oskagi öelda. Mulle meeldib mõelda, et see on lugu kõikevõitvast armastusest ning sellest, et vigu on võimalik parandada ja andestada. See on minu idee ning õnneks ei toimu enam iganädalast kirjandustundi, kus õpetaja vaatab sulle otsa ja ütleb, et oled kõigest täiesti valesti aru saanud (sest ega kirjandus ometi inimesepõhiselt tõlgendatav ei ole :D ). 

esmaspäev, 10. oktoober 2016

3 ala, millega ma tegeleda ei tahaks

Ma tean, et kõigile meeldib, kui ma siin oma mõtteid heietan, ja ma ei saa tihtipeale isegi kõikidele kommentaaridele ära vastatud... noh, okei, mulle endale meeldib heietada. Nagu olen siin rääkinud, tegelen päris mitme eri alaga, olen veits nagu Hunt Kriimsilm, et teen kõike kehvasti/keskpäraselt :)
Peamist tagasisidet saan inimestelt küll jitsi kohta, sest kamoon, mis täiemõistuslik inimene vabal ajal higiste meestega maas püherdab ja neid kägistada üritab? Kuigi ma üritan küll mitte väga palju eelarvamusi omada, on paar spordiala, mille puhul ma tean, et ma nendega ise iialgi tegeleda ei tahaks. (disclaimer: ma ei taha kuidagi neid alasid halvustada, lihtsalt .. on asju, mida ma ei mõista). Ilma pikema sissejuhatuseta: 

1) Naisekandmine - mu meelest väga lahe, et eestlased seal nii edukad on, aga kõik see pea alaspidi rippumine ja kõikumine .. ma ei tahaks see "seljakott" olla, ma oksendaksin kõik kohad täis. Vahepeal läheb rada ka veetakistusest läbi, mis tähendab, et mu pea läheks ootamatult vee alla ja kõiguks seal edasi. Ja kuigi minu peotrikk on see, et võtan peika selga ja teen temaga kükke, siis ma ei tahaks inimesekandja ka olla, sest tervet rada läbi joosta nii, et sul on keegi kukil või ripub su küljes ... see tekitaks minus kohe reaktsiooni, et tahaks kedagi näkku lüüa, tõenäoliselt oma partnerit, et krt, lase nüüd ükskord lahti. Muidugi vastandina meeldiks mulle täiega kunagi osaleda sellisel takistusjooksul, kus peab mudas sumpama ja heinapallidest üle ronima, aga niimoodi, et ma kedagi teist ei peaks kaasa vedama. 
Vibu laseks küll veel :) 


2) Suusatamine - mul on juba põhikoolist alates täielik allergia suusatamise vastu. Kehalisest kasvatusest ja sellega seotud traumadest võiksin ma veel eriti pikalt halada, aga suusatamise eriline lõbu oli see, et seal pidi ilma mingi teooriata kuidagi profiks saama. Ma suutsin/suudan vaevu suuskadel püsti püsida ja siis sellest kohast kõik kuidagi oskasid suusatada ja erinevates tehnikates veel (!) - mina ei tea, kuidas nad õppisid või kas ma olengi täiesti andetu, et ma ei suutnud loomulikust andekusest hakata kohe klassikalist uisku sõitma, aga tõesti, ma ei taha suuski näha ka enam oma elus. Eriti lõbusaks tegi talved see, et mul oli lapsena väike seljahäda (väike = aeg-ajalt ei saanud voodist püsti, kõndimisest rääkimata), mida suusatamine ikka väga ärritas ja kuigi mul oli selle kohta arstlik tõend, sundis õpetaja mind igal aastal suusatama hoolimata mu pisaratest ja ligilähedasest suremisest. Igavene trauma ühesõnaga, millega ma tõesti tegeleda ei taha. Ja kas ma mainisin, et suusatada saab ainult talvel, kui väljas on KÜLM. Kohutav. 
Kaotan, aga ikkagi päris õnnelik

3) Fitness - täiesti ausalt tunnistan, et mulle täitsa meeldib neid võistlejaid vaadata, kes fitnessi-lavadele lähevad. Ma olen kindel, et ma ei mõista, kui palju vaeva ja enesedistsipliini see nõuab, et oma vormi saavutada ja hoida, lihvida poseerimist, naeratust, kõiki detaile  .. küll aga ma tean, et ma ei viitsiks iialgi selle jaoks ise lillegi liigutada. Mind ajab see võistluste asi lihtsalt ausalt öeldes segadusse, sest see on väga missivõistluslik - seisad inimeste ees, kes sind välimuse põhjal hindavad. Mingid kriteeriumid seal ilmselt on, mida vaadata, aga lõpuks on see ikkagi kohtunike objektiivne arvamus, et kas sa oled seda auhinnakohta väärt või mitte. Muudes sportides on tulemus vähemalt kuidagi mõõdetav - jalkas on väravad, korvpallis tabamused, võitlussportides alistused/punktid/statistika, mille alusel otsustada ... Fitnessi puhul lisandub muidugi mulle juurde ka see faktor, et ma saaksin sealt raudpolt toitumishäire, ei ole lihtsalt nii tugeva vaimse tervisega. Ehk siis peamiselt laiskusest ei viitsiks mingeid lihaseid lihvida ja toitu kaaluda ja oma elu ülikeeruliseks elada, et saaks paar minutit võltsjuuste, -päevituse (võltstissideni ilmselt asi mul ei läheks) ja ülinappide stringidega laval flexida. Pole mu jaoks. 

Mis alaga sa kunagi tegeleda ei tahaks? 

esmaspäev, 3. oktoober 2016

Septembri kokkuvõte

Septembriga on selline kummaline lugu, et kuigi ma olen väga üllatunud, et millal küll oktoober juba tuli, kestis september mu meelest ka terve igaviku. Septembrisse mahtus omajagu ka muud elu peale spordi, muuhulgas ka nädal soojematel laiuskraadidel, kus ma üldse sporti ei teinud. Selle võrra kokkuvõte ka suts hõredam. 


Pildist võib järeldada, et oli selline ... üksluisem kuu? Aga mulle endale meeldib mõelda, et sain lõpuks oma rutiini enamvähem paika ja eesmärgitut rabelemist oli vähem. 

Alustasin ortopeedi heakskiiduga (või isegi tema soovitusel) uuesti korralikumalt jõuksis lammutamist. Kava on mul jaotatud kaheks ja iseenesest väga lihtne - kuna mu eesmärk pole võistelda fitnessilavadel ega saada lihasmäeks, vaid toetada jõusaaliga muud trenni ja tervet elu (khmh, põlv), käin jõusaalis keskmiselt kaks korda nädalas, ühel korral keskendun kükile ja teisel jõutõmbele. Nii lihtne ongi. See nüüd ei tähenda seda, et ma lähen sinna, tõstan kuus korda kangi ja lähen koju, absoluutselt mitte, aga lihtsalt need kaks harjutust on praegu A ja O, millele keskendun rohkem. Loomulikult teen ka väljaasteid, rinnaltsurumist, kätekõverdusi, plankin ja teen kõikvõimalikke rohkem ja vähem intensiivseid asju, mis meelde tulevad. Kuna keskne harjutus on olemas, siis pärast sellega "ühele poole saamist" teen kõike muud ka, aga veidi vähem intensiivselt. Trennid lõppevad rullimise ja enda-lõbuks-harjutustega, venitama pole ma jätkuvalt hakanud, sest see ei tee mulle isiklikult mitte midagi head. Kükk praegu väga hästi ei arene, püsib seal 35-40kg juures, aga jõutõmbes liigun vaikselt-vaikselt ikka edasi ja tõstan enda kehakaalust raskemaid kange, see on päris lahe tunne. 

Pärast Hispaaniast tagasijõudmist sai lõpuks alguse ka püstivõitluse baaskursus, mis tähendab, et kaks-kolm korda nädalas õpin inimesi käte ja jalgadega lööma. Puhtast südamest võin öelda, et see on ikka äärmiselt lõbus trenn. Nii mõnus on käia trennis, kuhu minekut tõesti ootan. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib ka käia jõuksis ja jooksmas ja kindlate hulluseperioodide ajal järjestikku rühmatrennides, aga mu jaoks eriti eriti motiveeriv on see, kui ma tean, et ma õpin selles trennis midagi uut ja huvitavat - seetõttu, meeldib mulle ka jitsis käia, sest seal on alati midagi arendada ja lihvida (minul muidugi peamiselt ikkagi õppida, sest ka selle vähese olen peamiselt unustanud praeguseks). Isegi see ei morjenda mind, et püstivõitluse trennid on nii hilja õhtul, et tagasi tulles peaaegu kohe voodisse kukun ja poole raamatulehe taha magama jään (kella kümneks jõuan koju, aga mulle meeldib vara magama minna :) ). Tänasest saame ka poksikindad kasutusse võtta ja ma olen tõesti päris elevil - väga väljakutsuv ja mõnus trenn, räägin sellest kindlasti veel kunagi. 

Neli korda jõudsin ka jooksma, üks jooks neist on Pärnu Kahe Silla jooks, millest olen juba kirjutanud (siin) - üldiselt ma olen jooksu enamvähem teadlikult piiranud mitmel põhjusel - esiteks ei mahu see eriti muude trennide vahele ära, kuna tahaksin ka mõne puhkepäeva nädalasse mahutada. Õnneks on püstivõitlus ka päris korralik aeroobne trenn, kõik põhi ei kao kindlasti ära. Samuti ma tunnen teatud vastumeelsust hetkel jooksmise suhtes lihtsalt sellel totral põhjusel, et sel aastal pole ma kuhugi seal arenenud ja see aeglane tiksumine tüütab mind nii kohutavalt. Ma olen puhtsüdamlikult kade inimeste peale, kes saavad paari kuuga oma pulsi juba arvestatavalt allapoole ja kelle keskmised jooksud on 130-140 lööki minutis. Ratsionaalne osa minust saab aru, et ma pole ka nii palju tööd teinud, kui peaks, sest järjekindlusest on jäänud vigastuse tõttu omajagu puudu, aga mul on õigus oma tunnetele, ükskõik kui ebaloogilised nad ka poleks. Ja loomulikult kolmas põhjus on mu igavene põlvehäda. Tahaksin väga ükskord jõuda selleni, et elu on valuvaba ja ilus, aga hakkan juba arvama, et seda ei juhtugi enam iialgi. Ma ei ole küll märganud, et jooksmine põlve otseselt valutama paneks, aga on üsna kindel, et head see ei tee, nii et hetkel keskendun veidi rohkem statsionaarsetele trennidele. 

Pikk jutt küll ainult kolme eri trenniliigi kohta (ma ise mäletan, et käisin ühe korra jitsis ka, aga seda pole kuskil kirjas, nii et võisin selle ka ise välja mõelda lihtsalt), lisan tavapärase statistika: 

Kokku 16 treeningut, veidi üle 17 tunni. 
Samme tuli kokku 625 823 ja 391 km. Vähem kui augustis, aga omajagu oli ka lennukites ja transpordivahendites istumist. 
Põletasin 68 061 kalorit, neist trenniga 5384. Disclaimer siia - püstivõitluse trennid ei lähe arvesse, seal ma ei kanna ei pulsivööd ega pulsikella for obvious reasons. 

Kokkuvõttes täitsa enamvähem kuu, pole parim, pole halvim, aga ma teen, mis suudan. :)