laupäev, 10. september 2016

Kahe silla jooks 04.09.16

Nonii, kõik teised spordivennad räägivad homsest maratonist, aga kuna mina maratoni ei jookse (ega üldse midagi ei jookse homme), võin suurima südamerahuga hoopis veel eelmise nädala Pärnu võistlusest heietada. Jee!

Tänu Krisi ja tema vanaema lahkusele oli mul sel korral isegi Pärnus öömaja, mistõttu ma ei pidanud hommikul ebanormaalsel ajal ärkama, vaid sain hoopis väga väga kehvalt magada (täiesti minu enda süü) ja hommikul imelisi banaanipannkooke süüa. Ka materjalid oli Kris väga armsalt eelneval päeval välja võtnud, nii et aega oli jalaga segada, saime rahulikult võistluspaika kõndida mööda päikeselist tänavat, millele pidevalt uusi maju salaja juurde ehitatakse. 

Juba jalutades saime aru, et ilm on väga soe, minu meeldimise jaoks isegi natuke liiga soe. Küll aga ma ei saa otseselt kurta, sest ma olen juba terve suve halanud, et tahaks üks korda võistelda ilmaga, kus tuul ei puhu oksi näkku ja kus ei pea paduvihmaga kaklema - mõnus ühesõnaga, kerge (loe: tugev) tuuleke ja lauspäike. 
Enne jooksu, pole näost lillad :) 

Juba enne võistlust tundsin, et organism streigib, aga taaskord tuli välja, et see on mingi võistluseelse ärevuse erivorm, sest pärast starti oli minekut nagu noorel kitsekesel kevadisel ajal. Küll aga on mu närvilisus suhteliselt naeruväärne, pärast stardipauku läks pulss kohe 140 peale, kui me polnud isegi veel liikuma hakanud - kamoon, keha, what is this? Muidu läksin rajale väga lebolt, eesmärgiks oli ainult Krisiga enne tunni aja täitumist üle finišijoone liuelda - poleks isegi põhjust olnud närveerida. Naeruväärne :D 

Vaatamata tavapärasele stardikoridori ummikule oli minek isegi päris hea - esimene kilomeeter läks täpselt 6:00 min/km tempoga kirja, aga ma ise tundsin, et jõudu on, jalad on kerged, kasutasin kohe seda ära, sest ma kipun tihtipeale just lõpus ära kustuma, olenemata valitud tempost :) 

Ma sel hetkel juba arvasin, et Kris on minust mööda läinud, mistõttu oli tore üllatus, kui ta kolmanda km lõpus mulle järele jõudis, kuigi oli näha, et ta on veidike suremas. See inimeste vahel slaalomi tegemine jätkus enamvähem terve esimese poole ning kuna Krisil väga kergemaks ei läinud, kõndisime esimeses joogipunktis ning ka sillale tõustes. Tol hetkel oli enamvähem pool maad läbi ja nägin, et tegelikult oleme korraliku varuga alla-tunni-tempos. Võistluse lõpp muidugi mul kiskus jälle natuke rappa, sest kustumine tuli umbes 7km peal, kus oli lihtsalt nii palav, et mind ei huvitanud enam lähenev finiš ega meie eesmärk, vaid tahtsin lihtsalt jõkke hüpata - mitte enesetapu eesmärgil, see tundus lihtsalt nii kutsuvalt jahutav. Õnneks tollel hetkel Kris juba ergutas mind sellega, et võttis oma särgi ära, siis ei saanud küll enam alla anda, läksin edasi lootusega, et äkki tuleb midagi veel seljast. Kahjuks ei tulnud :( 

Veel lisas motivatsiooni see, et meie selja taga jooksis üks väike poiss, kellele KÕIK inimesed kaasa elasid - tänks, et meid keegi ei ergutanud. Samuti sprintis see poiss meist lõpust mööda, mis oli kohe eriti inspireeriv, sest mina olin küll juba täiesti tühi vedelikust ja tahtejõust. Õnneks motiveeris mind natuke see, et ma nägin lõpuaega alla tunni, sain veel Krisil käest kinni haarata ja võidukalt finišeerida! Woo-hoo!

Pärast finišit tervitas meid kohe Krisi vanaema, kes ütles pärast, et me olime kõige õnnelikuma näoga lõpetajad "nagu oleksite nurga taga oodanud, et aeg täis saaks, ja siis lõpus sörkinud rõõmsalt finišisse". Samuti ei suuda ma end leida ühestki tasuta galeriist ja sportfotole ma ei tahaks ka maksta, sest need pildid panevad mind vaikselt uskuma, et ma polegi nii ilus, nagu muidu arvan. :) 

Pärast jooksu, näost lillam. Medal on raske ja kandiline. 
Igatahes minu jooksuhooajale on vist nüüd joon alla tõmmatud ning Krisi jooksueesmärk täidetud, mina ise tahaksin kunagi parematel aegadel lihvida enda 10k aega ilusamaks, aga sellega on veel paar aastat aega, enne kui keha degenereeruma hakkab. 

Aeg: 00:59:12 (oleks veel rahumeeli ka paar kõnnisammu teha)
Koht: 1357/1987
Koht naistest: 400/858
Keskmine tempo: 5:52 min/km. 
Keskmine pulss: liiga piinlik, et kirja panna. Palav ilm nõuab ikka oma ja mingist "alla anaeroobse läve" polnud juttugi pärast esimest kilomeetrit. 

Küsiks, et kuidas teil läks, aga kuna ma olen vist viimane postitaja, siis ma tean vastuseid :) 




1 kommentaar:

Andra ütles ...

nii äge! megatubli oled/olete. :) aga et kui kunagi maratoniaeg jälle tuleb, siis pean sind viisaka public strippinguga motiveerima tulema raja äärde, eks? :D