neljapäev, 4. august 2016

Tulen (taimetoidu)kapist välja

Jep kass on nüüd kotist väljas - tegelikult olen ma juba alates märtsi algusest elanud lihavaba elu. Gasp, shock and awe - kuidas nüüd siit edasi minna, ohnoes! Tegelt pole mitte midagi minu juures muutunud, olgem ausad, lihtsalt minu söömisharjumused on nüüd teistsugused. Suurema osa ajast söön nagunii üksi, nii et mis seal vahet, olgem ausad. 

Veidi aga põhiküsimusest, mida olen siiani saanud - miks, oh appi, miks sa loobusid sealihast ja peekonist ja burgeritest? Olles päris aus, ei ole ma suur lihafänn nagunii olnud - mulle meeldib liha hästi töödeldud variandina: vorstid, lihapallid, kodused kotletid, mmmjesspls. Vastandina pole mulle kunagi aga klappinud ahjupraed, karbonaadilõigud, kanakoivad ega üldse miski, mis on pmtst suur/väike tükk liha. Aja jooksul lisandus sellele teadmine, et lihasöömine on suur planeedi vaenlane ning ma olen enda meelest keskkonnasõbralik inimene. Samuti mulle tegelikult loomad ka väga meeldivad ja kuigi ma sellele varem ei olnud mõelnud (olen ju siiski üles kasvanud maal, näinud kanadel pea maharaiumist, seatappu ja lehmalüpsi), ei taha ma tegelikult süüa kedagi, kes kannatab ja kardab. Mida aeg edasi, seda rohkem ma tundsin, et lihtsalt teistega sissesobimiseks ja lihtsa elu nimel ei tahaks ma end kogu aeg halvasti ja süüdi tunda. Ja siis ma mõtlesin, et proovin veidi aega lihavaba elu - ja pole siiani tagasi vaadanud. 

Teine põhiküsimus - aga mida sa siis nüüd sööd? Vastus väga lihtne - söön täpselt samu asju, ainult liha asemel on miski muu. Kotletid on nüüd hakkliha asemel köögiviljadest, vormiroogadest olen nüüd liha lihtsalt ära jätnud ning toidule tummisuse andmiseks kasutan ube, herneid ja tofut. Päris ausalt pole minu jaoks suurt midagi muutunud ja ma ei mõtle väga palju enam söögile. Lihavaba elu on mulle praeguseks juba täiesti lihtne ja loogiline, pole veel valgupuudusesse ega millessegi surnud, Praegu ainus murekoht on piisava raua saamine, aga ütlen puhtsüdamlikult, et kui ma kunagi kõigesööjana vereproovi tegin, olid näidud veel kehvemad, kui praegu. Vähemalt praegu ma tean täpselt, millega ja kuidas tegeleda ning mida parandada. 

Väga pikalt ma sellest jaurata ei taha, sest see on kõigest toit (küll aga kirjutan hea meelega veel ka edaspidi taimetoitlusest), küll aga mainin, et hetkel on menüüs veel esindatud piimatooted ning kodukanade munad, kuigi tunduvalt vähem, kui varasematel aegadel. Noh, juhuks, kui kedagi huvitab. 

Küll aga selle viie kuuga olen ma külastanud lugematuid sünnipäevi, ühte pulma (kus ma sain ausalt paremini süüa kui lihasööjad), elanud üle jaanipäeva (!) ning lõunatanud lugematuid kordi väljas nii sõprade, tuttavate kui töökaaslastega ning ühelgi korral pole mul tekkinud tunnet, et ma olen millestki ilma jäänud või et olen üldse kellestki kuidagi erinev. Igas toidukohas olen ma leidnud midagi süüa, isegi kohas, mille nimi on Meat Market (imeline kitsejuustusalat), kuigi jah, valik on väiksem. Samas kodune toiduvalik on minu meelest ikka arenenud - päris palju on lisandunud rohkem juurvilju ning ube - ma ei söönud liha-ajal vist iialgi ube, vähemalt mitte enda mäletamist mööda. 


Vastandina sellele asjad, mida pole selle viie kuu jooksul juhtunud - ma pole võtnud alla ühtegi kilo (aga juurde ka mitte), Samuti pole ma ühegi inimesega ise taimetoitlusest vestlust alustanud, kuid küsimustele üritan ikka viisakalt vastata. Samuti ei ole ma sundinud oma elukaaslast taimetoitlaseks - tema sööb rahumeeli ikka liha edasi, kuid arvestame sellega, et kodus valmistan mina taimetoitu, kui ta soovib sinna midagi lihalist juurde, siis on poisil endal ka ju käed küljes. Samuti pole ma veel valgupuudusesse surnud, mis on ka päris tore ;) 

Võite nüüd vaadata mõnda minu toidupilti ja veenduda, et ainult salatist ei ela, kuid mu meelest on värvi ja rõõmu küll taldrikul rohkem. Ehk ma tõesti maailma ei päästa, aga isegi lihasöömise vähendamine aitab kaasa. :)


Kommentaare ei ole: