esmaspäev, 15. august 2016

Rakvere Ööjooks 10km ehk "Kas siia ma surengi"

Wooo-hooo, jälle lombakal üks võistlusjooks tehtud! Kusjuures üllataval kombel täna ja eile pärast võistlust pole põlv ÜLDSE valutanud. Ma hakkan juba vaikselt ise uskuma, et ma olengi end haigeks mõelnud, sest kolm päeva enne jooksu valutasid mul mõlemad põlved, kuigi erinevatest kohtadest ja eri viisidel. Kodune füsio ütles, et eks see oli ka oodata, sest keha jaotab nõrgemalt põlvelt raskust teisele ümber ja millalgi saab tollel ka jaks otsa. Kõlab loogiliselt. Noh, praegu naudin igatahes valuvaba elu :)

Vähemalt sel aastal sain ka pildile, eelmisest jooksust pole ühtegi :)

Igatahes - enne seda ööjooksu olid mul päris mitmed kahtlused ja kõhklused: kas üldse minna, kas hakata mingit aega jooksma, mis distantsile minna, kui palju enne puhata - need ja paljud teised küsimused tegid mu peas pidevalt ringe, kuid võtsin end siiski kokku ja otsustasin, et ei saa Kristiinat ju alt vedada, arvestades, et ma olin ka tema autojuht Rakverre; kui mina oleks otsustanud mitte minna, oleks tema ka päris päris kehvas olukorras olnud. Nii et olin hea sõber ja kehvemapoolne autojuht ja laupäeval pärast klassikalist Nutella-saia ja lõunauinakut  asusime Tartust teele. Sinnasõit oli kindlasti toredam kui eelmisel aastal, kuigi ma tol korral laulsin lihtsalt valjult Power Hit Radiole kaasa, et mitte magama jääda. Toimis küll. 

Kohapeal võtsime oma materjalid, mina ei viitsinud vahetada oma distantsi ja võtsin 21.1 km materjalid, kuid särgi peale numbrit ei kinnitanud. Ei tunne end süüdi ka või et kuidagi midagi petnud oleksin, sest osalustasu olen ma ju maksnud ja särgi ja medali ausalt välja ostnud. Pealegi jäi sinna veel vahetult enne starti väga palju väljavõtmata ümbrikuid, mistõttu ma kahtlen, et keegi minu tõttu oma medalist ilma jäi. Kui keegi jäi, andke teada, ma saadan enda medali :) 

Soojendusjooksu ma muidugi ei teinud, võimlemist ei saanud selles massis väga kaasa teha, kuid tunne oli okei, kuigi väga ärev. Krisi soov oli joosta 10km alla tunni aja, tundus mulle täiesti tehtav värk. Minema saime alles kolmanda stardiga ning suhteliselt kohe saime aru, et sellesse 10km gruppi olid end pääääääris paljud (kepi)kõndijad seadnud. Mu meelest on väga tore, et inimesed vastavalt oma võimetele sporti tahavad teha, aga kas on nii raske oodata oma start ära ja mitte koperdada ees inimestel, kes võib-olla soovivad vähe kiiremini liikuda? Mis sellest ikka, me end väga häirida ei lasknud ja tegime korralikku slaalomit pühapäevajalutajate vahel. 

Esimene km möödus ajaga 6:19 puhtalt massi tõttu. Kuna Krisi kellal GPSi pole, arvutasin peas kogu aeg tempot ja aega, kuid üllatuskülalisena hakkasin tundma veidi häirivat valu alakõhus. Mis ikka, jääme ellu, rühime edasi, eks? S*ttagi sa rühid, ütles deemon mu kõhus - ütlen juba põhilise spoileri ära - jooksin 9 km kümnest väga väga väga räige kõhukrambiga. See polnud selline kramp, et käid korra põõsas ja korras, vaid selline, et kõhu sees on keegi, kes üritab ogaliste küüntega end välja kraapida. Esimese kõnnipausi tegin veidi enne esimest joogipunkti ning joogipunktis ei julgenud vett juua, vaid keskendusin lihtsalt hingamisele. Pärast seda tegin veel kaks ootamatut kõnnipausi - ühel hetkel ma ei suutnud tõesti enam sammugi astuda ning viimane oli ootamatul tõusul, kus ma tundsin, et pilt läheb veidike häguseks. Iga pausi ajal ütlesin ka Krisile dramaatiliselt, et ta võib mind maha jätta ja reksi joosta, sest ma nägin, kuidas iga vähemagi tempoalandusega kadus tunni aja püüdmine meie eest, aga ta oli nii armas, et ta ootas mind ikka järele. Long story short - jõudsime minu kella järgi finišisse ajaga 1:00:57. ühesõnaga kui ma oleks veidi vähem eit olnud, oleksime jõudnud. 
Kõik kõnnipausid kenasti näha

Jooks ise oli muidugi sama vinge nagu eelmiselgi aastal, igav ei hakanud kordagi ning ka paar väga eepilist hetke jäid meelde - peamiselt see imeilus küünaldega ääristatud allee, kus sai laugest mäest alla joosta - imeline. Kahjuks sel aastal jäi mul see kõik väikese valuhägu varju, aga pole viga, mis ei tapa, teeb tugevaks ning tundub, et jään ikka ellu. Pagan teab, mis seestumine mul toimus, aga täna sain juba jõuksis lammutada ja isegi sügavalt sisse hingata. 

Aeg: 1:00:57
Tempo: 6:06 min/km
Keskmine pulss: 182
Max pulss: 189

Ühesõnaga pulss ei ole vahepeal paremaks läinud väga, aga ellu ma jäin ja mis kõige tähtsam - Kris jäi rahule! (vähemalt ma loodan, et sa pole vahepeal ümber mõelnud, et tegelt oli ikka päris mõttetu käik )

Kommentaare ei ole: