pühapäev, 24. juuli 2016

Allaandja pihtimus

Tükk aega pole minust midagi kuulda olnud. Sellel on väga lihtne põhjus - jube raske on spordiblogija olla, kui eriti sporti teha ei saa. Magnetravi põlvele lõppes sel nädalal tulemuseta, eriala-arstile pääsemist pean veidi veel ootama, homme hakkan jälle perearsti tüütama, et äkki on ikka midagi, mida teha saaksin. Aga mitte sellest (või natukene sellest) ei tahtnud ma rääkida. 

See nüüd ei tule ilmselt ühelegi terve mõistusega inimesele üllatusena, et otsustasin lõplikult sel aastal maratonile mitte minna. Sellel on päris mitu põhjust, millest peamine on loomulikult see, et mu põlv valutab ja selle edasiretsimine sellises ulatuses, mida korralik maratonitreening nõuab, ei ole lihtsalt mõistlik. Teiste võistlustega seoses plaanin minna veel Rakverre ööjooksule (sest see on lihtsalt nii vinge) ja joosta koos imelise Krisiga 10km distants. Ilmselt veaksin end ka poolmaratonist läbi, aga mis hinnaga, eksole. Pärnu Jaansoni jooksu ja Paide-Türi jooksu veel kaalun ja vaatan, kuidas tervis vastu peab, õnneks on sinna aega. 

Kuna see on ikkagi minu blogi ja mulle meeldib väga tunnetest jaurata, siis - mis tunne on anda alla ühe oma suurima eesmärgiga selleks aastaks? Ausalt, ma olin mingi nädal-paar ikka väga õnnetu ja täiesti tõenäoliselt depressiooni ääre peal, kus mitte miski ei huvitanud, jooksublogid võtsid pisara silmanurka ja tundsin end nagu kõige saamatum inimene maamunal. Aga nüüd, juba umbes kuu aega selle otsusega elanud, julgen öelda, et see vigastus on teatud mõttes parim asi, mis juhtuda sai. Ärge saage valesti aru, ma ei soovi sellist tüütust enda vaenlaselegi (kui mul mõni oleks), sest olla 25 ja mõelda pidevalt, et kas saad ikka vilkuva rohelise tulega üle tee joosta või trepist alla astudes jälgida, et kõik oleks otse ... see võtab oma osa vaimsest tervisest, ütleme nii. Aga! Kuna ma ikkagi usun, et see olukord on ajutine ja saab lahenduse, siis ma ei hakka sellele rohkem keskenduma, vaid selgitan pigem oma eelmist väidet. 
Mõnikord on elu ka niisama päris lill

Terve selle kevade ma olen andnud järele oma obsessiivsele ja ennastpiitsutavale osale, kes sunnib end ka väsimuse pealt jooksma, sest "maraton ju tuleb", kes muretseb pulsi pärast, kes ei lähe õhtul sõpradega välja, sest peab hommikul vara trenni minema, kes tunneb end tihti alaväärsena, sest jooksud ei lähe nii edukalt, kui võiksid. Eemaldades võrrandist selle suure eesmärgi, saan ma üle tüki aja võtta asju jälle rahulikult. Ja see on niiii mõnusalt vabastav tunne - lihtsalt minna täna jooksma, vaadata, kuidas välja tuleb. Otsustada jooksu pikkus ainult laias laastus enne valmis, kuid mitte tunda end süüdi, sest sa ei tee pühapäeval 20+ km pikkuseid otsi. Ma ei pea enam sõrmega trenniplaanis järge ajama, sättima oma vahepeal hullumeelset töögraafikut ja mõtlema, kas oleks parem magada 6 tundi ja joosta või magada 7 tundi ja mitte joosta. Sain aru, et praegusel hetkel oma elus ma olen iseenda suurim vaenlane, kui nii suure eesmärgi võtan. Sest ma ei oska asju poole p*sega teha. Ma võin küll väita, et teen, aga ma võtan igat väikestki kõrvalekallet või ebaõnnestumist väga hinge, mistõttu ma olen olnud kurb, et vigastuse tõttu ei saanud treenida vajalikul määral maratoniks. Läbi vigastuse trennitada tundub mulle küll vale, aga kui ma endale piisavalt kaua kinnitaks, et maratoni peab läbi tegema, teeksin ma seda ikkagi. Sest aeg-ajalt ma ei ole mõistlik. 

Seda kõike siin läbi lugedes võib jääda mulje, et ma olen väheke hull peast. Väga võimalik, et olengi, aga mulle tundub, et praegusel hetkel olen ma vaimselt paremas kohas, kui näiteks kuu-paar tagasi ja ma tahtsin seda jagada. Mul on jälle hea meel elada kaasa oma tuttavatele, kes vallutavad maratoniradasid, triatlone, ultrajookse, jitsivõistlusi. Ma ei ole enam vihane (enamasti), et miks saatus mulle sellised kaardid on mänginud, sest on suur tõenäosus, et olen selle põlvevigastuse ikkagi ise välja teeninud iseenda rumalusega. Ma ei taha enam rumal olla ja kui see tähendab, et maraton jääb ka igaveseks vallutamata, siis so be it. Praegu olen ma allaandja, kuid vähemalt olen ma oma otsusega rahul. 

P.S. Loomulikult ei väida ma, et kõik peaksid minusugused eesmärgitud vennad olema, ei-ei. Eesmärgid on imelised ja inspireerivad, aga nad peavad olema ka realistlikud ja see pole maailma lõpp, kui sa mõnikord pead oma eesmärgi tulevikku lükkama. 

1 kommentaar:

Miina ütles ...

Ega häda anna häbeneda! Ma väga loodan, et su põlv siiski paraneb :)
Ja kui huvi endiselt on, siis terve põlvega on maratoni kordades toredam läbida/joosta.

Aga kõige tähtsam ongi tervisesportlase puhul tunda sporditegemisest rõõmu.
Kui asi muutub hulluks punnitamiseks, siis see ei ole enam tervisesport ;)