laupäev, 25. juuni 2016

Raamat, mida omad, aga pole lugenud

Eelmisel aastal sain töökaaslastelt sünnipäevaks raamatu Oliver James'i sulest - üllitise paljutõotava pealkirjaga "Kontoripoliitika".
Nagu kingitud raamatutega ikka, ei viitsinud ma seda vahepeal lugema hakata, kuid lubasin, et loen läbi enne uue sünnipäeva tulekut ning nüüd sain selle ka oma nimekirja lisada. 

Sisu poolest tundus raamat isegi täitsa okei - tutvustame veidi kolme erilise tõpra tüüpi, kellega kokku võid puutuda ning raamatu teises pooles räägime, kuidas olla ise piisavalt tõbras, et keegi aru ei saaks, aga et sa ikkagi tööl edukalt hakkama saaksid. Kõike seda toetab autor teadustöödega, mis on ilusasti viitenimekirjana esindatud. Loomulikult ma ei kontrollinud kõigi nende tööde taset, sest see on tüütu ja mul pole nii palju aega elus, aga nii palju, kui ma olen pealiskaudselt uurinud, tunduvad vähemalt osad neist suhteliselt väikese valimiga ning pehmelt öeldes kehvade meetoditega teostatud. Aga andmete ja statistika kohta kehtib muidugi see, et neid saab absoluutselt töödelda nii, et sealt vajalikku välja lugeda nagunii. 

Esimene raamatu osa oli mulle küll näidetena huvitav lugeda, et kas tõesti on inimesed sellised psühhod, aga samas ma ei suutnud sellega end samastada. Teises "õpetlikus" osas kordus sama mure, et mu meelest see kõik oli väga manipuleerimise maiguga - teeskle, et oled keegi teine, ussita vaikselt selja taga, aga ainult natukene ja see on kõik ju selleks, et saaksid elus edukamaks. Noh, mulle meeldib mõelda, et saab ka lihtsalt positiivse suhtumise, sõbralikkuse ja korraliku tööeetikaga läbi. Ma olen muidugi ka äärmiselt ambitsioonitu inimene, kelle eesmärk ei ole iialgi ühtegi firmat juhtida, mistõttu see raamat pole eriti minu jaoks mõeldud, aga see-eest olen ma töökas ja enda meelest täitsa tore inimene, kellega koos töötada. 

Ütlen ausalt, et kõige rohkem kallutas minu arvamust sellest raamatust see, kui halvasti see tõlgitud ja toimetatud oli (kui see üldse oli toimetatud) - pidevad komavead. trükivead ning laused, mis algavad ühtmoodi, kuid lõppevad teise mõttega, korduvad sõnad ühes lauses. Võeh. Ma saan aru, et see algmaterjal polnud ka mingisugune kuld, aga mulle meeldib, kui on tunda, et vähemalt mingitki tööd ja vaeva on nähtud enne raamatu trükki viskamist. Ühesõnaga kui kellelgi tekkis huvi, siis võin enda raamatu ära anda lugemiseks, sest praegu plaanin ta lihtsalt kunagi kolides siia korterisse jätta. 

Kommentaare ei ole: