esmaspäev, 13. juuni 2016

Narva Energiajooks ehk "kopsupõletik kauba peale?"

Eelmärkus - blogiauhindade tulemusi nähes olin ma südamest üllatunud, et ma sain kokku 106 häält! Ma ise eeldasin umbes 100 vähem. Suur aitäh kõigile, kes tundsid, et minu väike pesa on teile armas! Aitäh!

Nagu te kõik märkasite laupäeval ilmselt, siis ilmaga ei õnnistatud. Terve öö ma põhimõtteliselt ei maganud, sest vihma sadas nii tugevalt ja ma vaatasin kella iga 15 minuti järel, et kas nüüd äkki on vihmasadu lõppenud. Ei olnud. 
Hommikune äratus algas tunninumbriga 6, mis on muidugi täielik täielik roppus ning nii ma siin kodus vaikselt vandudes ringi koperdasin, et "pühataevas, miks ma seda endale praegu teen". Selle 20 ärkveloldud minuti jooksul jõudsin endaga ikka mitmekümneid kordi dialoogi pidada stiilis mine nüüd-aga väljas sajab - vahet pole, mine - aga ma olen nagunii lombakas - aga äkki ei ole pärast - aga vihma sajab - ... Noh, välja ma end lõpuks ikkagi vedasin ja TYSKi bussiga Narva poole startisime. 

Võin etteruttavalt öelda, et ilm ei läinudki paremaks - soojendust tegin vihmasajus, vetsujärjekorras olin vihmasajus, esimesed kilomeetrid jooksime eriti tugeva tuulega ning loomulikult vihmasajus. Üllatuslikult see kuidagi ei häirinudki nii väga, nagu enne kartsin, sest ma olen täielik täielik külmavares. Sel korral mõtlesin, et kui on külm, jooksen kiiremini lihtsalt. Väga hästi välja ei tulnud, aga ära ei külmanud. Umbes 7. kilomeetri paiku sain aru, et enam ei sajagi vihma ja tegelt sealt järgmised 5-7km oli päris mõnus kulgemine minu jaoks. Küll aga jäi sinna väga igav maanteelõik, kus jooksed kogu aeg sirget teed ja lehvitad aeg-ajalt inimestele, kes vastu tulevad ja eriti heal juhul sulle ka vastu lehvitavad. Siis tuleb pöördekoht ning tead, et sind ootab vaid sama pikk ja tüütu sirge lõik ja kuna oled rahvamassi lõpus, siis ei tule mingil hetkel enam kedagi vastu ja pead iseendale lehvitama ja motivatsioonijuttu tegema, et "jõuad ikka, mismõttes ei taha enam joosta".

Terve jooksu teises pooles ma põhimõtteliselt oma käsi enam ei tundnud, raske oli joogitopsi haarata ning geelipakki ma kätega lahti ei saanudki, pidin hambaid kasutama ja isegi see oli väga keeruline. Jooksuraja lõpus hüüdis üks mees mulle vene keeles, et kiiremini pead jooksma ja ma hüüdsin lihtsalt vastu, et "nii kuradi külm on ju" 

Aga! Lõpuni ma jõudsin ja eriti hea uudis oli see, et põlv hakkas valutama alles siis, kui kukkus kilomeeter number 20. Mis see viimane kilt siis adrenaliini pealt lipata on. 

Aeg: 2:14:03 (neto) 
Keskmine tempo: 6:23 min/km

Noh. Ma olin enda üle päris uhke, kuni ma sain aru, et ma olin ikka võistluse nii lõpus, kui sai olla. Viimane sada. Mõne jaoks tekib kohe küsimus, et miks üldse minna, kui sa nii mõttetu vend oled, et isegi kiiresti joosta ei jõua, eriti arvestades seda rekordisadu, mis Narvast tuli. Mis ikka, eks ma siis olen veits mõttetu vend, pole viga - vähemalt sain tehtud ja kolmandik Linnajooksude sarjast on möödas. Ja üldse - iga viimne kui inimene, kes laupäeval starti (või üldse kodust välja) astus, on mu silmis võitja, see oli ikka paras koerailm. 

Terve pühapäeva komberdasin ringi ja hädaldasime peikaga võidu (sest meie peres on nüüd uus brasiilia jiu-jitsu lilla vöö!! aajeeee!!), et kumb rohkem läbipekstud on. Täna on juba päris hea olla, nii et pärast füsioterapeudi külastamist täna katsun väikese sörgiringi teha. 

Kommentaare ei ole: