esmaspäev, 20. juuni 2016

Füsioteraapiast

Lõpuks jõudis kätte päev, kus Kalev tuleb Eesti põlve uueks looma, ptui, sain lõpuks füsioterapeuti näha-katsuda. Teada sain nii palju, et mu perearst on suhteliselt hoolimatu vend olnud ning järgmisel nädalal lähen uuesti tema jutule, löön rusika lauale ja nõuan teste ja diagnoose. Tegelikult palun ilmselt enne ikka ilusasti, aga kuna tundub, et mind peetakse mingiks simulandiks, kes ise endale põlvevalu juba kolmandat kuud välja mõtleb, pean vb rusikatega vehkima hakkama küll. Sõnaliste rusikatega. Ja pisaratega. Hetkel olen juba mitu nädalat selles staadiumis, et pealiskihi all olen valmis 24/7 nutma hakkama, see on väga kummaline olek kus olla, et kõik on justkui okei, aga ma olen üdini väsinud ja tüdinud, et ma adekvaatset arstiabi ei saa, mistõttu teen oma pahurusega elu keerulisemaks sõpradel ja peikal - sorry guys

Aga füsioterapeut on õnneks mulle väga tore ja asjalik sattunud, nii et loodetavasti ma ei pea erapraksisesse pöörduma. Harjutusi on juba leheküljetäis ning olen neid iga päev vapralt teinud, kuigi see on konkreetselt kõige igavam asi maailmas mu meelest. Natuke on totakas ka, sest muuhulgas tõstan varvastega raamatuid ja koperdan värisevalt jalgade sise- ja väliskülgedel ringi nagu kevadine vasikas. 
Peamised abivahendid projektiks "põlv terveks 2016"

Küll aga hakkasin mõtlema kõige sellega seoses, et kuigi need harjutused on tüütud ja igavad ja ma võiks lihtsalt mõelda, et fakit, valutan edasi, siis ma õnneks olen piisavalt kangekaelne vend, et teen kõike jäärapäiselt edasi, kuigi esimesed päevad pärast harjutuste alustamist läks valu umbes kahekordseks (siiski täiesti talutav, ma ei teagi, kui kõrge mu valulävi siis on). Nädala ajaga aga harjutuste + Olfen plaastrite põletikuraviga olen saanud kohta, kus eile ja täna pole absoluutselt valus olnud, kui ööd välja jätta, öösiti on alati millegipärast valus. Joosta saan lebolt, laupäeval sain jitsida täiesti vabalt, situatsioon tundub vaikselt ülespoole minevat. Et kuigi ma olin vahepeal murdumispunktile juba päris päris lähedal, tundub, et mõtteviis it may shake you but you won't fall toimib küll. See mõtteviis vedas mind ka Narva külmale poolmaratonile ning sealt läbi ning ma usun praegu jälle uuendatud värskusega, et see veab mind ka maratoni finišisse. 

Nüüd saab juba ju mõelda, et mis see üks maraton ära ei ole, kui meil on Eestis nii kõva mees, et tegi järjestikku ära viis triatloni (link)! Minu jaoks täielik inspiratsioon, et mida tegelikult korda võib saata ning tihtipeale piirid on rohkem meie enda peades. Hoopis teisest vaatenurgast kuulsin arvamust, et see tegu on idiootsus. Vaatenurgad on ikka huvitavad asjad ja ma saan aru, et igaühel on oma. Tahtsin selle eelmise lause veel ennastõigustava "aga MUL ikka" osaga lõpetada, aga miks peaks. Las jääb kõigile oma arvamus. 


Kommentaare ei ole: