esmaspäev, 9. mai 2016

Võistlusgraafikust

Vahepeal on enamvähem kõik jooksublogijad oma võistlustega alustanud ja isegi mitu tükki tihtipeale vöö alla saanud. Ma veel ei ole, kui välja jätta see, et osalesin reedel Heateo jooksul. 
Põhjused selleks jälle väga lihtsad - mul on mingi võistlusblokk peal. Selles mõttes on ideaalne, et olen Linnajooksude sarja juba ära maksnud, sest praegu ma ei läheks vist ise küll ühelegi võistlusele.

Ma ei teagi, kas asi on selles, et ma olen laisk ja ei taha nii väga enam pingutada (võib vabalt olla) või selles, et mulle tegelikult ka üldiselt rahvamassides higistamine ei klapi - selle tõttu ma ei väisa ka mingeid hiiglaslikke treeningüritusi, kus peaks kogu aeg kartma, et saad kelleltki küünarnukiga pähe; aitäh, seda saan ma tavapärases trennis niisamagi :)

Parkmetsa jooksuga oli tegelt nii, et ma isegi plaanisin minna ja töölt oli vaba ja puha .. ja ma unustasin registreerida. True story. Selline udupea olengi. Kohapeal registreerimine tundus mulle totralt kallis, pluss eelneval õhtul oli sõbranna väljamaale-saatmise-pidu, nii et tegin võistluse asemel hoopis ühe raskemat tüüpi intervalltreeningu. Täitsa okei mu meelest. 

Aprilli keskel jäin põlvega väheke lombakaks, mistõttu ma nädal aega ei teinud põhimõtteliselt üldse trenni, joosta julgesin korraga paar kilomeetrit ning ka praegu on mu pikkusrekord vist 6km viimase kolme nädala jooksul. Selle tõttu jäi ära ka Tartu Jooksumaraton, kuigi jah, ma ei tunne praegu, et ma oleks ka olnud võimeline 23 km jooksma ja 10km peal on lihtsalt nii suur mass, et ma ei tahtnud sellega tegeleda. 

Laupäeval ootab mind aga Tartu Kevadjooks - üle tüki aja jooksen 10km ning kuigi hing tunneb, et võiks ju mingit reksi jahtima minna, saan realistlikult aru, et hea eesmärk on lihtsalt ellu ja terveks jääda. Peaasi, et liiga kaua ei jookse, sest samal päeval on veel pulmaminek ja tahaks end ikka vahepeal puhtaks pesta ja ilusamaks teha. 

Praegu ma eriti õnnetu pole, et ma pole võistlema sattunud, kuigi kõigi teiste pildikesi ja postitusi vaadates tekib küll tunne, et oleks võinud ju minna, tundus nii tore olevat. Samas mul on praegu täpselt selline seis, et mulle meeldib joosta jälle väga, kuid võistlema ei kutsu. Ehk olengi lihtsalt emotsioonituks inimeseks muutunud või on asi selles, et ma pettun endas väga kergesti, kui mingit enda väljamõeldud aega ei ületa ja millegipärast ei ole mul viimasel ajal mitte mingit endasseusku, et ma suudan midagi teha või edukalt korda saata ... Nojah, ühesõnaga vaatame, mis laupäev toob - kui juba raja edukalt läbitud saan, luban rahul olla. :)

Eilse õhtuse jooksuga muidugi meenus jälle see, et suveajal jooksmine on suhteliselt lihaturu mekiga Tartus, kus pargipingid on õlut libistavaid seltskondi täis, kes siis kõik sind jõllitavad, nagu sa oleks imelik. Eile vähemalt ei öelnud, keegi, et "näe, paks jookseb", küll aga leidis üks švipsis härrasmees, et täiega naljakas oleks seista keset alleed ja ajada käed laiali, et ma mööda ei mahuks, sest "tahan sind kallistada". Minu sisemine feminist tõstis ikka väga kurjalt pead ja tuli meelde, et pikematele ja õhtusematele ringidele võiks tegelt pipragaasi kaasa võtta. Selle seigaga oli muidugi ka aeglase pulsijooksu plaan metsas, sest ma olin terve ülejäänud aja ka vihane ja jooksin siis lühikese tempojooksu hoopis :D

3 kommentaari:

Miina ütles ...

Haha, ma vihkan ka neid nillivaid alkoholilembeseid pargipingil istuvaid persoone ja on ka mulle karjutud näiteks teismeliste poolt: "Näe, paks jookseb!".
EI pööra ma sellistele tähelepanu ja tean, et olen neist kordades parem, sest mina vähemalt jooksen, mitte ei aja ainult räpstoitu ja alkot näost sisse.

Võistluste ja jooksmisega ongi nii, et süüe kasvab isu. Ühtäkki olen ma tänavu jooksnud juba kahel võistlusel ja järgmise paari nädala jooksul on neid tulemas veel 2. Ehk tegemist on täiesti plaaniväliste jooksudega, kuid tore on ju :D

kristel ütles ...

Miina, sul võib absoluutselt õigus olla - praegu olen isegi juba veidike elevil, et saan joosta :)
Kohtume Kevadjooksul!

Kätlin ütles ...

Jaa suveajal ilmuvad need pargipingi persoonid välja. Minuga on hakatud kordi kaasa jooksma. Tihtipeale ergutatakse "läheb, läheb!" (olen ma võistlusel?). Ma olen neid peaasjalikult ignoreerinud, aga ühele, kes kaasa hakkas jooksma, tahtsin küll õelda, et davai, mul 10 tehtud (kusjuures oligi 10 km selja taga), et teiseks pooleks kulub jänes ära. :)
Üks päev avastasin, et ega ka metsas ei saa enam rahu. Vooremäele ilmus punt oma kilekottidega ja seadis pingile sisse, mis on nagu eriti nõme, sest tegemist kohaga, kus otsid rahu.