esmaspäev, 16. mai 2016

Tartu Kevadjooks 14.05.2016

Alapealkirjaks võiks saada: "Reksi ei tulnud, aga ükski puu ei lennanud ka silma." (väga tuuline jooks oli)

Minuga on seis siis selline, et olen jätkuvalt ühest põlvest veidi lombakas ja kuna kõik arstikabinetid/füsioteraapiakabinetid (minu perearstikeskuses) on avatud umbes sama kaua ja tihti nagu kestab üks päikesevarjutus - proovin saada reede hommikul kohe pea ukse vahelt kõige esimesena sisse ja nõuda, et pls, tehke mind korda. Õnneks olen sellega jõudnud olukorda, kus valu ei sega elamist, õigem oleks öelda, et valu eriti polegi, küll aga närib mind see tunne, et miski pole õigesti seal. Ja kui on variant saada varakult jälile, mis valutab ning kuidas parandada, siis peaks seda tegema.  
Mu meelest imeilus - samuti, Kris, näed, ma lähen ka näost vahepeal lillaks!

Igatahes tänu sellisele asjade seisule lähenesin ka Kevadjooksule teatava ettevaatusega - kuna aprillis kaks nädalat põhimõttliselt jooksusammu ei teinud ja ka mais olin ainult hästi rahulikke ja lühikesi otsi teinud (ja jitsis olen ka ainult KAKS korda käinud, süda tilgub verd), siis peamine eesmärk oli rada lihtsalt läbida ja mitte hasarti sattuda, et "oh, mis see natuke valu on" - diil iseendaga oli, et kui põlv hakkab valutama, lõpetan ära. Joppas, ei hakanud valutama. 
Teine tagasihoidlik eesmärk on sama, mis alati - joosta 10km alla tunni aja. Vaikselt vaikselt tiksus peas ka mõte, et äkki saaks isiklikku püüda, mis eelmisel aastal Rakveres tehtud sai, aga ma püüdsin sellele mitte palju mõelda, sest ma ei tahtnud pärast pettunud olla. 

Jooksule eelnevalt olin loomulikult poole ööni tööl, ärkasin hommikul, tegin suure tassi kohvi ja kausitäie putru ja jäin põhimõtteliselt aega ootama. Praegu mõtlen, et tegelt oleks võinud ju veel ühe pooletunnise uinaku teha pärast pudrukaussi, aga mis tehtud, see tehtud. Stardipaika jalutasin maru rahulikult ja reipa sammuga, kuigi juba sinna kõndides oli suu-silmad tolmu täis, sest nähtavasti on Tartu nüüd ametlik tuulepealinn. 

Tegin hästi kergelt sooja, käisin tualetis ning juba 25 minutit enne starti olin põhimõtteliselt valmis minema hakkama, et teeks selle asja nüüd ära. Selle aja veetsin Miina ja Sikiga, väga tore oli neid mõlemaid kohata - spordiblogide võlu on see, et tihtipeale võistlustel ja mujal kohtudes on juba tunne, et eludega oled kursis ja piinlikku vaikust nii väga ei teki :)

Jooks ise oli ... raske. No mis ta ikka olla saab, ettevalmistus on mul olnud suhteliselt üle jala tehtud, mis tähendab, et jooksnud olen enda kohta suhteliselt palju, aga eesmärgistatud trenne on ikka äärmiselt vähe olnud. Kohe alguses lõi üks kena naisterahvas mulle küünarnukiga kõhtu ja mõtlesin, et kõik on täpselt nii, nagu ma mäletasin. Tempot proovisin teadlikult hoida kuskil 5:30-5:40 kandis, mis muidugi ei tulnud päris nii välja, nagu plaanisin - asja ei teinud eriti kergeks ka pidev vastutuul. Kogu aeg oli tuuline ja tihtipeale ka palav, esimese joogipunktini jõudes jäin kohe seisma ja tegin ka paar kõnnisammu, jätkasin sama taktikat ka ülejäänud kahes punktis. Ma tahaks öelda, et selline lähenemine oli hea ja tõi pulsi kenasti alla, aga ausalt öeldes ma ei tea, sest mu pulsivöö tuli esimesel kilomeetril lahti ning kuna ma ei suutnud jääda selleks 10 sekundiks seisma, et seda uuesti kinnitada, veetsin ma terve ülejäänud jooksu vööd kohendades ja rinnahoidja alla toppides. Hetkel on Sportfotos üks pilt väga vaevatud näoga minust, kellel on käed särgi all - charming af, ma ütleks, jooksja elu on ikka glamuuri täis. 

Küll aga olin ma meeldivalt üllatunud, et vaatamata minu jaoks päris reipale tempole ei jooksnud ma end kohe kinni ja suutsin lõpuni pingutada ja viimastel kilomeetritel isegi inimestest mööduda. Esmakordselt võistlustel läksin ma Margitist mööda - tavaliselt on meie jooksud nii, et me kas jookseme koos ja samas tempos või on tema minust paar sammu eespool ja ma ei suuda järele võtta. Sel korral kuulsin nii temalt kui Miinalt, et nad nägid mõlemad mu selga, aga ei jaksanud järele tulla. Lõpetasimegi viisakalt ühe minuti sees kõik, mu meelest väga armas ja heasportlaslik, täpselt nii plaanisimegi ;)
Ja paar tundi hiljem olime juba Martiniga ilusad ja viisakad pulmakülalised :)

Ühesõnaga võin öelda, et jäin hooaja avamisega täitsa rahule - isiklikku rekordit küll ei tulnud (ja vist sel aastal ma seda ei saagi rohkem püüda .. eks ole näha), kuid tuul ei puhunud mind rajalt kõrvale, ma ei andnud järele oma kõhukrampidele (mis mind esimesed 3km saatsid) ja sosistasid, et astu lihtsalt kõrvale ja ära piina ennast, ma suutsin esmakordselt püüda kinni need seljad, mida tahtsin, ning mitte lasta neid uuesti endast mööduda. Alguse kohta täitsa paljulubav värk, ma ütleks. 

Statistikat ka: 
Aeg: 00:57:46
Koht: 884/1363
Koht naistest: 298/673
Keskmine tempo: 05:46 min/km
Pulss: ???? Keegi ei tea. Ma pakun, et väga hea ei olnud. 


Olen ikka rõõmsalt seal nimekirja tagumises pooles, kuid naistest pole isegi kõige hullem tulemus. Ehk siis täitsa tavapärane - olen jooksja mitte selle tõttu, et ma jooksen kiiresti või kaugele, vaid selle tõttu, et ma jooksen. 

1 kommentaar:

Kris ütles ...

Nooo, päris Mikalillat ikka välja ei venita. Also, sa oled nii ilus!