esmaspäev, 11. aprill 2016

Filmist elutõde otsida on ka kurb

Ehk siis ma käisin täna kinos "Kotkas Eddie" filmi vaatamas. Väga tore film, muide, soovitan. Meeldiv hea-tuju-film, kuigi minu külmast kivisüdamest see pisaraid välja ei meelitanud. Naeratasin küll lõpus nagu totakas, mis on ka päris hea. 

Filmi ja peategelase kannatusi vaadates tekkis mulle jälle seesama veidi kurblik tunne, mis mul ikka tekib, kui ma vaatan inimesi, kes on NII pühendunud ja teavad täpselt, mida nad tahavad teha ja saavutada. Tema tahtis olümpiale pääseda ja töötas selle nimel väga väga kõvasti. Meie juures VÕIMLAs on Tõll, kes tahab saada maailmameistriks (tema projekti saad siin toetada, kui tahad) ja näeb roppu vaeva, et saada Ameerikasse võistlema ja treenima. Margit otsustas, et ta tahab elus läbida vähemalt ühe maratoni ja seljatas ületreeningu, teiste ja enda kahtlused ning tegi selle ära. Mu sõbranna (tsau, Andra) otsustas, et oma miljonitunnise töönädala kõrvalt tahab ta saada ka BodyArti treeneriks ja sai sellega hakkama. 

Ja siis olen mina .. teen kõigest natuke ja olen täiesti keskpärane ja kiretu. Mulle meeldib joosta, nii et ma nüüd jooksen, sel aastal ka maratoni. Samas ma tean, et mu maratoniaeg tuleb kehv, sest ma pole lihtsalt kiire. Selle tõttu ma ei taha inimestega eriti ka sellest rääkida, sest millegipärast on mu ümber ainult inimesed, kes on minust nii palju kiiremad ja väidavad, et maraton nelja-nelja poole tunniga ära joosta pole mingi mure. Noh. Ma olen rahul, kui ma selle üldse tehtud saan. Iga päev maksab mulle kätte see, et ma ei üles kasvades polnud sportlik ega aktiivne, vaid lugesin raamatuid ja sõin. Peaaegu iga kord, kui ma lähen jooksma, vaatab mulle vastu pulsinumber, mille üle treenitud inimesed vangutaksid pead ja ütleksid, et "kle, äkki hoopis kõnniksid."

Mulle meeldib teha jitsi, absoluutselt meeldib, aga mitte taaskord tõsisel tasemel. Väga raske on hoida teistega sammu, kui ise pääsed trenni heal juhul korra nädalas (sest töö nõuab oma) - ego eriti paitada ei saa, kui sinust hiljem alustanud neiud saavad sinust aina kergemini mööda ja sina nendest enam eriti kergelt mitte. Loomulikult on mul hea meel, et inimestel läheb hästi ja mida rohkem on trennis asjalikke inimesi, seda lõbusam see ka on, aga vahepeal tuleb kerge enesehaletsus peale, kui ei saa kaks nädalat trennis käia ja oled juba kõik asjad ära unustanud. Millegipärast ei suuda ma jitsis üldse neid detaile meeles pidada ja mõtlen, et kui kunagi rohkem aega saan, peaks uuesti baaskursusele minema. Ma olen küll aktsepteerinud seda, et ma olengi forever white belt  ja selles pole tegelt mitte midagi hullu, kui keskendumispunkt oleks sellel, et trenn oleks lahe ja ma tahaksin seda veel aastaid teha. 

Enamasti ma sellistel asjadel pikemalt ei mõtiskle (sest ma lähen kurvaks), aga täna see film pani jälle mõtlema, et mis võiks olla minu eesmärgid, mida ma tahaksin saavutada ning kui palju ma sellesse panustama nõus oleksin. Ilmselgelt mitte piisavalt palju, et oma mugavustsoonist välja astuda.

Vot selline kurvameelne jutt seekord. Kunagi peaks millestki rõõmsast ka ikka kirjutama hakkama :D

Kommentaare ei ole: