neljapäev, 7. aprill 2016

3D Rull No-Gi 02.04.2016

Ehk siis esimesel võistlusel käidud, wohoo! Siiani takistas täpsemalt kirjutamast mind peamiselt laiskus kiire elu, aga kokkuvõte saab! Kohe, siit, nüüd. 

Esiteks räägin häästi hästi lühidalt kaaluklassidega spordialade tüütust osast - kaaluklassi mahtumine. Mina tegin sel korral otsuse, et kuna ma olen suht täpselt 60kg püsivalt, võtan pool kilo alla ja võistlen siis -60kg kategoorias. Lihtne? Ei. Ei olnud. Ma algul ei plaaninud sellest üldse kirjutada, sest kõik need kiirelt allavõtmise teemad ei ole miski, millest kirjutamisel ma end mugavalt tunnen, pealegi on päris palju toitumisega pahuksis olevaid inimesi, kes võivad siia blogi peale sattuda, nii et ma ei taha end kuidagi sellega siduda. Aga jah, alla sai võetud väga lihtsal meetodil - jood palju vett, siis jood vähe vett ja viimastel päevadel võtad toitu vähemaks. Pmtst LCHF kaks päeva enne võistlust - vahukoorega kohv, pähklid, valgupudingud. Tagantjärele mõeldes kõlas täitsa okeilt, aga tuleb välja, et minu keha ei reageeri sellisele veekõikumisele absoluutselt. No mitte grammigagi. Reedel olin täpselt samas kaalus nagu alati, mistõttu ma sain süüa minimaalselt. Laupäeva hommikuks olin tühi nii toidust, veest kui kõigist glükoosivarudest. Kokkuvõttes 1/10, never again.

Aga kuidas nii võistelda jõuad?  - võiks küsida mõistlik inimene. Nüüd omast käest tean, et ega eriti ei jõuagi. Mul oli juba soojendusrulli ajal suht pulss 800 ja ei jõudnud käsi tõsta. Noh, tulevikus siis tean, et pole mõtet jebima hakata, vaatan leebemalt, et mis kaalu minna - aga kaalu ma igatahes sain ja kuldmedal oli kaalule astudes kindlustatud, sest peale minu polnud skinnybitchide kategoorias kedagi. Mida see tähendas? Et võistlesin ikka endast raskemate neidudega, kes polnud mingit totakat kaalulangetamist teinud ja olid hommikul nt söönud. 
Naisvõitlejad Rullil

Kokku sain teha 3 matši, etteruttavalt ütlen, et kõik kolm ka kaotasin, mida aeg edasi, seda kiiremini kaotasin - analüüsi teen natuke pikemalt, aga oskamatult. Mul on ka videomaterjal, aga ma ei viiitsi tegeleda sellega, nii et kui keegi tahab näha, kuidas ma oskamatult maadlen ja kaotan, siis küsige, näitan rõõmuga. 

1. matš - õetapp. Ehk siis esimene matš oli enda koduklubi VÕIMLA treennikaaslase Elynega, kellel samuti esimene võistlus. Kui omavahel on koos sama klubi inimesed, on ka nurgameeskond vait, nii et saime üksinda vaikuses rabeleda. Mul oli iseenesest küll plaan, et mida võiks teha ja kuidas, aga sain juba püstimaadluse osa peal aru, et holyshit, Elynel on tõsi taga - viis mind maha, pühkisin ja rabelesin korraks peale, kuid jäin kinnisesse kaitsesse kinni, millest Elyne väga kena armbari välja võitles. 

2. matš - neiuga, keda ma olin vist kaugelt ühe korra näinud. Eelmistega maadeldes nägin, et ta pigem on passiivsem, aga turtlis väga hea, nii et plaan oli ise rünnata ja siis turtlist kangutada. Noh. Ei läinud nii - pullis guardi, rabelus-rabelus, jäin alla kinni ja sain minut aega kõriretsimist tunda, lõpp kiire ja korralik õlalukk. 

3. matš - sinivöö, hiljuti Soome võistlustel esikohale võidelnud Jane. Davaii, no sellel hetkel mõtlesin lihtsalt, et teen, mis suudan. Eriti ei suutnud midagi - istus kaitsesse, pühkis, läksin turtlisse võttis selja ja kaotus seljastkägistusega. 

Praegusel hetkel ei kripelda enam ükski matš, aga võistlusel tundsin küll, et kamoon, oleks ju paremini suutnud! Praegu olen lihtsalt jätkuvalt uhke, et läksin ja olen kogemuse võrra rikkam. Enda kohta õppisin päris palju - peab maadlusesse tagasi minema, sest ma ei saa guardpulli teha, sest ma ei oska alt kaitsta ega rünnata - seega peab õppima püsti maadlema. Samuti peab õppima .. KÕIKE. Absoluutselt iga asi logises, nagu ma ka arvasin. 
VÕIMLA tiim + toetajad :)

Matu muidugi väidab, et tema arvates sain esimese võistluse kohta ikka väga hästi hakkama ja nii, aga olgem ausad, kellele peika ikka ütleb, et yo, you suck ballz. Tahaks ajada mingid kaotused oma kaaluvõtmise süüks, aga aus tõde on see, et ma ei ole tõesti nii hea, et oleks võita võinud. Kaaluvõtmine mängis kindlasti oma rolli, aga ma ei saa öelda, et oleks kindlasti kõigile ära teinud, kui oleksin tavapäraselt süsikaid täis olnud. 

Kuigi ma enda arvates väga närvis polnud, tervitas keha õhtul pingelangust viimase kolme-nelja aasta tugevaima seljavaluga ning pühapäeval valutas mul küll iga viimane kui lihas, mis üldse olemas võib olla. Aga medal on kena, ma olen juba nii harjunud osavõtmise eest medalit saama, tore, et jitsis ka sel korral sai. Ja pärast sai jälle inimese kombel süüa, mis on alati imeline. Kokkuvõttes ma ütleks, et kogemus oli väga mõnus, kuid ma ei tea, millal uuesti suudan end nii kokku võtta, et võistlema minna. Millegipärast ei teinud sel rullil keegi kaameraga pilte, nii et saan siia lisada vaid paar udusemat sorti medalitega poseerimise pilti :( 

Kommentaare ei ole: