neljapäev, 10. märts 2016

Aga räägime (luku)maadlusest!

Ilmselt oled märganud, et minu kuu kokkuvõtetes on alati mainitud ka see, et tegin x korda brasiilia jiu jitsut. Küll aga pole keegi küsinud, et misasiiii? Mida sa teed? Miks sa seda teed? Kus sa teed?
Kuna märtsi lõpus algab Tartus aga VÕIMLA uus baaskursus, mis on ainult naistele suunatud (info siit), viskan paar täpsemat sõna kirja, äkki tuleb keegi veel meile trennikaaslaseks! :) 

Mina lõpetasin jitsi baaskursuse juba pea kaks aastat tagasi ning olen sellest kirjutanud ka, leiate postitused siit. Ma usun, et vahepeal mingit suuremat revolutsiooni pole toimunud ning baaskursuse eesmärk on jätkuvalt õpetada selgeks põhitehnikad ja levinumad alistused, samuti tutvustada lukumaadlust lähemalt, et kuidas see sulle sobib ja mis üldse trennides toimub. 

Aga mis see jiujitsu siis on? Võitlussport, eluviis, enesekaitsemeetod, iseloomukasvataja, vaba aja veetmise viis? Minu arvates osake kõigist neist asjadest, oleneb, kuidas sa ise asjale lähened, mis on su eesmärgid ja kui motiveeritud sa oled. Kõige lihtsamalt seletades on jits see, kui võitlus on juba maha viidud (hence maasvõitlus) ja vastased üritavad üksteist erinevate liigeselukkudega või kägistustega alistada. Brutal. Minule kõrvaltvaatajana nägi see lihtsalt välja, nagu inimesed müraksid omavahel ja tegu poleks üldse raske asjaga, vaid pigem kallistamisena. Juba alustades sain aru, et ma eksisin, sest kops oli koos esimese rulli esimese 20 sekundiga ning trennist saadud sinikad on vist minu elus selleks, et jääda. Aga samal ajal on trennis alati siiralt lõbus - treenerid viskavad nalja, ise viskad nalja, kukud vahepeal piinlikult ümber, õpid igal korral midagi uut nii spordi kui iseenda kohta - sellist asja naljalt rühmatreeningus ei kohta. Samuti võib öelda, et jits on veidi nagu male, pidevalt üritad parandada strateegiliselt enda positsiooni, sest tühja lahmides ei tule tavaliselt midagi välja (kogemusest räägitud).

Mul endal oli päris palju küsimusi enne oma baaskursust ja selle ajal, nii et võtan siin paar tükki ka läbi, ehk aitab kedagi. 

Kas trennis saab haiget ka? Nii ja naa. Baaskursusel ma sain rohkem haiget kui edasijõudnutes, aga see oli selle tõttu, et ma olin kursuse ainus tüdruk ja ei teinud mingit jõutrenni. Nüüd seda muret nii väga pole, sest baaskursusel on ainult naised, sinuga enamvähem samas kaalus ja  Praegu saan ma haiget peamiselt selle tõttu, et ma olen idioot ja löön endale ise vahepeal põlvega näkku. Sinikaid saab küll. Teatud vigastuseoht on ka alati olemas (nagu igas spordis), aga kui ise hoolikas olla, siis peaks kõik ikkagi hästi toimima. 

Mis varustust on vaja? Osta endale hambakaitse ja tule trenni särgiga, millel on varrukad. Kõik värvilised liibukad ja kimonod on baaskursusel ebavajalikud. Pane selga midagi, milles sul on mugav liikuda - mina valisin liibuvama trennisärgi, sest laiaga võib juhtuda see, et teise inimese käsi läheb selle alt sinu kõhu peale (muidugi kui see sulle istub, siis lase käia, poisse olen küll ka tavalise T-särgiga näinud trennis) ning varrukad on vajalikud selleks, et saaksid maas edasi liikuda, muidu saad õlgadele sinikad ja/või marrastused. Laiem särk kipub ka ülesse rulluma ja ebamugavam olema. 

Kas trenn on väga vägivaldne? Ei ole üldse. Minu meelest on asi pigem nii, et kui inimene juba tegeleb võitlusspordiga, siis naljalt ta ikka kuhugi tänavanurgale kaklema ei lähe (kui ta just peast täitsa uhhuu pole, eks selliseid on ka). Jits on veel eriti vähe vägivaldne, sa isegi ei löö mitte kedagi, vaid kallistad sõbralikult inimest, kes ehk ei taha kallistatud saad, vaid ise see kallistaja olla. Inimesi on muidugi rohkem ja vähem agressiivseid ka trennis, aga alati on variant teisele inimesele öelda, et teeme natuke vaiksemalt. 

Mulle ei meeldi teiste lähedal olla, kas see on mure? Võib olla, ei pruugi olla. Mina isiklikult ei talu seda, kui keegi mu juukseid puudutab ning nõuan ka muidu enda ümber võrdlemisi palju ruumi- ei kallista tuttavaid eriti ja mulle ei meeldi, kui keegi mulle isegi niisama liiga lähedale tuleb. Kõige selle tõttu ma jätsin ka endale taganemisruumi, et kui kõik see jits läheb liiga paljuks, siis jätan lihtsalt pooleli, see pole ju maailma lõpp. Aga tuli välja, et trenniolukorras mind ei häiri isikliku ruumi puudumine absoluutselt ning kui isegi olukord läheb natuke paljuks, saab alati kohe sparri/drilli ära lõpetada. 

Äkki ma olen liiga vana/vormist väljas/nõrk? Ei ole sa ilmselt midagi, tule ikka! Trenni saab väga hästi teha enda võimetele vastavalt raskemaks või kergemaks ja kui sa just morbidly obese pole, siis saad ilmselt suurepäraselt hakkama. Eelnev võhm ja mingisugune trennitaust tuleb muidugi kasuks.


Kas treener pöörab mulle tähelepanu ka? Treener pöörab sulle jitsis kindlasti rohkem tähelepanu, kui sa saad rühmatreeningutes kuskil spordiklubis. Soojendus tehakse koos, kõik tehnikad arutatakse läbi ja näidatakse mitu korda ette ning treener hoiab pidevalt silma peal ning parandab jooksvalt. Küsimused on alati väga oodatud ning mida rohkem sa ise õppida tahad, seda rohkem sa ilmselt ka treenerile meeldid. Naiste baaskursuse peatreener on Eesti bjj meister Kadri, kes oskab ka lüüa ja niisama maadelda, mul pole kahtlustki, et ta saab suurepäraselt hakkama. 

Äkki see ei meeldi mulle x põhjusel? Aga äkki just meeldib! Ega enne ei tea, kui ei proovi.

Ma ise teen jiujitsut selle tõttu, et see on kuidagi väga sõltuvusttekitav minu jaoks. See aitab väga hästi hetkes püsida, kuna kui sa rulli ajal hakkad mõtlema nt tööasjadele, kägistatakse sind kohe ära. Sa saad keskenduda vaid käesolevale momendile ja see on minu jaoks väga vabastav. Kui jooksmas käies harutan ma tavaliselt oma mõttepuntraid lahti, siis jitsis ma lihtsalt keskendun spordile ja unustan kõik muu, mis tavaelus häirib. Samuti saab jitsis painduvamaks ja tugevamaks pluss sa õpid inimesi kägistama! Toon enda kohta ka sellise näite, et ma olen terve elu kartnud teha tagurpidi kukerpalli ja üldse kuidagi turjale tõusta, sest ma olen veendunud, et murran kaela (ei tea, miks, lihtsalt on nii) - viimased pool aastat pole mul seda hirmu enam meeldegi tulnud, sest sa elad jitsi tehes pool aega pea alaspidi. See hirm läks üle nii märkamatult, et see meenus mulle alles siis, kui ühes pärismaadluse trennis soojenduse ajal tagurpidi kukerpalle tegime. Ma otseselt ei olnud sellest vaimustuses, aga kui Ott Tõnissaar käsib tagurpidi kukerpallitada, siis sa ka kukerpallitad tagurpidi.
Ja hundiratast olen saanud teha ja muid mängulisi elemente on päris palju. Don't exercise, play a sport. 

Ühesõnaga pika jutu lõpetuseks soovitan kõigil vähemalt võimalus anda, Tallinnas saab seda teha 3D Treeningu klubis ning kui sa ka Tartus ei taha kallistada, aga tahaksid nt lööma õppida, siis seda pakub VÕIMLA ka, hoia kodulehel silma peal. 

Kommentaare ei ole: