esmaspäev, 28. märts 2016

12 küsimust

Mul tavaliselt pole eriti motti neid küsimuste-asju teha, aga kuna ma võtan praegu võistlusteks veits kaalust alla, siis miks mitte mõtet toidust eemale viia ja rääkida endast, sest muidu ma lihtsalt räägiks sellest, et ma tahaks šokolaadi süüa ja see poleks kasulik mulle. Algne idee Katri-Helena blogist. 

1. Millised on su lemmikjalanõud?
Mul vist polegi lemmikjalanõusid sellisel lihtsal põhjusel, et ma kannan kogu aeg oma jalatsid lihtsalt läbi ja viskan ära. Mul on ühed imeilusad kontsakingad, mida ma ei suuda üle 10 minuti korraga kanda, sest need on nii kõrged, kuid mulle meeldib neid vaadata :D
Jooksujalanõudest olen praegu oma Saucony'dega väga väga rahul, nende jalgapanek on alati nii pehme ja toetav pluss mul pole ühtegi ebamugavat valu ega närimist tulnud siiani. 

2. Mis on su veider komme?
Ma siin olen selle üle juurelnud, aga ma ei tea, mu arvates kõik mu kombed on täitsa normaalsed (vähemalt minu enda jaoks). Kui kellelegi on jäänud midagi imelikku silma, mida ma teen, võib teada anda. 

3. Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik/rõve aga sulle ikkagi maitseb?
Piima-köögiviljasupp! Peale enda tean ma vist ühte inimest veel, kellele see maitseb, aga mu arvates värskete kevadiste köögiviljadega on see lihtsalt imeline. Pisikesed porgandid ja värsked herned ja nomnomnom. 

4. Kas sul on mõni veider komme või oskus, mida sa oma kehaga teed?
Kui ma nt raamatut loen või keskendun, siis ma aeg-ajalt joonistan keelega suulakke mustreid. Mustrid peavad olema seitsme erineva punktiga. Ma ei tea täpselt miks just seitse, aga nii on lapsest peale olnud. 

5. Kellega ja mida rääkisid sa viimati Facebookis/sõnumites? 
Facebookis planeerime sõbranna sünnipäeva ja päris sõnumites rääkisin emaga. 

6. Mis sa teed, kui sa oled närvis/ärevil? 
Nihelen ja närvitsen hästi palju. Ja räägin hästi palju, sest ma loodan, et see rahustab mind maha. Tavaliselt ei rahusta. Aga muidu ma üritan võita närvilisust ettevalmistusega - nt tööintervjuud või võistlused või muud, mis on veidikenegi mu kontrolli all; mõtlen alati hoolikalt läbi, mis võiks juhtuda, mida ma võiks teha, et neid asju ennetada ja üldse üritan mõistlik olla. 

7. Mis on su lemmiklõhn?
Kõik magusad puuviljased parfüümid, loodusest värske vihma lõhn asfaldil. Niidetud muru ka, sest selles on nii palju kevadet. 

8. Mida sa tahaksid teha oma elus? 
Hästi palju reisida. 

9. Lemmik äpp
Kõige rohkem hängin vist instagramis (sest mul pole telefonis Facebooki), aga kõige toredamad on Duolingo, millega hispaania ja vene keelt värskendan/õpin, praegu tegelen ka ühe äpiga, mis hommikuti HRV (heart rate variability't) mõõdab, et hoida füüsilisel korrasolekul silma peal. 

10. Mis laul sind alati kaasa laulma paneb?
Kõik laulud, ma arvan. Mida nostalgilisem, seda parem. Küll aga on laul, mis mind alati tantsima paneb - aawwyeaa

11. Kes on su lemmik youtuber? 
Pean vist ütlema, et Superwoman, aga ma üldjuhul eriti youtubereid ei vaata. Ahjaa, tegelt muidugi John Oliver ka. 

12. Lemmik/inspireeriv ütlus
Ma nüüd ei tea, kas see on inspireeriv, aga Carl Sagani kosmoseraamat kõnetas mind küll: "That we live in a universe which permits life is remarkable. That we live in one which destroys galaxies and stars and worlds is also remarkable. The universe seems neither benign nor hostile, merely indifferent to the concerns of such puny creatures as we."

laupäev, 19. märts 2016

mmmm nagu massaaž

true story, käisin eile esimest korda elus spordimassaaži saamas. Ja see oli imeline.
Miks ma pole siiani läinud? Sest ma kardan meeletult kõdi. Mulle ei meeldi, kui võõrad inimesed mind puudutavad (eriti juukseid, see on juba omaette ooper, näiteks ei saa ka peika mu juukseid silitada ootamatult, vaid peab mind ette hoiatama), mistõttu massaaž polnud miski, mida ma mõtlesin, et üldse kunagi kogen.

Aga!
Aina rohkem tundsin ma, et keha on kuidagi kange ja väsinud ja mõtlesin, et miks siis mitte minna ja lasta end veidi rohkem mudida. Valisin Novus Therapy väga lihtsatel põhjustel - väikettevõtjaid meeldib mulle toetada, ma usaldan pigem füsioterapeute spordimasaaži jaoks (ja minu lõputute küsimuste jaoks), koduleht oli minu jaoks lihtne ja loogiline ning asukoht oli ka hea - minu jaoks on muidugi kõik asukohad head, kesklinna võlud.

Anna-Liisa ise oli nii meeldiv ja professionaalne, et mul ei tekkinud hetkekski kahtlust, et ta oskab kõik mu valusad kohad üles leida. Keskendusin rohkem jalgadele, et veidi saaks jooksusammu lennukust ka sisse (neljapäevane lõigutrenn andis säärtes ikka korralikult tunda), kuid tegelikult oli ülaselg tunduvalt rohkem pinges. Kontoritöö võlud, eksole. Ja tuleb välja, et veidi ka jitsivõlud, sest Anna-Liisa juures käib ka teisi jitsiga tegelevaid inimesi, nii et ta teab sellest alast ka füsioterapeudi vaatenurgast, ja see pidigi olema tavaline, et turjale ja ülaselga koguneb rohkem pinget, kui teiste spordialadega. Täiesti loogiline ka, sest pool aega me ju turja peal elamegi.
Saime rääkida peale lukumaadluse veel jooksmisest, muuhulgas ka maratonidest ja sellest, mida ma peaksin vaatama ja millega tegelema. Lihtsamad järeldused - minu hüpermobiilsusega ei peagi eriti palju venitama, pigem rullima (5x nädalas vähemalt) ja mudima. Selles mõttes joppas, et venitada mulle eriti ei meeldigi. Rullimine on nüüd kindlasti mul ajusopis olemas, pean selle kuidagi oma rutiini sobitama ka.

Peale massaaži saab ka füsioterapeutilist nõustamist ja kinesioteipimist ja vaadake üldse kodulehelt, mina igatahes soovitan, kui on aega ja rahalist võimalust enda jaoks midagi head teha :)

Ja üldse kõdi polnud ka! Ainult ühe korra jalatalla alt, aga kui sa oled inimene, kellel pole sealt kõdi, siis ma sind ei usalda ka.

neljapäev, 10. märts 2016

Aga räägime (luku)maadlusest!

Ilmselt oled märganud, et minu kuu kokkuvõtetes on alati mainitud ka see, et tegin x korda brasiilia jiu jitsut. Küll aga pole keegi küsinud, et misasiiii? Mida sa teed? Miks sa seda teed? Kus sa teed?
Kuna märtsi lõpus algab Tartus aga VÕIMLA uus baaskursus, mis on ainult naistele suunatud (info siit), viskan paar täpsemat sõna kirja, äkki tuleb keegi veel meile trennikaaslaseks! :) 

Mina lõpetasin jitsi baaskursuse juba pea kaks aastat tagasi ning olen sellest kirjutanud ka, leiate postitused siit. Ma usun, et vahepeal mingit suuremat revolutsiooni pole toimunud ning baaskursuse eesmärk on jätkuvalt õpetada selgeks põhitehnikad ja levinumad alistused, samuti tutvustada lukumaadlust lähemalt, et kuidas see sulle sobib ja mis üldse trennides toimub. 

Aga mis see jiujitsu siis on? Võitlussport, eluviis, enesekaitsemeetod, iseloomukasvataja, vaba aja veetmise viis? Minu arvates osake kõigist neist asjadest, oleneb, kuidas sa ise asjale lähened, mis on su eesmärgid ja kui motiveeritud sa oled. Kõige lihtsamalt seletades on jits see, kui võitlus on juba maha viidud (hence maasvõitlus) ja vastased üritavad üksteist erinevate liigeselukkudega või kägistustega alistada. Brutal. Minule kõrvaltvaatajana nägi see lihtsalt välja, nagu inimesed müraksid omavahel ja tegu poleks üldse raske asjaga, vaid pigem kallistamisena. Juba alustades sain aru, et ma eksisin, sest kops oli koos esimese rulli esimese 20 sekundiga ning trennist saadud sinikad on vist minu elus selleks, et jääda. Aga samal ajal on trennis alati siiralt lõbus - treenerid viskavad nalja, ise viskad nalja, kukud vahepeal piinlikult ümber, õpid igal korral midagi uut nii spordi kui iseenda kohta - sellist asja naljalt rühmatreeningus ei kohta. Samuti võib öelda, et jits on veidi nagu male, pidevalt üritad parandada strateegiliselt enda positsiooni, sest tühja lahmides ei tule tavaliselt midagi välja (kogemusest räägitud).

Mul endal oli päris palju küsimusi enne oma baaskursust ja selle ajal, nii et võtan siin paar tükki ka läbi, ehk aitab kedagi. 

Kas trennis saab haiget ka? Nii ja naa. Baaskursusel ma sain rohkem haiget kui edasijõudnutes, aga see oli selle tõttu, et ma olin kursuse ainus tüdruk ja ei teinud mingit jõutrenni. Nüüd seda muret nii väga pole, sest baaskursusel on ainult naised, sinuga enamvähem samas kaalus ja  Praegu saan ma haiget peamiselt selle tõttu, et ma olen idioot ja löön endale ise vahepeal põlvega näkku. Sinikaid saab küll. Teatud vigastuseoht on ka alati olemas (nagu igas spordis), aga kui ise hoolikas olla, siis peaks kõik ikkagi hästi toimima. 

Mis varustust on vaja? Osta endale hambakaitse ja tule trenni särgiga, millel on varrukad. Kõik värvilised liibukad ja kimonod on baaskursusel ebavajalikud. Pane selga midagi, milles sul on mugav liikuda - mina valisin liibuvama trennisärgi, sest laiaga võib juhtuda see, et teise inimese käsi läheb selle alt sinu kõhu peale (muidugi kui see sulle istub, siis lase käia, poisse olen küll ka tavalise T-särgiga näinud trennis) ning varrukad on vajalikud selleks, et saaksid maas edasi liikuda, muidu saad õlgadele sinikad ja/või marrastused. Laiem särk kipub ka ülesse rulluma ja ebamugavam olema. 

Kas trenn on väga vägivaldne? Ei ole üldse. Minu meelest on asi pigem nii, et kui inimene juba tegeleb võitlusspordiga, siis naljalt ta ikka kuhugi tänavanurgale kaklema ei lähe (kui ta just peast täitsa uhhuu pole, eks selliseid on ka). Jits on veel eriti vähe vägivaldne, sa isegi ei löö mitte kedagi, vaid kallistad sõbralikult inimest, kes ehk ei taha kallistatud saad, vaid ise see kallistaja olla. Inimesi on muidugi rohkem ja vähem agressiivseid ka trennis, aga alati on variant teisele inimesele öelda, et teeme natuke vaiksemalt. 

Mulle ei meeldi teiste lähedal olla, kas see on mure? Võib olla, ei pruugi olla. Mina isiklikult ei talu seda, kui keegi mu juukseid puudutab ning nõuan ka muidu enda ümber võrdlemisi palju ruumi- ei kallista tuttavaid eriti ja mulle ei meeldi, kui keegi mulle isegi niisama liiga lähedale tuleb. Kõige selle tõttu ma jätsin ka endale taganemisruumi, et kui kõik see jits läheb liiga paljuks, siis jätan lihtsalt pooleli, see pole ju maailma lõpp. Aga tuli välja, et trenniolukorras mind ei häiri isikliku ruumi puudumine absoluutselt ning kui isegi olukord läheb natuke paljuks, saab alati kohe sparri/drilli ära lõpetada. 

Äkki ma olen liiga vana/vormist väljas/nõrk? Ei ole sa ilmselt midagi, tule ikka! Trenni saab väga hästi teha enda võimetele vastavalt raskemaks või kergemaks ja kui sa just morbidly obese pole, siis saad ilmselt suurepäraselt hakkama. Eelnev võhm ja mingisugune trennitaust tuleb muidugi kasuks.


Kas treener pöörab mulle tähelepanu ka? Treener pöörab sulle jitsis kindlasti rohkem tähelepanu, kui sa saad rühmatreeningutes kuskil spordiklubis. Soojendus tehakse koos, kõik tehnikad arutatakse läbi ja näidatakse mitu korda ette ning treener hoiab pidevalt silma peal ning parandab jooksvalt. Küsimused on alati väga oodatud ning mida rohkem sa ise õppida tahad, seda rohkem sa ilmselt ka treenerile meeldid. Naiste baaskursuse peatreener on Eesti bjj meister Kadri, kes oskab ka lüüa ja niisama maadelda, mul pole kahtlustki, et ta saab suurepäraselt hakkama. 

Äkki see ei meeldi mulle x põhjusel? Aga äkki just meeldib! Ega enne ei tea, kui ei proovi.

Ma ise teen jiujitsut selle tõttu, et see on kuidagi väga sõltuvusttekitav minu jaoks. See aitab väga hästi hetkes püsida, kuna kui sa rulli ajal hakkad mõtlema nt tööasjadele, kägistatakse sind kohe ära. Sa saad keskenduda vaid käesolevale momendile ja see on minu jaoks väga vabastav. Kui jooksmas käies harutan ma tavaliselt oma mõttepuntraid lahti, siis jitsis ma lihtsalt keskendun spordile ja unustan kõik muu, mis tavaelus häirib. Samuti saab jitsis painduvamaks ja tugevamaks pluss sa õpid inimesi kägistama! Toon enda kohta ka sellise näite, et ma olen terve elu kartnud teha tagurpidi kukerpalli ja üldse kuidagi turjale tõusta, sest ma olen veendunud, et murran kaela (ei tea, miks, lihtsalt on nii) - viimased pool aastat pole mul seda hirmu enam meeldegi tulnud, sest sa elad jitsi tehes pool aega pea alaspidi. See hirm läks üle nii märkamatult, et see meenus mulle alles siis, kui ühes pärismaadluse trennis soojenduse ajal tagurpidi kukerpalle tegime. Ma otseselt ei olnud sellest vaimustuses, aga kui Ott Tõnissaar käsib tagurpidi kukerpallitada, siis sa ka kukerpallitad tagurpidi.
Ja hundiratast olen saanud teha ja muid mängulisi elemente on päris palju. Don't exercise, play a sport. 

Ühesõnaga pika jutu lõpetuseks soovitan kõigil vähemalt võimalus anda, Tallinnas saab seda teha 3D Treeningu klubis ning kui sa ka Tartus ei taha kallistada, aga tahaksid nt lööma õppida, siis seda pakub VÕIMLA ka, hoia kodulehel silma peal. 

reede, 4. märts 2016

Veebruari kokkuvõte

Aasta teine ja kõige lühem kuu möödas. Huh. Seda võib nimetada ka minu "teen uusi asju" kuuks.

Kõige rohkem käisin jooksmas. jei! Ilmad hellitasid veidi rohkem ja sörkisin ka jooksulindil. See oli vanasti kõige igavam asi, mida ma ette suutsin kujutada, kuid praegu suudan lühikesed, 30-minutilised jooksud ikka ära kannatada, kuigi eriti lõbus see tõesti pole. 

Päris mitu korda tegin ka brasiilia jiu-jitsut, kuid kahetsusväärselt jõudsin ka sinna vähem, kui oleksin soovinud. Seda selle tõttu, et ühes maadlustrennis läksin nii kohutavalt katki, et tegin pikema pausikese ja ei julgenud kohe jitsiga riskida. Katki läksin ma selle tõttu, et ma ei oska kukkuda ja panin instinktist käe ette, mis lõi loomulikult mu küünarnuki pahupidi. Ka praegu, kolm nädalat hiljem, annab see teatud olukordades tunda. Väga tüütu. Samas trennis ka väänasin pahkluu välja ja üks neiu viskas mind eriti karmilt peaga vastu maad. Noh, polnud mu lemmiktrenn, ütleme nii. 

Jõusaalis ja kodus tegin ka mõned korrad jõutrenni, aga minu jaoks on nüüd jõusaalis suurte raskustega mässamine paariks kuuks otsas. Seda siis mitmel erineval põhjusel, aga kõige tähtsam on see, et pean hakkama rohkem jooksule keskenduma ning karm jõutrenn ei aita sellele kaasa. Jooksule aitab pigem kaasa lihasvastupidavus (väiksemad raskused ja rohkem kordusi), nii et läksin tagasi BodyPumpi tegema. See on ikka võrdlemisi tüütu, aga küll ma saan hakkama. Kui kodust välja ei viitsi minna, teen youtube'i taustal kergemat või raskemat lihastrenni. 

Küll aga tegin vist rekordi nende trennide numbriga, kus ma ühe korra käisin.
Näiteks käisin ma esimest korda üle aasta aja ujumas! See oli väga mõnus, aga samal ajal ka väga raske, sest ma ei oska üldse ujuda - lasen vaikselt koera ja konna ja tunnen, kuidas ülaselg aina rohkem pingesse läheb. Ma ei taha uppuda ka. Pole muidugi hullu, vähemalt teen midagigi. 
Samuti sain ühe korra käia lihashoolduses, kus avastaisn igasugu huvitavaid valusaid kohti oma kehas. Mmm, mõnus (tegelt ei ole). Märtsis tahan kindlasti ka massaaži jõuda, igatpidi kange on olla. 
Ühe korra käisin ka spinningus, see oli hommikul kell 9:30 ja NIIIIII raske. Õudsalt raske ikka. 
Ühe korra jõudsin venitama-joogatama ning ühe korra tantsima (sel korral, kui püksid ja särgi maha unustasin :D.

Kokkuvõttes täitsa asjalik kuu, kui nüüd keegi suudaks mind vabadel päevadel kinni siduda, et ma rohkem ja kvaliteetsemalt puhkaksin, läheks asjad ilmselt paremaks. Viimasel ajal kiusab mind püsiv peavalu ja üldine kangus üle keha. 

Statistikat siis ka: 
Kuu jooksul 26 trenni  ja aega treenimisele 25tundi ja 46 minutit. 
Polari andmetel tegin 426 675 sammu ja läbisin 273 km. 
Põletasin 58 039 kcal, neist trennidega 8888

Võrreldes jaanuariga siis tegin rohkem trenni, aga üldiselt olin laisem. Märtsis tulevad äkki paremad ilmad ja saab rohkem jalutada ja õues aega veeta.