esmaspäev, 8. veebruar 2016

3 asja, mis mind EI motiveeri.

Veidi aega tagasi rääkisin motivatsioonist ja sellest, mis aitab seda üleval hoida. Sellega seoses sain aru (taaskord), et minu vaatenurk ei pruugi paljudega ühtida, mistõttu ma jätkan, loetledes üles paar asja, mis mind absoluutselt külmaks jätavad, aga tundub, et aitavad paljusid inimesi. 

1. Uusaastalubadused ja limiteeritud "väljakutsed" - teate küll, jaanuarist alustan värske ja puhta eluga, lõpetan liha ja gluteeni tarbimise, yada-yada-yada. Veebruaris-märtsis on jõud raugenud ja suvel meenub, et jäätis tegelt maitses ikka väga hästi. Ja jõulude ajal oleme jälle vastakuti murega, et kuidas end mitte üle süüa. Minul neid muresid õnneks pole jõulude ajal, sest mu lemmiktoit on kartulisalat ja hapukurgid, seapraad jätab täiesti külmaks. 
Samasse kategooriasse panen ka lühiajalised "suveks vormi" väljakutsed, mis absoluutselt mõnele toimida võivad, et end käsile võtta ja mis kõik veel, aga mulle isiklikult ei sobi see, et piitsutan end hardcore kaks-kolm-neli kuud ja siis riivin kõhulihaste peal juustu ja .. mis siis edasi saab? See pole ju jätkusuutlik eluviis tihtipeale, tervislikkusest rääkimata, preilid-härrad "teen kaks tundi trenni päevas ja söön 1400 kcal". Muidugi sa võtad kaalust alla - aga kui sa nö "reelt langed", tuleb see kohe tagasi. Kõik nagu teavad seda, aga  see tundub ikkagi olevat kõige levinum lähenemine. Väline motivatsioon on üldse suhteliselt kaduv - kui su eesmärk on olla "tervislik" ainult selleks, et võtta kaalust alla või selleks, et keegi sind kiidaks, siis, anna andeks, aga esimese suvegrilli ja siidriga läheb tõenäoliselt see vaev kaduma ja siis sul on vaja uut väljakutset, et jälle alla võtta. Blagh ühesõnaga. 

2. "fitsporation"- ma ei eita, need imelised kõhulihased ja suured rinnad ja kükitagumikud, mis Instagrami täidavad - absoluutselt ilusad vaadata. Meestele on see vaste ilmselt siis  .. suured musklid ja hella gainz? Minu mure on peamiselt selles, et need pole lihtinimesele (khmh, mulle) saavutatavad. Või vähemalt nõuavad need liigset loobumist ja kurba elu ja kaugelt koogi vaatamist, et minu jaoks see oleks aus vahetuskaup. Kõhulihased naistele tähendavad tihti paanilist kalorilugemist, milligrammi täpsusega paigas makrotoitaineid ja meeletut trennikoormust. Võtke lahti ükskõik milline fitnessivõistleja blogi ja näete ise, millest räägin. Minu jaoks need asjad pole lihtsalt nii olulised, et ma suudaks ennast pidevalt piirata ja selle tõttu ma ei taha ka vaadata neid imeinimesi netis, sest .. ma olen kade? Vb küll, aga see ei mõju mu vaimsele tervisele ka hästi. Jällegi, absoluutselt isiklik valik, aga välise peegelpildi nimel mingit sorti tervise/toitumishäire saada, et saada Instagramis kiita? Meh.

3. motivatsioonitsitaadid - püha taevas, nendest ma võiks päris pikalt jaurata. Teate küll neid - "pain is just weakness leaving the body"; "the only bad workout is the workout you didn't do"; "go hard or go home" .. Te olete neid kõiki kümneid kordi internetis näinud ja ma ei pea neid eriti rohkem lugema. Idee on sama - anna endast alati 100%, trenn peabki olema raske ja küll sa tulevikus näed neid tulemusi ka (kõhulihased!)- ehk siis seesama väline motivatsioon, mujalt otsitud kiitus ja enesekindlus. Minu jaoks kaoks kogu lõbu ära, kui iga trenn oleks nii raske, et ma pärast rooman koju ja valutan neli päeva. Ma annan haruharva endast trennis 100%, pigem jätan sellised varud võistlustele, sest .. miks ma peaks? Trenn ei ole mingi karistus või kohustus, trenn ja hea, värviline, tervislik toit on preemia: ma olen õnnega nii koos, et ma pole vigastatud, peaaegu iialgi pole ma haige, ma saan lubada endale mitut toredat spordiala ja ma elan nii mõnusas riigis, et saan suvel metsast jõhvikaid korjata ja aastaringselt (võrdlemisi) värskeid juurvilju süüa. Mis mu teine variant üldse oleks? Kodus Facebooki värskendada ja mõelda, et küll homme hakkan tervislikuks. 

Tegelt võiks ju öelda, et mul on 1 asi, mis mind ei motiveeri - välised muutujad ja võõrad inimesed. Olen vist täitsa tõsiselt jõudnud sisemise motivatsioonini, kus sport ongi osa eluviisist ja mina-pildist. Soovitan üldse motivatsiooniteooriaga lähemalt tutvuda, ehk aitab läbi mõelda, mis Sind tegelikult motiveerib ja kas see on seal ka homme? 10 aasta pärast? Siis, kui oled 3 lapse vanem ja teed mitmeid tunde päevas tööd? 
Küll aga motiveerivad mind tihtipeale minu enda sõbrad ja (blogi)tuttavad, sest tahaks ju ise ka nii tubli olla ja rekordeid joosta ja jitsis uuele vöötasemele jõuda või treeneripaberid teha (seda viimast pigem siiski mitte). Peamiselt aga olen ma iseenda motivatsioon, sest kelle muuga mul ikka võistelda on. 

4 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Esiteks :"sa oled nii tubli!". Nagu lubatud ;)
Teiseks. Ma mõistan sind ja ka mind häirivad need suveks saledaks inimesed, kes seavad endale eesmärgi kolme kuu pärast oma teekonna lõpus olla ja loorberitele puhkama jääda. Samuti ei mõista ma neid, kes iga päev tunde trenni teevad. Minul on täiskohaga töö, kooliskäiv laps ja muud sotsiased kohustused ja harjumused. Ma lihtsalt ei jaksaks niimoodi. Samas, mina küll panen uhkusega enda muutuvast kehast pilteinstagrammi,sestmaolen loomult edev. Mind viibki see kiitus edasi. Veel enam motiveerib mind see, kuima kelestki tublim olen. Helljee. Ma olen küll olnud seltskonnas see lopsakas neiu ja krt enam ei taha. Seega jah, edevus motiveerib mind ilmselt ka edaspidi. Sulle aga jaksu ja jätka õige asja ajamist!

Margit Partei ütles ...

Sweet Jesus Christ. Kristel, sina oledki vist jumal. No nii tarka juttu pole ma ammu kuulnud. Soulmate. :D

kristel ütles ...

Ma tegin nüüd asjalikult vahepeal tööd paar päeva ja nii tore on näha, et keegi ikka loeb, mida ma siin kirjutan, aitäh! :D
Mariliis - mul pole teiste edevuste vastu midagi ja ma saan aru, et see motiveerib .. ilmselt .. ma ei tea, ma pole nii palju kaalu vist kaotanud, et ise suuresti vahet märkaks. Külla aga olen ma ÜLIparanoiline endast poolalasti piltide internetti riputamise suhtes, mistõttu mul neid pilte ka pole ja üsna tõenäoliselt ei tule ka.

Margit, aitäh! Mõistlik jutt pole alati eriti inspireeriv ja mottiandev, aga pagan, jätkusuutlik ja maapealne on ka head asjad :)

Kris ütles ...

Nii, ma kirjutan nüüd sellele postitusele kahe käega alla ja tänan sind ühtlasi selle eest, et päästsid mind pm täpselt sama postituse kirjutamise vaevast, ERITI selles osas, mis puudutab neid "motiveerivaid tsitaate". Just ükspäev nägin ühte, mille sisu oli umbes selline, et "Crying is okay, throwing up is okay, bleeding is okay, giving up is not okay" ja mõtlesin, et milleks ometi? See oleks äärmisel juhul motiveeriv olukorras, kus sa pead näiteks põlevast majast välja saama ja oma elu päästma, aga kui keegi mulle trenni selliselt kirjeldaks, siis ma vist ei liigutaks ennast ennast üldse mitte. A samas ma vist olen ka üks neist, kes teeb trenni mingitel nn pseudopõhjustel - noh, et oleks energiat ja tervis oleks korras ja kuskilt ei valutaks ja elus oleks vaheldust ja et oleks tore. Mingite kõhulihaste pärast kuskil nurgas oksendada, nutta ja veritseda tundub haruldaselt totter ikka.