esmaspäev, 29. veebruar 2016

Kuidas kaotada 10 minutiga pool kilo? *

Mine anna verd! 

* Okei, ma tegelikult ei tea, kas vere mahu ja kaalu suhe on 1:1 nagu veega, aga sinult võetakse 450ml verd, nii et veits kaotad ikka. 
(mõtlen muidugi naljana, aga disclaimer peab olema.) 

Käisin täna siis taas verd andmas, olen seda teinud enamvähem järjepidevalt alates sellest ajast, kui täisealiseks sain ja tänasega sai mul juba teine kaardikene täis ja 22. kord ristikesega märgitud. Ei märgista ma tegelikult midagi, aga hoian silma peal, et võimalikult regulaarselt verd andmas käia. Kui juba üle 100 korra verd annad, on tõenäoline, et president sind autasustab ja peole kutsub, nii et miks mitte ka sinna rihtida :D

Mul on väga vedanud sellega, et ma pole terve elu mõelnudki, et verd peaks kartma, ei karda ma nõelu ega minestamist. Jaa, muidugi, ega ma ei ole sellest eriti vaimustuses, et keegi mind suure nõelaga torgib, aga selleks momendiks saab ju kõrvale vaadata. Ausalt öeldes ma isegi ei mõelnud, et keegi verd kardab, aga minu tutvusringkonnas pole eriti inimesi, kes regulaarselt verd annaksid ja põhjuseks peamiselt see, et vere nägemine (või sellele mõtlemine isegi) võtab silme eest virvendama. Sellisel juhul muidugi - ära mine igaks juhuks, kui sa tead, et pärast vereandmist või selle ajal pildi tasku viskad. Küll aga on inimesi, kes vist isegi ei mõtle, et vereandmine on asi, mida võiks teha, ja see on tegelikult päris kurb, kui mõelda, et veredoonorlus on üks lihtsamaid viise teist inimest aidata ja seda võib-olla tema kõige kriitilisemal hetkel. Lihtne on see selles mõttes, et sa ei pea andma tegelikult peale enda aja suurt midagi, sest ausalt - kui sa oled terve inimene, ei pane sa isegi tähele, et vereandmine sind kuidagi halval moel mõjutaks. 

Läbi aastate on mind kahel korral tagasi saadetud, mõlemal korral madala hemoglobiini pärast. Sõbrannadelt olen kuulnud ka huvitavamaid lugusid, kus juba ollakse pikali ja õel on nõel valmis, kui veenid lihtsalt ära otsustavad kaduda. Torgitakse mõlemad käed küll läbi, aga kehast mitte midagi välja ei tule - mis sa siis ära teed, eksole. Kui keha ei taha anda, siis ei taha anda. Minul seda muret pole, pigem läheb vereandmine alati hästi kiiresti ja valutult, pea on ringi käinud umbes .. kahel korral, kui ise liialt kiirustanud olen. 
Minu uus ja mittekulunud doonorikaart! 

Enne vereandmist tasuks üle vaadata kodulehed (Tartus http://kliinikum.ee/verekeskus/) ja veenduda, et oled viimased paar kuud olnud terve ja rõõsa, ravimivaba ning pole kummalistes kohtades reisimas käinud - kuigi minul pole ühegi riigiga muret olnud. Huvitav oli see, et nt Küpros oli viimati jagatud kaheks, Lõuna-Küpros (nö Kreeka pool, kus mina elasin) oli okei, kuid kui viibisid Türgi okupatsiooni all oleval Põhja-Küprosel, siis oli mingiks ajaperioodiks vereandmine keelatud. Loomulikult on vereandmine vastunäidustatud, kui sa oled rase ja/või imetad (kui ma õigesti mäletan), lisaks hambaravi, tätoveerimine, augustamine jmt mõjutavad ajaliselt. Samuti ära joo end eelmisel õhtul täis, see aitab head enesetunnet hoida. 

Ma ise mainiks tänase kogemuse pealt, et ära tee trenni enne vereandmist - ma käisin hommikul BodyPumpis, kuna ma teadsin, et pärast vereandmist ma trenni ei saa ega tohi täna teha. Õnneks vere rauataseme ja enesetundega oli kõik ok, aga pulss ega vererõhk polnud ära taastunud. See vererõhk üldse vihjab mulle iga kord, et peaksin rohkem puhkama. Ausalt, see on mul plaanis. Täna siis veedan ülejäänud päeva vedeledes ja kaasa antud šokolaadi süües - sest Tartus olid doonoritele jagatavad tassid otsas! Muidugi meie peres kõik tassid ongi ainult doonoritele jagatavad tassid ja need ei mahu juba praegu kappi ära, aga traditsioon sai täna murtud ja tulin suure šokolaadiga ära. Nomnomnom. 

Kas sa annad verd? Miks? Miks mitte? 

reede, 12. veebruar 2016

Hajameelsus

Tihtipeale unustan trenni minnes mingit nipet-näpet maha: näokreem, desinfitseerimisvahend, puhtad aluspüksid, puhtad sokid, rätik, juuksekumm, veepudel, kapi võti, hambakaitse jmt .. aga täna oli kohe uus tase, kus ma unustasin trenni minnes maha nii treeningsärgi kui -püksid ! Tõesti noh :D
Õnneks jõudsin piisavalt vara ja elan nii lähedal, et käisin uuesti kodus ja tõin ära ja vihtusin BodyJami nagu vana kala, aga kamoooon. Pea on pulki nii paksult täis, et sellised väikesed asjad enam sinna ei mahu. Ükspäev lähen trenni vist nii, et unustan enda maha.
Sellesmõttes on joosta ideaalne, sest paned kodus riidesse ja eriti ilma särgita välja ei lähe. Oo, kevad, tule rutem.

Mis sa tavaliselt maha unustad? 

esmaspäev, 8. veebruar 2016

3 asja, mis mind EI motiveeri.

Veidi aega tagasi rääkisin motivatsioonist ja sellest, mis aitab seda üleval hoida. Sellega seoses sain aru (taaskord), et minu vaatenurk ei pruugi paljudega ühtida, mistõttu ma jätkan, loetledes üles paar asja, mis mind absoluutselt külmaks jätavad, aga tundub, et aitavad paljusid inimesi. 

1. Uusaastalubadused ja limiteeritud "väljakutsed" - teate küll, jaanuarist alustan värske ja puhta eluga, lõpetan liha ja gluteeni tarbimise, yada-yada-yada. Veebruaris-märtsis on jõud raugenud ja suvel meenub, et jäätis tegelt maitses ikka väga hästi. Ja jõulude ajal oleme jälle vastakuti murega, et kuidas end mitte üle süüa. Minul neid muresid õnneks pole jõulude ajal, sest mu lemmiktoit on kartulisalat ja hapukurgid, seapraad jätab täiesti külmaks. 
Samasse kategooriasse panen ka lühiajalised "suveks vormi" väljakutsed, mis absoluutselt mõnele toimida võivad, et end käsile võtta ja mis kõik veel, aga mulle isiklikult ei sobi see, et piitsutan end hardcore kaks-kolm-neli kuud ja siis riivin kõhulihaste peal juustu ja .. mis siis edasi saab? See pole ju jätkusuutlik eluviis tihtipeale, tervislikkusest rääkimata, preilid-härrad "teen kaks tundi trenni päevas ja söön 1400 kcal". Muidugi sa võtad kaalust alla - aga kui sa nö "reelt langed", tuleb see kohe tagasi. Kõik nagu teavad seda, aga  see tundub ikkagi olevat kõige levinum lähenemine. Väline motivatsioon on üldse suhteliselt kaduv - kui su eesmärk on olla "tervislik" ainult selleks, et võtta kaalust alla või selleks, et keegi sind kiidaks, siis, anna andeks, aga esimese suvegrilli ja siidriga läheb tõenäoliselt see vaev kaduma ja siis sul on vaja uut väljakutset, et jälle alla võtta. Blagh ühesõnaga. 

2. "fitsporation"- ma ei eita, need imelised kõhulihased ja suured rinnad ja kükitagumikud, mis Instagrami täidavad - absoluutselt ilusad vaadata. Meestele on see vaste ilmselt siis  .. suured musklid ja hella gainz? Minu mure on peamiselt selles, et need pole lihtinimesele (khmh, mulle) saavutatavad. Või vähemalt nõuavad need liigset loobumist ja kurba elu ja kaugelt koogi vaatamist, et minu jaoks see oleks aus vahetuskaup. Kõhulihased naistele tähendavad tihti paanilist kalorilugemist, milligrammi täpsusega paigas makrotoitaineid ja meeletut trennikoormust. Võtke lahti ükskõik milline fitnessivõistleja blogi ja näete ise, millest räägin. Minu jaoks need asjad pole lihtsalt nii olulised, et ma suudaks ennast pidevalt piirata ja selle tõttu ma ei taha ka vaadata neid imeinimesi netis, sest .. ma olen kade? Vb küll, aga see ei mõju mu vaimsele tervisele ka hästi. Jällegi, absoluutselt isiklik valik, aga välise peegelpildi nimel mingit sorti tervise/toitumishäire saada, et saada Instagramis kiita? Meh.

3. motivatsioonitsitaadid - püha taevas, nendest ma võiks päris pikalt jaurata. Teate küll neid - "pain is just weakness leaving the body"; "the only bad workout is the workout you didn't do"; "go hard or go home" .. Te olete neid kõiki kümneid kordi internetis näinud ja ma ei pea neid eriti rohkem lugema. Idee on sama - anna endast alati 100%, trenn peabki olema raske ja küll sa tulevikus näed neid tulemusi ka (kõhulihased!)- ehk siis seesama väline motivatsioon, mujalt otsitud kiitus ja enesekindlus. Minu jaoks kaoks kogu lõbu ära, kui iga trenn oleks nii raske, et ma pärast rooman koju ja valutan neli päeva. Ma annan haruharva endast trennis 100%, pigem jätan sellised varud võistlustele, sest .. miks ma peaks? Trenn ei ole mingi karistus või kohustus, trenn ja hea, värviline, tervislik toit on preemia: ma olen õnnega nii koos, et ma pole vigastatud, peaaegu iialgi pole ma haige, ma saan lubada endale mitut toredat spordiala ja ma elan nii mõnusas riigis, et saan suvel metsast jõhvikaid korjata ja aastaringselt (võrdlemisi) värskeid juurvilju süüa. Mis mu teine variant üldse oleks? Kodus Facebooki värskendada ja mõelda, et küll homme hakkan tervislikuks. 

Tegelt võiks ju öelda, et mul on 1 asi, mis mind ei motiveeri - välised muutujad ja võõrad inimesed. Olen vist täitsa tõsiselt jõudnud sisemise motivatsioonini, kus sport ongi osa eluviisist ja mina-pildist. Soovitan üldse motivatsiooniteooriaga lähemalt tutvuda, ehk aitab läbi mõelda, mis Sind tegelikult motiveerib ja kas see on seal ka homme? 10 aasta pärast? Siis, kui oled 3 lapse vanem ja teed mitmeid tunde päevas tööd? 
Küll aga motiveerivad mind tihtipeale minu enda sõbrad ja (blogi)tuttavad, sest tahaks ju ise ka nii tubli olla ja rekordeid joosta ja jitsis uuele vöötasemele jõuda või treeneripaberid teha (seda viimast pigem siiski mitte). Peamiselt aga olen ma iseenda motivatsioon, sest kelle muuga mul ikka võistelda on. 

reede, 5. veebruar 2016

Vahel kokkan

Et siis hommikul spinning, õhtul maadlus, vahepeale magustoit.



Ausalt, ma ei ole üldse vastlakukli-inimene, aga ma mõtlesin, et äkki ise tehes on need kuidagi imelisemad .. aga lõpuks see on ikka sai ja vahukoor. Parem kui poekukkel (ma eeldan, ma pole aastaid ostnud), aga jeah.
Mul on nüüd vastlakukleid päris vahukoore ja isetehtud mustsõstramoosiga, sõbrad, lennake täna peale.

esmaspäev, 1. veebruar 2016

Jaanuari kokkuvõte

Niisiis, aasta esimene kuu juba läbi. Ma väga loodan, et ei pea paika ütlemine, et aasta esimene päev/nädal/kuu otsustab terve ülejäänud aasta, sest ma tunnen, et see on kuidagi .. kehvapoolne algus olnud. 
Ausalt ma olin kokkuvõtet kirjutama hakates isegi täitsa üllatunud, sest ma enda arvates olen ikka äärmiselt laisk olnud ja vähe trenni teinud. Terve kuu olen vaikselt võidelnud kehva vaimse ja füüsilise olekuga - pidevalt on väsimus ja kummalised valud, millele lisandub motivatsioonipuudus ja vahepealsed kurbusehood. Eriti irooniline on see arvestades faktiga, et kõik on ju tegelikult hästi: töö on vaheldusrikkam ja lõbus; peika on täpselt sama armas kui alati ja miski peale tervise tegelikult alt ei vea. Saa siis aru. 


Seda toredam oli avastada, et tegin sel kuul 26 korda trenni (pildil pole kõike näha, sest ei mahtunud ära, true story). 

Kõige rohkem väisasin ka sel kuul jõusaali, sinna oleksin isegi rohkem sattunud, aga mulle meenus, et vahepeal tuleb teha kergem nädal, otsustasin siis juba täieliku jõuksipuhkuse teha, et keha saaks veidi taastuda ja nüüd saan uue hooga edasi lammutada. Jõusaalis teen ikka kükki ja jõutõmmet ja muid põhiasju, palju lõbusam on juba hakanud. Ühel päeval sain isegi kiita mingilt kutilt, et mu sügavkükk on väga kena ja üldse olen vinge (sest ma teen puhkepauside ajal vahepeal varesepoosi, sest ma ei viiiiiitsi niisama passida ja oodata). Ma tean, et seda jõusaali-rõõmu eriti kauaks ei jätku, sest varsti peab hakkama jooksumahtu tõstma ja aeg/jaks saavad otsa, nii et plaanin nüüd nautida ja ennast veidi rohkem mugavustsoonist välja lükata - tegelt jõuaks küll ju rohkem kui 40kg kükki teha, kui ma juba suudan teha kükki, kui 80kg poiss seljas naerab. 

Teisele kohale jääb jooksmine - sellega oli nii, et ma käisin korra jooksmas siis, kui väljas oli -26 kraadi ja see oli niiiii halb mõte. Viiest kilomeetrist umbes ühe ajal oli mul enamvähem soe. Pärast seda ma maadlesin ülikuiva naha ja absoluutse tahtmatusega enam iialgi õue üldse minna, nii et uuesti jooksma sain alles jaanuari lõpus. Nüüs muidugi on ilmad jälle mõistlikud, nii et jei! Pulss on ikka väga kurvakstegev, aga ma plaanin sellest end mitte häirida lasta, vähemalt teen midagigi. 

Brasiilia jiu-jitsut sain teha 3 korda, ühel korral sain maadluses ka kaasa lüüa. Jits on ikka väga lõbus, aga seal annab eriti tugevalt märku mu vasak õlg/ülaselg, et midagi pole hästi. Vähemalt on aina rohkem tüdrukuid näha, mis on ainult kasuks tulnud; ning lisavigastusi mina meie peresse ei toonud. 

Nendele trennidele tegin lisaks kõike muud, mille järele tuju oli, BodyVive'i, joogat, ringtreeningut - kokkuvõttes täitsa mõnus kuu, ma arvan, et muutuma peaks pigem minu enda mõtteviis. 

Statistika: 

Kuu jooksul 26 trenni, 26 tundi trennitegemist. 
Polari andmetel tegin 480 120 sammu ja läbisin 295 km.
Põletasin  64 163 kcal, neist trenniga 8044. 

Ütleks, et aktiivsem värk kui detsembris, aga eks arenguruumi on. Veebruaris proovin päevast aktiivsust rohkem täis saada (tõstsin selle kõige kõrgemale tasemele, sest istuv töö tapab) ja .. ma ei teagi, vähem valutada? Ja rohkem joosta, see aitab mul endaga rahu teha.