laupäev, 23. jaanuar 2016

Motivatsioonist.

Jaanuar hakkab vaikselt läbi saama ja sellega koos vähenevad  (paratamatult) ka need hulgad, kes esimesel jaanuaril suure hurraaga sporti hakkasid tegema. Lühiajaliselt on motivatsioon laes, kuid pikaajaliselt see aina väheneb ja väheneb, eriti kui nt alustad eriti hoogsalt ning ei näe esimese nädala lõpuks lihaseid, kuigi oled ju trennis käinud ja kodujuustu söönud. Nii et panen kirja selle, mis minul aitab motti üleval hoida ka siis, kui väljas on pime ja laiskus tahab võimust võtta. Need on muidugi väga isiklikud ja ei pruugi teistel üldse toimida, aga ehk ikka. 

1. Leia endale meeldiv(ad) ala(d). Minu arvates see on üks ja kõige tähtsam asi. Võid küll mõelda, et jaa, jooksmine aitab mul hästi peenikeseks saada ja kõik tegelevad sellega  - ju peab see hea olema? Aga tõde on ju see, et igaühel on oma eelistused ja see on täiesti okei, kui läheb veidi aega, et leida see sport, mis tekitab sinus elevust ja ootust uue trenni ees. Mulle näiteks meeldib väga joosta, sest see on hea aeg iseendale, mille ajal oma mõttepuntraid lahti harutada, kuid ma tean nii paljusid inimesi, kelle arvates jooksmine on mõttetu, igav ja raske. Minu jaoks näiteks rattasõit spordina on täpselt sama mõttetu, samuti ei leia ma ujumises eriti rõõmu (peamiselt vist seetõttu, et ma ei ole saanud ujumiskursusele minna ja praegu rohkem hulbin vee peal :D ), kuid samas meeldib mulle inimesi kägistada-kallistada ja õppida kogu aeg uusi viise end ja neid sõlme keerata, millest suurem osa inimesi aru ei saa. Igaühele oma. Kui sul on sport, mis sulle PÄRISELT meeldib, ei ole nii raske trennikotti kokku pakkida ja lihtsalt minna. 

2. Väldi rutiini. Läheb veidi kokku eelmise punktiga. Kuna tegu on meil siin enamasti rahvasportlastega ja inimestega, kes teevad trenni enda lõbuks ja tervise heaks, ei ole minu arvates vaja väga spetsiifilist keskendumist ühele alale. Kui ma näiteks tegeleksingi ainult jooksmisega 5 korda nädalas, siis ma läheksin hulluks. See muidugi oleneb jälle inimesest väga palju, aga minu jaoks on rutiin täielik rõõmutapja, mistõttu segan oma trenniplaani jooksu, jõusaali, jitsi ning rühmatrenne. Jah, ilmselt olengi ma igavesti igas oma alas keskpärane, aga vähemalt olen ma õnnelik. Kui sina oled leidnud endale selle ühe ja ainsa ala, mis sind alati rõõmustab ja pidevalt arendab, siis muidugi lase käia ja tegele sellega.

3. Sea eesmärke. Selle all ma ei mõtle kaalueesmärke, ütlen kohe ära. Mu arvates see on veidi paigast ära, kuidas inimesed tunduvad vaatavat sporti peamiselt nagu viisi kaalualandamiseks, kui minu jaoks see on midagi hoopis muud. Saa siis aru, kas mina olen imelik või teised. Igatahes - minu eesmärgid on pigem seotud mu enda isikliku arenguga - asjad, mida tahan saavutada (khmh, lõuatõmme), olgu see siis seoses distantsiga, kindla ajaga või lihtsalt ärategemisega. Minu jaoks on parim variant end võrrelda ainult endaga, sest näiteks on mul täiesti mõttetu mõelda, et ah, ma olen nii mõttetu vend, sest ma ei suuda joosta 10km 45 minutiga. Tõesti, ei suudagi, aga paar aastat tagasi ma ei suutnud isegi 5km ÜLDSE läbi joosta ja sel aastal ma lähen maratoni vallutama. Kahevõitlusalades on muidugi endaga võitlemine raskem, sest samal ajal pead sa teise inimesega ka kaklema, kuid tõsiseim võitlus on ikkagi iseenda vabandustega. 
Samuti märkasin eelmisel aastal, et kui olin oma poolmaratoni kõva häälega välja hüüdnud, tegin palju asjalikumalt jooksutrenni ka - sest jube piinlik oleks olnud niisama passida. Samuti kindla eesmärgiga kaasneb tihtipeale täpsem tegevuskava, mis minule sobib, ja muudab trenne teadlikumaks. 

4. Märka arengut ja premeeri end. Ma olen nüüd päris mitu aastat teinud trenni regulaarselt, keskmiselt 3-4x nädalas. Sellega seoses märkasin, et eduelamused jäid vaikselt väiksemaks ja tihtipeale kadusid üldse, kuigi maht jäi samaks või isegi kasvas. Ühel hetkel aga sain aru, et viga oli pigem minu mõtlemises, sest ma ootasin endalt lihtsalt liiga palju ja seetõttu tähistasin ainult suuri võite, jättes väiksemad edasiminekud märkamata. Näiteks mingi aasta tagasi ei suutnud ma sügavkükki sirge seljaga minna, kuid praegu tsillin seal suhteliselt mugavalt. Ma tunnen jitsis mikroskoopilisi edasiminekuid ja kuigi minu jaoks lõppevad rullid enamasti alistusega kaotusega, tunnen ma, et mind pole enam NII lihtne võita. Ja tihtipeale isegi see võidetud viis sekundit on suur asi; mõnel korral isegi ei tule alistust, vaid tasavägine rull; annab lootust, et ehk hakkan kunagi ka võitma. Suured võidud on muidugi imelised, kuid ürita tähele panna ka muud, näiteks ka enesetunnet - kui sa tunned end sporti tehes hästi ja see parandab su elukvaliteeti, siis see on ju tegelikult kõige suurem võit. Premeerimise osas võib olla kasulik ka iseendale pai tegemine ja ütlemine, et tõesti said täna hästi hakkama. Kui on võimalusi rohkem, saad end premeerida näiteks eriti hea toiduga pärast rasket trenni/võistlust (mul on sushiplaan iga võistluse järel sel aastal) või ostes endale midagi uut (khmh, kimonod, jooksutossud) või leida aega enda jaoks - massaaži keegi, yesnomaybe? Või kastist väljapoole, miks mitte minna vahepeal kontserdile/teatrisse/kinno preemiaks? 

5. Sea prioriteedid paika ja ära põe. Seda olen ma vist ka ise mitu korda öelnud, aga kuigi sport on tore, on elus ääretult palju teisi rõõmuallikaid ka. Kui sa oled tavaline inimene, mitte olümpiasportlane või treener või keegi, kes tõesti teenib elatist spordiga, siis pole ju tegelikult sport eriti muud kui lõbus hobi. Sellest aru saades pole ma enam põdenud, kui mul jääb trenn vahele, sest ma tahan sõpradega koos olla või olen lihtsalt tüdinud. Kuni ma ei teeni spordiga raha, tuleb näiteks töökoht enne sporti, samuti suhted sõprade ja perega. Samuti olen õppinud, et enamasti inimesi su spordijutud ei huvita, mistõttu ma peangi blogi. See võtab aga suure raskuse õlgadelt maha, kui sa teadvustad, et kui sa ei purusta enda rekordit, oled sa vb ise kurb, aga teiste arvates oled sa ikka päris äge, sest sa hoolitsed enda vaimse ja füüsilise tervise eest - nemad ei tea, mis on hea aeg mingi distantsi peal, nad ei tea maadlusdetaile ega seda, mitu väravavõimalust sul jalgpallis teostamata on jäänud. 

Oeh, seda postitust kirjutades tuli mul veel miljard asja, kuid liiga pikaks ei saa ka minna. Ole rõõmus, tee asja hingega ja võta vabalt. 

Mis sind motiveerib ? 

3 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Selle eesmärgi punkti kohta ütlen nii palju, et sa ilmselt ei ole oma elus ülekaaluline olnud. Kaal on eesmärgiks niikaua, kuni inimene end paksuna tunneb. Ma räägin omast kogemusest. Hetkel hakkangi jõudma sinna punkti, kus ideaalist on 3 kilo puudu, aga kaalu enam langetama ei kipu. Motivatsiooni pole. Küll on aga silme ees terendamas muud eesmärgid, mis ongi eelkõige seotud just enda füüsise arenguga. Küll ma tahan joosta rohkem korraga, uusi spordialasid proovida, osaleda erinevatel üritustel jne jne. Aga siis, kui ma veel ülekaaluline või noh, paksukene olin, siis oli ainus eesmärk kaalu kaotada. Trenn oli tööriist, mitte eesmärk omaette.

kristel ütles ...

Hei, Mariliis!
See täiesti asjalik kommentaar sul muidugi, aga kaal pole minu jaoks isiklikult kunagi olnud see, mis mind suudaks motiveerida nö paremini elada. Ma tean küll, palju ma kaalun (ja olen olnud ka igas mõttes ülekaaluline ning osade tabelite põhjal olen seda ka praegu) ja ma hoian sellel nö silma peal, et väga suuri kõikumisi poleks, aga kuni see pole minu jaoks tõesti tervistkahjustavalt suur kaal ja ma ei pea nt võistluste jaoks kaalu jälgima, siis see lihtsalt pole minu jaoks mõttekas eesmärk, mistõttu ma selle ka eraldi välja tõin. Kui ma hakkaksin taga ajama oma ideaalkaalu, läheks asi tõenäoliselt võrdlemisi ruttu toitumishäireni ja igatpidi õnnetu eluni, nii et ma üritan väga väga sellest hoiduda.
Küll aga on täiesti okei see, et eesmärgid ja hoiakud aja jooksul muutuvad, mul on hea meel, et (vähemalt tundub, et) ka Sulle on spordist saanud eluviisi osa, mitte ainult viis kaalulangetamiseks. :)

Mariliis ütles ...

Jah, nüüd ma juba spordin spordi enda pärast :) :) Enne oli see puhtalt ainult kaalu langetamiseks. Samas vaatan ma su pilte ja sa ei ole kindlasti ülekaaluline. Kohe kindlasti mitte. Vaata kehamassiindeksit. Mina olin aasta tagasi 173 cm ja 82 kg. Mina olin ülekaaluline. Nüüd, 15 kilo kergemana ma muidugi enam väga dieeditada ei viitsi. Ilmselt osade meelest olen ikka natukene tüse vms, aga mul nii savi. Ma ise rahul :)
Ja ma absoluutselt nõustun sinuga. Lihtsalt kommenteerisin seda, et ikka paksud alustavad pigem kaalulangetusest ja siis leiavad spordis midagi enamat. Minuga oli nii vähemalt.