reede, 15. jaanuar 2016

Kuidas ma endast üle sain

Lahkusin täna trenninaiste grupist. Loodetavasti lõplikult. 
Ma olen viimased paar kuud ennast vihanud ning olnud keskmisest kehvem inimene ja saan selles päris suure osana süüdistada oma masohhismi, mis hoiab mind selles grupis kinni ja sunnib klikkima postitustele, mis panevad mind enda pärast häbi tundma. 
Las ma selgitan natuke lähemalt. 

Kuna mu sõbrad on facebookist suhteliselt võõrdunud, on trenninaiste grupi sirvimine saanud minu ajaviiteks, sest seal on nii palju liikmeid ja alati midagi toimub. Küll aga aja möödudes ma märkasin, et jooksevad läbi ikka samad teemad - kuidas võtta kõhust/kätest/reitest rasva vähemaks; kas x asja tohib süüa; kas x ajal tohib süüa; sekka kasulikumad müügikuulutused ka (kuigi alati suurustele XS, millega mul pole iialgi midagi peale hakata :D ). Ühesõnaga täpselt selline grupp, nagu tundus alguses, mitte midagi pole neile ette heita. 

Küll aga tundsin ma, et see mõjub mulle psüühhiliselt halvasti, kui ma näen neid edulugusid, retseptikesi ja toitumiskavade soovitusi jm. See paneb mind tundma (asjatult ilmselt), et ma olen kuidagi mõttetu inimene, et ma selliste asjadega ei tegele. Kõigest oma trennikoormusest hoolimata olen ma aastaid pmtst samas kaalus ja enda meelest näen kogu aeg samasugune välja; mulle meeldib kooki süüa, ma ei usu, et toitumiskavad on pikaajaline lahendus (sellest ehk kunagi pikemalt), mu arvates on kõik see teema nii mõttetu  .. aga mida rohkem ma selles grupis aega veetsin, mida rohkem ma lugesin endale võõraste inimeste blogisid ja postitusi nende edudest ja kaotustest, seda rohkem hakkasin ma ennast vihkama. Ma pole varem elus tundnud end nii paksu ja koledana kui viimase kahe-kolme kuu jooksul.
Samuti hakkasin ma vihkama mitmeid inimesi, kes minu arvates tegutsevad valesti ja propageerivad oma lähenemist, mis võib täiesti tervistkahjustav olla (halloo, söön trennipäeval 1500kcal, trennivabal päeval vähem). Inimesed, kes on ülidogmaatilised ja kelle elu keerlebki retseptikeste, kalorite, makrode ja muu taolise ümber. Ja see on minust täiesti ebaõiglane, sest (tsiteerides iseennast) tõesti, mis see minu asi on? Kui inimene, kes on minuga sama pikk ja kilo raskem, arvab, et ta on paks, ei tähenda ju, et mina peaksin seda arvama? Aga paratamatult sellised laused ja mõtted õõnestavad mu hinge ja mu enesekindlust. 

Üldiselt on see grupp minu arvates vale nimega, sest trennist räägitakse seal ikka väga vähe, tulemuste ja eesmärkide seadmine käib enamasti kaalu põhjal, lisaks ka sentimeetrid ja rasvaprotsent. Ma lihtsalt ootasin sealt midagi muud, sest mind motiveerivad pigem sportlikud tulemused ja eesmärgid. 

Sellist psühholoogilist hoopi enda enesekindlusele ma tõesti ei oodanud ning seetõttu lasin end täna vabaks. Miks ma peaks oma päevi ja tuju rikkuma grupis, mis mulle midagi positiivset ei anna? Samuti lõpetan ära enda jaoks mõttetute inimeste blogide lugemise - liiga palju on neid inimesi, kelle blogid mind üldse ei huvita, kuid kelle koledaid toidupilte vaatan ma ikka ja vihkan neid ja samal ajal ennast, et niimoodi aega raiskan. Ma ei taha, et minu elu oleks kalorite lugemine ja iga suutäie pärast põdemine; ma ei taha teha paaniliselt trenni ja karta rasva; ma tahan olla õnnelik ja terve inimene ning minu vaimsele tervisele aitab kaasa see, kui ma sellistes gruppides pole. 

Pagan, kohe hakkas palju kergem. Sõbrad, kallistage mind, mul on mustemat sorti auk. 

4 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

Kallistan. Virtuaalselt, aga kallistan! Tean täpselt, mida sa tunned. Ma lahkusin juba mõnda aega tagasi pea kõigist taolistest gruppidest, blogide lugejaskonnast ja Instagramide jälgijaskonnast. See on mulle endale lihtsalt parem. Sa oled äge tšikk, nothing to hate, sister. ;)

kristel ütles ...

Aitäh Sulle, Margit! Ma küll mäletan, et sa ütlesid juba ammu, et need grupid on sulle vastumeelsed, aga näed - ikka läheb aega, et oma vigadest õppida :)
Näeme juba järgmisel nädalal :)

Miina ütles ...

Nõustun sinuga täielikult.

Samal ajal üritan enda "üleliigsed" kilod kooki süües maha raputada :D

kristel ütles ...

Ah, ega kook pole iialgi kedagi paksemaks teinud ;)
Ma ise tunnen küll, et praegu on tujus ja enesehinnangus asjad ainult paremaks läinud. Saabki rahus muude asjadega tegeleda, ei pea näoraamatus scrollima :D