kolmapäev, 16. detsember 2015

Selle aasta 10 parimat filmi

Kogu aeg ei saa spordist ka rääkida, sest ausalt - mulle meeldib peale trenni muid asju ka teha. Näiteks meeldib mulle filme vaadata. Kohe väga meeldib. 
Kui ma mõtlen sellele aastale tagasi, siis mulle ei meenu esimese hooga ühtegi lemmik-lemmikfilmi, nii et järgnev nimekiri on lihtsalt minu meelest selle aasta 10 parimat filmi. Keegi ei võida, keegi ei kaota ja everyone gets a prize. Aasta lõpp pole küll veel käes, aga ma ei usu, et "Tähesõjad" mind nii väga vaimustavad, ja miski muu ei tundu veel praegu eriti potentsiaalne olevat. 

1. "Mandariinid" - olgu, vanem film, aga mina nägin seda alles 2015.aasta alguses, kui see kinodesse seoses Oscari-nominatsiooniga uuesti tagasi tuli. See oli selle aasta ainus film, mis mulle pisara silma tõi. Lugu oli liigutav, aga mitte liiga lääge, näitlemine oli hea ning Gruusia tundus imeline. Mulle sümpatiseeris see üldine lootusetus, mis filmist üle uhtus - maakohad jäävad tühjaks, tulevik tundub trööstitu, kas midagi on veel oodata.. Ka see küla, kus mina üles kasvasin, jääb aina vaiksemaks ja kõledamaks, õhtuid ei täida enam laste kilked ja "uka-uka, mina prii" hüüded. Ja meil pole isegi sõda. 

2. "Big Hero 6" - See ei tule ilmselt mingi üllatusena mitte kellelegi, sest a) ma armastan animatsioone; tõesti - kui ma saan ise filmi valida, valin ma kas Harry Potteri või mõne animatsiooni; ning b) kes siis Baymaxi ei armasta? Isegi eesti keelde dubleerituna meeldis see mulle väga, ma tavaliselt üritan multikaid kinos vältida, sest ma tahaks neid originaalkeeles vaadata. Samamoodi nagu selle aasta ehk kiidetuim "Inside out", näitab ka see film, et lein ja kurbus on ... okei. Need on emotsioonid, mis tuleb läbi elada. Hea meeldetuletus ka mulle endale, kes kipub endasse tõmbuma ja siis porisema, et keegi ta raskusi ei mõista. 

3. "Chappie"- jep, mulle meeldis "District 9" ja mulle meeldis ka Chappie. Kes teab, ehk on mul salatõmme ülekriminaliseeritud Lõuna-Aafrika Vabariigi suhtes. Vabalt võib olla. Kui me Martiniga kinost pärast "Chappiet" välja tulime, olime mõlemad nõus, et see film oli veidi nagu Die Antwoordi pikk muusikavideo, aga kuna mulle nende muusika läheb võrdlemisi hästi peale, pole paha. Eriti huvitav oli minu jaoks see, kuidas keskkond mõjutab arengut, kuidas Chappie on siiras ja usaldav, mistõttu on teda äärmiselt lihtne ära kasutada. Lihtne düstoopia ning Chappie oli mu selle aasta lemmikrobot. 

4. "Ex Machina". Terve film oli minu jaoks piisavalt põnevusttekitav ja hoidis hästi pinget üleval. Ma ei hakka teesklema, et ma olen AI tuleviku ja arengusuundadega kursis, kuid ei saa eitada, et teema on aastaid kirgi kütnud (masinad tõusevad üles ja orjastavad/hävitavad inimrassi, klassika). Kuigi film oli ise võrdlemisi aeglase tempoga, siis mind see ei häirinud, vaid pigem lubaski sügavalt sisse elada - küll aga häiris see, et minuga samas reas istuval mehel oli kaasas terve kotitäis toitu, mida ta siis üksteise järel näris. Ah, ma ei salli seda pugimist filmide ajal, tõesti.  Ja Alicia Vikander oli minu arvates imeline, ootan väga tema rolli "Taani tüdrukus". 

5. "It follows" - kuigi see on võib-olla ainus õudusfilm, mida ma sel aastal üldse vaatan, avaldas see mulle ikka väga muljet. Minu jaoks hämmastav, kuidas nii tobeda süžeeliiniga saab midagi nii kõhedusttekitavat korda saata. Film on päris palju vanadest klassikalistest õudukatest šnitti võtnud, nii palju saan isegi mina aru. Nagu Andra väga täpselt välja tõi - kui sa oled inimene, kellele meeldib "Annabelle" ja "Jessabelle" ja muu taoline kraam, on tõenäoline, et sa seda filmi väga ei hinda - odavaid jump-scare'e sa siin ei kohta, kuigi see hetk, kui "It" tuleb toa uksest sisse, jääb ilmselt mind veel aastateks öösiti kummitama. 

6. "Supilinna salaselts" - minu jaoks selle aasta tugevaim Eesti film (kuigi ma pole veel "Musta alpinisti" näinud) ning üks tugevamaid lastefilme. Lihtne, lõbus, armas. See, et tegevus toimus minu enda toredas linnakeses, on ainult plussiks. Käisin seda filmi vaatamas koos oma vanematega ning ka nemad olid pärast rahul ja naerda sai omajagu. 

7. "Mad Max: Fury Road" - Okei, selle filmiga tundub mulle, et inimesed jagunevad kaheks; need, kellele meeldib väga ja kes arvavad, et see on aasta parim film; ning inimesed, kelle jaoks see oli küll kena vaadata, aga sisu polnud absoluutselt ja üldse oli liiga pikk ja igav ja vägivaldne. Mina kuulun pigem nende esimeste hulka, sest mul ei hakanud selle filmiga hetkekski igav ega tekkinud mõtet, et kõik see kõrb on tüütu. Kõik see düstoopiateema on mulle aastaid juba südamelähedane ja on tore, et vahelduseks "hea kutt" võidab. Kuigi jah, mingit lootust see tuleviku osas küll ei tekitanud, sest ... vesi saabki ühel hetkel ju otsa. 


8. "The Martian" - ma ei usu, et on eriti palju selle aasta nimekirju, millest see film välja jääks. Minu arvates oligi viimasest pikast ja heast kosmosefilmist juba liiga kaua möödas (ma ei loe "Interstellarit", sest selle lääge armastus-võidab-kõik lõpp rikkus terve filmi minu jaoks ära) ja "Marslane" ei valmistanud pettumust. Ma pole uurinud, kui täpne see film teaduslikult on, kuid mulle meeldis see meeleolu, mis filmis domineeris: lootusrikkus ja .. .kergus? Vahelduseks film, mille põhjal võiks isegi uskuma hakata, et kui meie planeet on surnud, saame hakkama kuskil mujal. Klapib väga hästi mu praeguse lektüüriga, aga selle aasta raamatulemmikutest kirjutan millalgi hiljem. Kuulduste järgi on ka "Marslase" raamatuversioon väga hea, ma ilmselt loen seda paari aasta pärast, kui ma filmi olen ära unustanud.

9. "Straight Outta Compton" - ma ei usu, et ma pean pikka juttu tegema, iga räpifänni kohustuslik vaatamine. Ma ise olen nüüd aastatega aina vaiksemaks räpifänniks jäänud (kuigi viimasel maalkäigul otsisin 2008 Noizi särgi välja ja plaanin seda ka edaspidi uhkusega kanda), aga see film kõnetas mind ikka. Isiklik lemmikiseloomustus sellest filmist oli see, et see pole otseselt biograafia, et mis täpsemalt juhtus, vaid pigem sellest, kuidas oli tunne selle grupi osa olla, kuidas mõjus kõik see edu, see protestimeelsus, see rassism .. Mulle väga meeldis. 

10. "Fast and Furious 7". Mu plaan oli sellele filmile lihtsalt honourable mention teha, aga oma filmilisti läbi vaadates ma midagi ei leidnudki, mis oleks minus nii toredaid tundeid tekitanud. Jah, tunnistan kohe üles, terve see filmisaaga on mulle algusest peale meeldinud. See on nii lihtsa valemiga ning läheb iga filmiga aina totramaks ja uskumatumaks. See osa ei valmistanud samuti pettumust - hüppame niisama autoga läbi mitme maja, kakleme Ronda Rousey'ga ja võidame (okeiokei, nüüd me teame, et seda saab teha, kui sa oled Holly Holm); The Rock surub oma kipsi biitsepsiga katki ja terve film on niiiiiii totakas. Lõpp on muidugi kurb, absoluutselt, aga ilusasti lahendatud minu arvates. Üks lõbus number - selle filmi jaoks lõhuti ära üle 230 auto. Ja ma pole nii märgi silmi näinud vist sel aastal ühegi teise filmi lõpus, suured mehed tulid saalidest välja ja pühkisid silmi. 

Selline sai siis minu selle aasta nimekiri. Aastal 2015 olen vaadanud umbes 100 filmi, mis on tegelikult ühe kinoinimese jaoks isegi vähe, võiks rohkem olla. Mis film sul selle aasta lemmik oli? 




Kommentaare ei ole: