esmaspäev, 7. detsember 2015

A mis see sinu asi on?

HOIATUS - see on täiesti isiklik jaur, mis võib sulle absoluutselt mõttetuna tunduda. Spordist ei räägi üldse. 

See on küsimus, millega me vastasime terve reisi aja oma väikeste sugulaste kõikvõimalikele küsimustele ja see ei meeldinud neile üldse. Minule samas toob see lause iga kord naeratuse näkku, kuid jah, tihtipeale ma küsin seda nüüd kujutletavatelt inimestelt pea iga kord, kui ma satun Postimeest lugema või kui keegi Facebookis suu lahti teeb, sest minu arvates on oma arvamuse avaldamine ja puhtalt mölisemine ikka väga üle piiri läinud. 

Täiesti võimalik muidugi, et ma lihtsalt olen praegu oma maailmavihkamise faasis ja seetõttu näen neid juhtumeid lihtsalt rohkem; samuti on see täiesti minu enda süü, et ma loen artiklite kommentaare - seda ei peaks iialgi-iialgi tegema; samuti on see minu enda süü, et mul on masohhistlik vajadus lugeda rumalate inimeste blogisid ja postitusi näiteks trenninaiste grupis, lihtsalt selleks, et ma saaks jälle omaette poriseda, et omaigaaaaaaad, ma ei taha siin planeedil enam elada. Õnneks on see aga minu isikliku arvamuse omamise koht ja ma olen vähemalt süüst nii puhas, et ma ei kommenteeri artikleid ega blogipostitusi, kui mul midagi head öelda ei ole.

Igatahes - mida ma siis täpselt mõtlen? Vb olete ka märganud, et viimasel ajal on väga popp kõiki vihata? Vihkame pagulasi, taking our jobs while simultaneously being on welfare; vihkame homosid, sest "õa, kaks meest teevad vb oma kodus midagi, mis mulle ei meeldi"; vihkame veganeid ja tahame, et neilt lapsed käest ära võetaks, sest neile vaesekestele ei anta ju liha, kus teatavasti on KÕIK vitamiinid. Kui ma saaks raha iga viimse kui vitamiini eest, mis sealihas leidub, siis ma jääks ikka päris päris vaeseks, just saying. Ma saan täiesti aru, et need "artiklid" ongi suuremas osas klikimagnetid ja tahavadki lihtsalt tundeid üles keerutada, aga mind ikka hämmastab, kuidas on võimalik nii palju jaurata mingite teemade üle, millest inimesed tihtipeale midagi ei tea. 

Tegelikult ei tahaks ma üldse rääkida tõsisematest teemadest, sest ausalt, pagulaskriisi ja Eesti seadusandlusega olen ma ilmselt sama kursis nagu keskmine eestlane ikka, lihtsalt ma üritan infot mõistusega võtta ja muuhulgas ka kontrollida fakte, mida antakse. Mõistlik, kas pole? 
Küll aga on mul tunne, et viimasel ajal on iga nurgatagune Maali ja Mart toitumisekspert, kes teab TÄPSELT, mis sul viga on või ei ole, sõltuvalt sellest, mida sa sööd või ei söö. 

Eile näiteks ma muigasin selle üle, kuidas Postimehes kirjutati, et lastele võiks kommi asemel ka kuivatatud puuvilju või pähkleid panna sussi sisse ja kommentaaridest tuli välja, et need on kahjulikumad lapsele, kui need kommid, mis on säilitusaineid ja sadat sorti keemiat täis. Et mina ikka oma lapsele ei annaks, sest ma tahan, et mu laps terve oleks. Jajah, näen teie terveid lapsi küll tänavatel, koolides ja vabaajakohtades, käed krõpse ja koolat täis. 

Selle jaoks on trenninaiste grupp ikka imeline koht, sest sa võid seal saada möliseda, et su õhtusöögil on rohkem kui poolteist kartulit; samuti võid saada möliseda, sest sa kas a) sööd liiga palju süsivesikuid, b) sööd liiga palju rasva või c)sööd üldse liiga palju. On põhjused, miks ma ei avalda oma mingeid trenni- ega toidupilte seal grupis, sest ALATI on keegi, kes toitub sinust teistmoodi ja tahab millegipärast kindlasti oma suured saladused avaldada - kuidas HFLC muutis nende elu ja nad on igaveseks vabad suhkrusõltuvusest, mis sinul on, sest sulle meeldib maasikaid süüa. 

 Internetis on see lihtsalt nii käest ära - kujuta ette, et sa läheksid restoranis kellegi juurde ja ütleksid, et "ou, mu arvates sa seda leiba küll nii palju sööma ei peaks" või "ou, pärast kella kuut sööjad lähevad kõik paksuks" või "noo, mandariinid võiksid küll ju patupäevadeks jääda". . . Iga kord, kui ma selliseid hiilgavaid pärleid näen, tahaks kohe küsida, et "A mis see sinu asi on?". Tänatud olgu õnn, et mind päriselus ümbritsevad inimesed, kellel on võrdlemisi savi, mida nad ise söövad ja keda ei huvita kriipsuvõrdki, mida keegi teine sööb. 

Selle teemaga seoses - kuskil novembri keskpaigast olen ma mitte söönud nisujahu. Tegin seda peamiselt selle tõttu, et näha, mis juhtub, ja kas sügisene kuiv ja kiskuv rosinatunne kuhugi kaob. Väikeste mööndustega (ehk, herpderpderp, kamakeefiris on kama, mis on nisujahu) on väga hästi läinud, ausalt öeldes ma isegi ei mõtle sellele. Informeerisin sellest oma peikat, et nüüd veits aega ma pastat ei tee ning leiba ei söö, kuid tema võib ikka vabalt teha, mis ta ise tahab. Restoranides ei võta toidu kõrvale saia ning ongi enamvähem kõik. Praegu viskasin külmkappi kaerajahust piparkoogitaina, nii et mu peamine küpsisemure saab paari päeva jooksul lahendatud. 
Ja ma tean, et see kõlab uskumatuna, aga sa võid vabalt süüa, mida ise tahad süüa, ja mitte sellest kõigile kogu aeg jaurata. Sel nädalal käisin kolleegidega Lätis koolitusel ja kogu reisi vältel ei tekkinud mingit hetke, kus ma oleks tahtnud rääkida, et "ai, sööd pastat või? Näed, ma küll ei söö, ma olen parem inimene kui sa". Sõin oma imelist risottot ja ei mölisenud. 
Siinkohal mainin ära, et ma ei plaani kindlasti nisu igavesti paaniliselt vältida, sest mu organismil pole sellega mingit muret. Küll aga olen nõus sellega, et ega see midagi eriti head ka ei tee, nii et võib sellest kaugemale hoida küll. 

Tahaksin jätkata viisaka jõulukuu üleskutsega - kui sa tunned, et tahaks mingi asja kohta negatiivselt oma arvamust avaldada, siis hinga korraks ja ära tee seda. Lihtsalt .. ära mölise. 

2 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Halleluuja!

Kadi ütles ...

Halleluuja 2x!