teisipäev, 24. november 2015

Novembrijooks 2015

Awyea, tundub, et keegi jooksjatest pole veel Novembrijooksust kirjutanud, saan vahelduseks esimene olla! 

Mis mu suurimad vastuväited sellele jooksule olidki? Kartsin vihmasadu, viimaseks jäämist ja seda, et ei jõua ära joosta, sest pulss on kogu aeg 240. Vihma ei sadanud, viimaseks ei jäänud ja max pulss oli ainult 193, nii et võib võistluse edukaks lugeda. 

Ettevalmistus selleks jooksuks oli mul suur ja ümmargune null - nii palju ainult tegin, et jätsin reedel jooga tegemata. Enesetunne reedel oli isegi üllatavalt halb, terve keha oli väsinud ja loid, nagu oleks öösel peksa saanud. 

Igatahes, hommikul pakkisin kodus asjad ja sõitsin kohale, end pidevalt vandudes, et ma uue autoga proovisõitu enne ei teinud ja seetõttu see mul iga jumala valgusfoori taga välja suri. Tõesti, ise täiskasvanud inimene, aga autoga sõites ma olen ikka keskmisest kehvem :D Tagasisõit oli palju edukam, siis ma panin isegi tuled põlema. Igatahes, kohale jõudes olin ma juba natukene ärevil, peamiselt seetõttu, et ma ei saanud üldse ilmast aru ja ei suutnud välja mõelda, mida ma selga panen. 
Õnneks sain sel korral ka Miinaga veidi soojendusjooksu teha ja selle käigus mõistsin, et vähem riideid on parem ja otsustasin tuulejope bussi jätta. Õige otsus, sest jooksu ajal oli ikka väga soe, isegi suvel ma jooksin enamasti kehvema ilmaga. 
Mõtlesin, et kui ma jooksen hästi kiiresti, siis olen nagu Nyan cat. Nii kiiresti ei jõudnud joosta. (Foto: Ardo Säks)

Startisin koos Margitiga ja kuidagi sujuvalt läks meil terve jooks koos. Põhimõtteliselt oli täpselt selline jooks, nagu ma arvasin - kogu aeg oli kiire, kehal oli kogu aeg kerge surm silme ees ja siis sai juba läbi. Esimesel kilomeetril olid jalad rasked, aga hingamine ja muu väga hea, teisel kilomeetril läksid jalad ka lahti ja umbes neljandal kilomeetril sain nii tugeva alakõhukrambi, et mõtlesin isegi poolelijätmisele. Noh, keegi meist pole kunagi 100%. Pooleli ikka ei jätnud, kuigi see valu .. aii, polnud mõnus. 

Ega selle jooksu ajal eriti aega midagi mõelda ei olnud, ainult paar mõttevälgatust tuli: 

Pärast jooksu ka rahul (Foto: Margit Partei)
1) see on täpselt nagu põhikooli kehalise kasvatuse tund ja/või spordipäev, kus sa jooksed nii kiiresti, et veremaitse on suus, ja kõik jooksevad sinust ikka mööda! 

2) sa saad aru, et jiujitsu tegemine muudab su mõttemaailma, kui keset jooksusuremist sa mõtled, et kas asi saaks olla veel hullem ja naeratad, et "vähemalt keegi ei kägista sind seljast"

See jooks millegipärast ei jätnud mulle mingit eriti tugevat emotsiooni, kuigi see on üks raskemaid võistlusi, millel ma üldse osalenud olen. Ma ei ole kiire jooksja ja kõik see viimasel piiril pingutamine pole päris minu tassike teed. Aga tehtud see sai ja ega sellega nüüd jooksuhooaeg ära ei lõppenud, ma usun, et jooksen ka talvel edasi, kui tuleb sama pehme talv, nagu viimastel aastatel. 

Tulemused: 

Aeg: 0:26:31.9 
Tempo: 5:19 min/km
Koht: 213/358 / naistest: 69/181
Keskmine pulss: 183

Ma ütleks, et täitsa hea keskpärane tulemus. Praegu ma ei tea, kas veel nii lühikesi võistlusi üldse tegema hakkan, eks seda näitab aeg. Seltskonna poolest oli see küll väga tore jooks, hea on tunda, et  sul on tuttavad ees ootamas, et koos rasket trenni teha. Hea vaheldus mu forever alone võistlustele. 

2 kommentaari:

Miina ütles ...

Tubli jooks oli sul :)

Ja aitäh sulle, et vedasid mind soojendusjooksule. Ma tavaliselt seda väga ei harrasta, kuid sel korral oli päris mõnus :)

Kris ütles ...

(olen blogide lugemisega endiselt umbes 2 nädalat ajast maas) A ma tahtsin öelda, et see on lausa ebaõiglane, et sa pärast jooksu nii ilus välja näed ja üldse näost Mikalillaks ei lähe!