teisipäev, 17. november 2015

Kaamos ja retsept

Täiesti märkamatult on pool novembrit läbi. Uskumatu. Mainin ka kiirelt ära peamise põhjuse, miks ma endast eriti elumärki andnud ei ole. Mind vaevab viimasel ajal suur ... maailmavalu? Olete ilmselt ka märganud, et asjad on kehvasti ja kõige sellega seoses tundub mu blogike täiesti tähtsusetu ja tühine. Miks peaks keegi huvituma sellest, mida ma eile trennis tegin, kui samal ajal kukuvad lennukid alla, puhas joogivesi jääb iga päevaga suuremaks luksuseks ning vägivald ja rassism võtavad võimust? Jõuetu tunne on. Aga samas - igaühele omad viisid asjadega toimetulekuks, miks siis mitte rääkida lihtsatest ja lohutavatest asjadest - näiteks täna käisin üle mitme kuu jälle jõusaalis ja kükkisin tühja koha pealt ikka sama raskust. Samuti tundub, et laupäeval ootab mind mu kõige lühem jooksuvõistlus ... oot, ei - Wow Run  oli ju tegelikult veel lühem kui lubatud 5km. 

Igatahes, praegusel pimedal ajal on puudust inimlikust soojusest, mistõttu ma leevendan seda peika jala külge klammerdudes ja teda althaakidega kinni hoides - ning loomulikult hea toiduga. 
Punapeedist olen ma mõelnud juba tükk aega, ilmselt sellest ajast, kui Helemai kirjutas peedimahlast ja peedi kasulikkusest. Minu arvates peedimahl maitseb nagu mullane kelder, kuid mul pole midagi selle vastu, kui peet toidus on. Õnnelik inimene olen, kõikvõimalikud juurikad meeldivad mulle väga. Lõpuks jäi sõelale punapeedirisoto kitsejuustuga, mis oli tõesti väga väga hea. Üritasin teha retsepti samuti võimalikult lihtsaks, kuid risoto juba iseenesest nõuab rohkem tähelepanu kui suurem osa muid toite. 



Koostisosad: 

400g peeti 
1 porgand 
2 küüslauguküünt
125g (pruuni) riisi
veidi punast veini
köögiviljapuljongit
kitsejuustu
tunde järgi võid



Valmistamine: pool peedist tükeldasin väiksemaks ja panin ahju 200 kraadi juures 15 minutiks, teise poole panin köögiviljapuljongi (vesi+kuubikud) sisse ja vuristasin saumiksriga vedelaks. Või sees pruunistasin küüslaugu ja porgandi, kallasin peale riisi ja vaba käega punast veini. Lasin alkoholil välja keeda ning hakkasin kulbihaaval puljongit lisama, kuni riis on pehme. Puljongit teen alati tunde järgi, pigem rohkem, kui vähem, sest riis tahab alati rohkem vett, kui mulle tundub. Kui riis on pehme, segan sisse ahjus küpsetatud peedikuubikud ning killukese võid. Serveerisin kitsejuustuga. 


Peika küsis küll kohe, et "a miks liha pole", aga ma ei kujutaks ettegi, et siia liha sisse panna. Arvestades, et ma viitsin muidu teha süüa umbes võileiva jagu, siis not bad. Ausalt, kunagi kirjutan trennist ka. Võib-olla. :) 

Kommentaare ei ole: