kolmapäev, 18. november 2015

Et siis ikka jooksma?

Laupäeval toimub Tartus Novembrijooks. Eelmisel aastal ma sinna ei läinud, sellest võib lugeda siin. Kõik need põhjused on ka praegu minu jaoks täiesti legitiimsed - vihma vihkan ikkagi, viimaseks ei taha ikkagi jääda ja distants on ikka nii lühike, et ma jooksen ilmselt terve selle aja täiesti max pulsiga ja saan vahepeal neli südarit. Loodetavasti siiski mitte, nii vana ja vormist väljas ma veel pole. 

Küll aga pole ma sel aastal veel saanud Tartus võistlusel joosta ning ma tunnen, et praegu see kuluks mulle ära. Ma olen sel aastal end päris palju jooksjana identifitseerinud ja pärast poolmaratoni olen tegelenud peamiselt jitsiga, mistõttu mu spordi-isiksus on kuidagi hägusaks muutunud. See on üldse laiem teema, et kas keskenduda millelegi, kui, siis millele ja kuidas ning kuidas ma ühendan endas jitsi ja jooksmise parimad osad, et mõlemas (enda jaoks) edukas olla. Keeruline teema ka. 

Igatahes, täna käisin siis korra sörkimas, et näha, kuidas vorm on. Viimased paar nädalat on üks põlv olnud kummaline, mitte otseselt valus, aga kummaline. Tänasel jooksul aga klappis väga kenasti, lasen ilmselt reedel igaks juhuks (ja endale platseeboks) põlve ikka ära teipida, aga loodan, et jalutuks sandiks ei jää.
Hea teada, et pulsikell vähemalt toimib.

Sörk algas rahulikult ja siis tegin kiiremaid väikesed lõigukesi vahele, et kehale meelde tuleks, et tegelikult 8 min/km pole ikka see, mida ma saavutada tahan elus, kuigi see on ülimugav tiksumistempo. Põlv on hea, kiirus on lubav, pulss on nagunii punases, bring it on!
Stardiprotokollis nägin täitsa mitut tuttavat nime ka, tulge öelge tere, ma ise oma lühinägeliku pilguga ei tunne teid ehk ära! Luban värviline olla :)

See tuleb selles mõttes hea pingevaba võistlus, et kuna ma pole iialgi seda distantsi jooksnud, tuleb isiklik rekord nagunii! 

Kommentaare ei ole: