esmaspäev, 12. oktoober 2015

Spordiloba, graafikupõhine töö ja muu.

Jälle hakkab mulle meenuma, kuidas regulaarne blogimine on minu jaoks keeruline. Lihtsalt peab tunnistama endale, et blogimine ei ole minu jaoks tihti prioriteet, kuid õnneks ma ei plaani ka superedukaks saada ja igavesti kirjutada.

Igatahes - spordiga seoses mängib muu elu ka päris päris palju rolli. Minu graafik on praegu selline, et täiskohaga töö võtab suurima osa mu ajast ära ning mu töö on graafikupõhine, algab nädala sees kella viiest õhtul ja siis keskööni välja või maksimaalselt kella üheni. Nädalavahetusel olen ma enamvähem alati tööl vähemalt ühe päeva, tihtipeale nii pikalt, et ei taha tunnistadagi. Graafiku võlu minu jaoks on see, et pikkade vahetustega on mul rohkem vabu päevi ning hommikud ja päevad on mul vabad, et näiteks päikest võtta või muuseumides käia või ... reaaluses pigem see, et ma ei näe kunagi kedagi, sest kellel on vaba päev kolmapäeva hommikul, eksole? Aga igatahes, mu töö mulle meeldib ja ma plaanin seda veel mitte vahetada, nii et üritan praegu oma trenne sättida peamiselt töö järgi. Toimib küll, kuid sinna lisades minu loomupärase laiskuse, tahtmise oma peikaga aega veeta, sotsiaalset elu elada.. peab päris mitut palli korraga õhus hoidma, aga nii on ilmselt kõigil.

Graafikupõhine töö teeb muidugi keeruliseks ükskõik mis trennis käimise, mis nõuab kindlaid päevi ja kellaaegu - miks ma ei saa korralikul jitsida? Sest see on kindlatel õhtustel aegadel ja kui ma need vabaks võtaks, ei saaks ma ühelgi nädalavahetusel kergemalt hingata. Sama lugu jooksugruppidega ja üldse kõigega, mis kindlatel kellaaegadel aset võtavad. 

Õnneks jooksmisega on asi lihtne ju ? Seod tossupaelad kinni ja lähedki ja valmis? Kui sa oled mina, siis mitte. Hommikujooksud on minu jaoks niiiiii rasked, issakene. teate küll, kui lihtne on mõelda hommikul, et "aga päike juba paistab" "tegelt on juba liiga palav(suvel)" "mu jalg vist veidi valutab" janiiedasi, maa külmund, kärss kärnas. Sügisega on juba see mure ka, et mul pole lihtsalt sooje riideid ja ma ei taha kopsupõletikku saada, õa. Pluss külm on väljas, ma hea meelega vedeleks teki all järgmised 5 kuud ja siis alustaks kevadel uuesti jooksmisega. 

Kuna mu eesmärk spordis on hea enesetunne, parem tervis ja üleüldine energia, siis ma juhindun ikka pigem enesetundest kui oma nö treeningplaanist. Pärast poolmaratoni on tavapäraseks saanud umbes 4-5 trenni nädalas, osad neist siis rahulik pulsitöö, osad korralikumad kardiotrennid, vahepeale jõudu ja painduvust sekka. Praegu tunnen küll aga, et igatsen jooksmist ja loodetavasti saan sel nädalal Jooksueksperdis veidi selgust ja juhiseid, kuidas edasi käituda! Woop-woop.

Nende mitme asjaga tegeledes tekib mul muidugi vahel see tunne, et ma ei arene üheski eriti edasi, aga järele mõeldes ... BodyPumpi uus kava ei pane peale rinnalihase midagi valutama; BodyJam on rohkem lõbus asi, mida teha, mitte raske trenn; L-siti suudan hoida juba 15-sekundiliste intervallidena võrreldes algusaja paari sekundiga. Midagi vaikselt ikka liigub, küll aga jooksus olen ilmselt jälle vormis veidi kaotanud. Õnneks pole sealt midagi eriti kaotada;) 

Vaadates praegu blogijate seas ringi, läheb mul niigi hästi, maadlen ainult ühe täiskohaga töökoha ja ühe lõbusa e-kursusega. Seda muret mul pole, et päevas pole trenni jaoks aega, minu mure on pigem see, et ma ei taha ja ei oska puhkepäeva võtta, sest hommikud on ju vabad. Eks ma teen siis kõigi eest trenni, you're welcome. :D

Kommentaare ei ole: