neljapäev, 15. oktoober 2015

Rämpsuvaba oktoober - pool läbi

Täitsa üllatuslikult on juba tõesti oktoober poole peal ja päris ausalt - ma juba ootan jõule. Praegu on veel viimased ilusad ilmad, aga ma tean, et november tuleb sombune ja kurb ja ilmselt ei saa ma enam kodust väljuda, sest ma olen täielik külmavares. 
Tänasega meenus, et kuulutasin siin avalikult välja oma rämpsuvaba kuu ja siiani on läinud ... noh, minu arvates väga hästi. Eelmisel nädalal oli Tasku keskuses toidupidu, kus oli kohal ka minu vaieldamatu lemmik Jäätisevabrik ja kuidas ma siis saan jäätisele ei öelda, kui seda ainult korra või kaks aastas maitsta saan? Seda jätsi ma tegelikult rämpsuks ei liigita, sest tegu on tõesti parima tooraine ja lisaainetest vaba maiustusega. Valikus oli nelja sorti jäätist, minu topsi tuli greibijäätis(väga väga mõru, aga mulle greip meeldib) ja maasikasorbett (niiiii hea suvise maitsega), Matu topsi avokaado-vesimündi jäätis (meie mõlema ammune lemmik) ja kookosejäätis (mis on ausalt kolm korda parem kui La Muu oma, see maitses röstitud kookose järele ja sulas suus niiii mõnusalt). Jäätisevabriku tooteid saab praegu vist ainult erinevatel festivalidel proovida, soovitan seda teha, kui jäts vähegi maitseb, mina pole isegi keskpärast kogemust saanud, kõik on alati hea või väga hea olnud. 
Aga ega asi siis sellega piirdunud, kohal olid ka Karu talu käsitöötrühvlid. Seal läks veidi käest ja võtsime viit erinevat. Õnneks mekkisin kõigist ainult natukene ja kõik olid niiii maitsvad. Ülejäänu eest hoolitses mu õnnelik peika, kes on alati rõõmus, kui kodus magusat on :)

Okei, seda praegu üle lugedes sain aru, et kui mul on iga asja maitse isegi selgelt meeles, siis on see väljakutse tõesti veits raskem, kui mulle muidu tundub. Mingit sellist asja pole, et näen kartulikrõpse unes ja ilastan, kui näen peikat Sprite'i joomas, aga eks ta veidi on tüütu küll. Ma olen suhteliselt harjunud sööma kõike, mis käeulatuses on, nii et praegu on selline käe tagasitõmbamine teemas. 
Mida ma olen avastanud, on see, et mu peamine rämpsusöömine toimus pärast trenni - sel hetkel tundus see kuidagi õigustatud ja vajalik, et nüüd lähengi ja võtan limonaadi ja söön šokolaadi peale. Mitte nüüd iga trenni lõpus, aga rohkem kui muidu. 

Elukvaliteedis pole muidu mingit muutust näinud, vahepeal olin sutsu pahuram kui muidu; ja kui tööl on pingeline, tahaks soolapähkleid süüa. Muidu ma arvan, et kuna mul rämps polnud ka enne osa igapäevasest rutiinist, ei tunnegi ma mingit suurt muutust. Söön vaikselt puuvilju ja kartulit edasi ja olen omaette rahul. Mõõtude-kaalude-tunde koha pealt ütlen, et kõik tundub katsudes sama pehme kui kuu alguses :D 

Aga kui sa tahaksid ka veel oktoobri viimase poolega midagi ette võtta, siis miks mitte minna kilekotivabaks :) 

Kommentaare ei ole: