neljapäev, 29. oktoober 2015

Ajapuudus ja inimkatsed

Kiire lugu sellest, millega ma sel sügisel maadlen. Kuna ma käin kõigest täiskohaga tööl, aga mitte koolis, on mul äärmiselt palju vaba aega - vähemalt tundub mulle endale nii. Kuna kõik mu sõbrad on kas eriti asjalikud või lihtsalt tööl viisakatel aegadel, veedan ma suurema osa ajast üksinda. 
Mida siis oma ajaga muud teha kui sporti, eksole?

Aga nagu juba näitekirjanikud ütlevad - there's the rub, sest paratamatult on su kehal see limiit, millega tuleb arvestada. Ma võiks aja ja tahtmise poolest täiesti vabalt teha kaks-kolm trenni päevas ja jätta ainsaks puhkepäevaks need, kus ma olen koidikust loojanguni kino valvamas. 
Nii, teooria on paigas, plaan olemas - hakkab siis pihta? Noh, ei. 
Proovisin seda puhkuse ajal ja keha andis kuuendal päeval suhteliselt alla. Okeiokei, sinna lisandusid ka igasugu naistehädad ja muu, aga võtsin õppetundi kuulda - ei ole mõistlik ilma puhkamata lasta. Sel korral sain "auhinnaks" kolm päeva kestnud peavalu. Kas te kujutate ette, kui lõbus on olla 15 tundi vahetuses, kus alla vaadates/kummardades hakkab pea nii tugevalt valutama, et pilt läheb häguseks? Mõnus. Ma saan aru, et viga võis olla muudes asjades ka, aga trenni sai puhkusenädalal tehtud päris palju. 

Nüüd mu ajapuuduse kõrval teine mure on ikka see graafikupõhine - kui ma oleks tavalise inimese töö peal, saaksin ma teha 3x nädalas maadlust ja 2x nädalas jooksutrenni. Elu oleks lill, aga samal ajal jube üksluine ka. Praegu on mul selline olukord, kus heal juhul saan teha nädalas kumbagi ühe või isegi ainult ühe õhtuse trenni, mistõttu naudin igat vastavat trenni täiega. Kui sa tead, et sel nädalal on see su ainus kord õppida teist inimest üle puusa viskama ja kukerpalli tegema (asi, mis oleks veel 6 kuud tagasi mulle hirmupisara silma toonud), siis sa ka pöörad rohkem tähelepanu ja süvened rohkem. Sama asi eilse JJV trenniga - täna kõnnin nagu puunukk, aga eile tegin kõik väljaasted, seina-najal-istumised ja muu õuduse kogu hingega kaasa - sest ma tean, et järgmisel nädalal mul pole võimalik sinna trenni minna. 

Küll aga olen ma jõudnud sinna punkti, kus hommikud ilma trennita on kummalised, aga MyFitness on end hetkel minu jaoks ammendanud, v.a. reedehommikune BodyPump, mis kuidagi hästi klapib. Kas peaks siis hommikul jooksma? Või peaks end jõusaali vedama? Jitsi hommikuti teha ei saa, nii et võiks teha midagi seda toetavat?

Saate mu murest ju aru - ma tahan teha rohkem trenni, kui mu keha suudab sooritada. Vaim on täiesti valmis murdma ja lõhkuma, aga ma ei taha tagasi neid aegu, kus iga trenni järel tahtsin ainult magada, sest millegi muu jaoks jaksu polnud. Ületreeningust pole minu puhul muidugi juttugi, pigem on 5-6 treeningut nädalas täpselt õige (minu jaoks), pigem on viga mu unegraafikus ja toidulauas. Ega unega pole eriti lihtne, kui teinepool sulle öösiti küünarnukiga virutab või küljekeeramise ajal sulle raamid ette paneb või sinult teki ära võtab ja selle maha viskab. Igav ei hakka, ühesõnaga. 

Mis oleks mõistlik siin olukorras ette võtta? Teha mitu trenni päevas, aga selle arvelt rohkem puhkepäevi? Või vähem puhkust, aga päevas ainult üks kvaliteetne trenn? Kas keskenduda ainult ühele asjale peamiselt või teha ikka kõike natukesehaaval edasi? 

Nagu näete, mul jälle palju küsimusi. Täna igatahes tegin trenni asemel kahetunnise jalutuskäigu ja see oli suurepärane. Ja siia päeva mahub veel viisakas tööpäev/õhtu ka otsa. 

Kommentaare ei ole: