kolmapäev, 16. september 2015

SEB Tallinna poolmaraton 21,2km.

.. ehk ühe ajajärgu lõpp on käes! Aasta spordieesmärk on täidetud, mis on hea, sest paljud teised eesmärgid jäävadki täitmata. Aga kõigest siis järjest.

Enne võistlust - terve nädala võtsin teadlikult vabamalt, kuid päris kiire oli ikka. Tegin õhtuti tööd, nagu ikka kipub olema, käisin päevareisikesel Pärnus ja sõin palju kooki.
Trenni jõudsin sel nädalal kaks korda - teisipäeval DeepWorki ja kolmapäeval tegin jooksutiiru, alguses pulsi järgi ja siis kohtasin sõpra, kellega koos tegin mõned kiiremad sammud ka. Pulss kohe 180 peale ja tunda oli, et aeglaselt loivamine on mõjunud küll :D 

Sigrid, Minna (kes jooksis eriti hea isikliku) ja mina
Laupäeva veetsime ühes väga kenas pulmas Lõuna-Eestis. Veidi muretsesin küll, et pikk päev ja suren nälga ja janusse, aga tegelt laabus kõik väga hästi  - pakkisin oma Värska kaasa, pärast tseremooniat pakuti koduküpsetatud leiba (dem sweet sweet carbs) ning õhtul sai piisavalt head ja paremat nosida, kuigi jah, klassikaline pastapidu jäi minul ära. Jätsin noormehe ja sõbrad hommikuni tantsukingi kulutama ja sõitsin öösel Tartusse tagasi. 

Pühapäeva hommikul ärkasin nii mitte-inimese ajal, et kurb tuli peale, ja startisime rongiga Tallinna poole. Kohale jõudsime piisavalt vara, et vaadata telkides ringi, vahetada riided ja käia tuhat korda tualetis. Aeg läks vähemalt kiiresti ja juba väga ruttu oli aeg startida.

Esimesed 10km - ülilihtsad. Kogu aeg oli samm kerge ja enesetunne hea. Plaan oli joosta sõbrannadega kolmekesi seni, kuni keegi tahab eest ära minna, aga tuli välja, et üks meist tahtis kohe alguses eest ära minna (ja jooksis alla kahe tunni oma esimese poolmaratoni!) ja teda nägime pärast starti alles siis, kui ta meile juba vastu jooksis. Minuga jäi Keelia, kellega kohtusin ka eelmisel aastal Sügisjooksul, ning kellel oli samuti esimene poolmaraton. Esimesel poolel oli mul kogu aeg tahtmine rääkida ja lõbus oli olla ning naiivselt ma lootsin, et nii lähebki edasi. Igas joogipunktis tegin paar kõnnisammu ja jõin vett, veidi viskasin vett ka näole. Tempo oli kogu aeg 6:00 min/km kohta, sain päris palju nalja kuulda, et võiks või tempomeistriks hakata.

Absoluutselt õigustatult uhked! 

Teised 11.1 km - ajaga aina raskemaks. Kuskil 10km peal võtsin esimese geeli, mille võtsin kodust kaasa. See oli väga kleepuv ja lääge, nagu peakski olema, firmat hetkel ei mäleta, kuid lõbus oli see, et pärast seda hakkas mul kõht kahest kohast valutama. Ja nii umbes 4 km. Väga väga mõnus värk. Õnneks keeras ka Keelial kõhus ning koos kannatasime ära ning tempot alla ei lasknud. 13km peal haarasin ka High5 geeli kaasa ning see läks kõhtu 16 km peal. High5 geel oli tunduvalt parem, mõnus vedel ja magus, sain sinna kaks topsi vett ka peale ja tõesti lõi pea selgemaks, kuigi väsimus oli ikka. Sel hetkel hakkas Keelia aina lõbusamaks muutuma ning ma ise mõtlesin ka, et nii palju juba läbitud, iga sammuga aina rohkem läbitud ja finiš on lähedal ja siis ma saan vett juua ja ei pea enam jooksma. :D

 Pean ütlema, et alates umbes 14 kilomeetrist läks mul juba märgatavamalt raskemaks, jalad hakkasid väsima ning  - mis kõige hullem - vaim hakkas veel rohkem väsima. Ütlesin mitu korda, et Keelia ei pea mind ootama, kui ta tahab minna, sest tal oli nii kerge (pulss pidevalt 150 peal) ja ma tundsin end veidi halvasti, et ta minu pärast aeglasemalt võttis. Küll aga on hea, et ta jäi, sest üksinda ma poleks suutnud ilmselt tempot hoida.
Samuti kimbutasid jooksu teisel poolel mind pidevalt külmavärinad, mis paneb arvama, et ülekuumenemine oli ikka korralik. 

Mulle lõpuosa meeldis isegi veidi rohkem, sest siis polnud enam pikka sirget, mille lõppu ei tunudnud olevat, vaid sai käänakuid võtta ja inimesi oli rohkem ergutamas. Küll aga oli mul väike murdumishetk Paksu Margareeta juures, kus ma tõesti tundsin, et enam ei jõua ja jäin korraks seisma, kuid pärast seda oli juba tunduvalt lihtsam. Lõpus oli muidugi veel mitu tõusu ja ka niisama ehitatud sild, because fuck you, that's why. 

Niisiis - kokkuvõtlikud numbrid. 

Pärast finišit
Neto aeg - 2:07:17
Koht: 1955/3127
Koht naistest: 549/1293
Tempo:  pulsikella järgi 5:59min/km, aga see näitas ka pikemat distantsi, tegelikult siis mingi 6:02 min/km. 

Vaatasin huvi pärast statistikat ka - poolmaratoni debütandi keskmine aeg oli 2:09, nii et keskmisest olen sutsukese kiirem, jess!

Pärast jooksu jalutasime veidi ringi, käisime pesemas ja sõitsin koju, kus mind ootas hunnik sushit, pudel Värskat ja kohupiimakreem - igaühele omad preemiad. Tänaseks (teisipäevaks) on juba enesetunne hea, võiks kohe trenni minna tegema, aga piirdun jalutamisega. Parema jala juures annab veidi märku luuümbrise põletik, aga ma usun, et puhkusega saan selle ka korda, midagi väga hullu ei ole. Ahjaa, ühe varba hõõrusin ka veriseks, aga üldse mitte valusaks. Ehk olen siis nii harjunud valuga juba, sest kogu aeg miski valutab :D

Nüüd ma ei teagi, mida öelda, mida teha. Poolmaraton oli raske minu jaoks absoluutselt, kuid eriti raske vaimselt, sest keha oleks veel jaksanud minna, kuid peas keerles päris palju kõndimismõtteid ja selliseid "ma olen nii väsinud, appi, miks, ma ei jõua". Kui pühapäeval finišijoone ületasin, siis mõtlesin küll, et teist ringi veel otsa teha - selleks peab ju puhta hull olema! Samas on täna juba nii hea olla, et järgmiseks aastaks saab vb isegi pikema distantsi plaani võtta, wink wink. 

Igatahes - aasta eesmärk täidetud! Ma olen siiani veel väga uhke, et selline tükk sai läbi hammustatud, eriti kui arvestada, et nt veel eelmisel aastal ma surin 7km joostes ja iga 10km jooksutiir oli põrgu. Meeldiv ja isenõutud põrgu, aga siiski. Midagi ma teen järelikult ikkagi õigesti ja küll  selle pulsipoisikese ka kunagi paika saab timmitud :)

PS - ma ei viitsi tõesti Sportfoto pilte ära oodata, kui minust on mõni ilus finišipilt, siis lisandub see siia hiljem. 

2 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

Sa. Oled. AWESOME! :)

Miina ütles ...

Tubli oled :) Järgmisel aastal siis koos Sigridi ja minuga maratonile ;D