teisipäev, 8. september 2015

Hirm tuli peale

Ärkasin täna hommikul kell kuus peavalu tõttu. Vahetult enne ärkamist nägin unes oma poolmaratoni starti, kuhu jäin lootusetult hiljaks ja otsisin kohta, kuhu oma asjad panna. Pärast starti hakkasin jooksma, aga ei jõudnud ja pidin neljakäpukil roomama. 
Ehk siis ei lähe mul ka see aeg nii stressivabalt, nagu näha :D

Viimane nädal enne oma elu pikimat jooksujalu läbitud distantsi. Pean tunnistama, et mu taktika on sama, mis ta kogu aeg olnud on - võtta asja lebolt ja rahulikult. 

Teiperit ma ei tee, sest see tundub enesepiinamisena ja minu taseme puhul ei päästa see ilmselt nagunii eriti midagi. Küll aga lähtun enda lihtsast loogikast, et suurendan nädala lõpupoole veidike tarbitavaid süsivesikuid kõikide heade asjade näol, mis muidu ei meenukski (keegi mainis Margiti blogi kommentaarides sefiiri shokolaadis ja ma pole pärast seda sefiirimõtet oma peast ära saanud; oleks ainult aega seda keetma hakata), aga üle ei plaani pingutada. 

Reedel-laupäeval üritan täita korralikult ka veevarud, klassikaline mahl+mineraalvesi läheb käiku. Laupäeval muidugi on näha, kui edukalt see läheb, sest mind on ootamas Lõuna-Eestis veel selle aasta viimane pulmaväisamine ning tollel päeval võib olla nii kiire, et läheb väike spordiasi meelestki ära. 

Magneesiumit olen jalgadele määrinud juba pikemat aega ning üldiselt pole mul ka krampidega probleeme tekkinud, nii et see on üks murevaba osa; mõtlesin juua peedimahla, aga tõesti - kui hakkab vastu, siis hakkab vastu, pole midagi teha. Kui minu geelipunktini jõudmise ajaks on geele alles, võtan ühe; tegelikult peaks endale ühe nö varugeeli ka vb ostma, et lõpetada ikka suhkrulaksuse naeratusega ;) 

Pean ütlema, et kuni ma oma ideaalsele lõpuajale ei mõelnud, oli kõik hästi. Kui hakkasin hellitama pärast Ööjooksu veidi optimistlikumaid ideid, tundsin kohe, kuidas keha stressi läks. Siis algasidki halva unega perioodid ja otsustasin asja mitte nii hinge võtta. Proovin ikka kiiresti siblida, kaotada mul on ju ainult iseendale.

Minu suurim hirm ilmaga seoses (mis on praegu üsna aktuaalne) on see, et terve aja sajab vihma. Kaks+ tundi sügiseses vihmasajus .. ma ei tea, ma eelistaks pigem palavust. Ma lihtsalt olen terve septembri külmetanud ja mul ei hakka üldse soe ja ma ei taha terve aeg vihmast pahur olla. Õnneks praegu veel lubab pilvi ja päikest, mitte paduvihma. 

Samuti ma kardan veidi oma füüsilise seisukorra pärast. Tundub, et augustis oli mu tipphetk ja tagantjärele kahetsen, et ei jooksnud poolmaratoni ära Tartus 20. augustil, et oleks "kaelast ära" praeguseks. Praegu on mul millegipärast pidevalt valus olla, raske hingata ja üldiselt väsimus ja külm kallal. Ei teagi, kas jäin vahepeal vanaks või tuli sügis lihtsalt suurema matsuga. 

Lootus on igatahes see, et nüüd, kui oma mõtted kirja panin, saan rahulikult jälle magada ja ei pea unes üle lõpujoone roomama. Keegi veel muretseb? :D

Kommentaare ei ole: