Kokkuvõte - elu pärast poolmaratoni

Ehk siis mis ma viimased kaks nädalat teinud olen? 

Mis ikka - trenni olen teinud :D 

Praegu on sattunud selline hea periood, kus mul on hommikud-pärastlõunad vabad ja kuna kõik asjalikud inimesed on sellel ajal tööl, pole mul muud eriti peale hakata kui trennis käia. 

Esimese nädala võtsi ülirahulikult, alustasin oma pulsitööga - kõnnin lindil kindlas tempos, väntan ratast kindlas tempos, pulss kogu aeg teises tsoonis, et süda saaks midagi rahulikku teha. Alla tunni aja sellist asja ei teegi, Polar rõõmustab, et arendan südameveresoonkonda ja tõstan aeroobset taluvust ja rasv (teoreetiliselt) põleb. 

Vahepeale teen jälle suurema ja väiksema rõõmuga brasiilia jiu-jitsut, millest tahan ka kunagi lähemalt kirjutada, et miks mul on (enda arvates) emotsioonid sellega seinast-seina ja miks osad trennid lähevad paremini ja osadest tulen võrdlemisi muserdatult ära. 

Kui Myfitnessi hommikused ajad sobivad, väisan mõnda rühmatrenni, praegune lemmik on jälle BodyJam, kus saan piinlikkust tundmata teeselda, et ma olen ööklubis ja nautida seda mussi, mida ma avalikult ei tunnista iialgi endale meeldivaks, aga mis kord nädalas paitab meeli täpselt õigel viisil.

Alustasin ka enda jaoks uue ja huvitava nö jõukavaga, mis ei hõlma eriti kangirebimist, küll aga keharaskusega trikitamist - kätekõverdused, L-sit, erinevad toenglamangud, kunagi-kunagi lõuatõmbed ja kätelseis. See on see külg, mida ma olen tahtnud päris kaua endas arendada, aga jooksmine võttis suurema aja ära, nüüd tegelen vahelduseks ka muude enesepiinamistega. Terve see praegune nädal möödus mul suuremal või vähemal määral lihasvalus, sest kuigi mu jalad on tugevad ja kükk on käpas, on mu ülakeha sama tugev nagu keedetud makaron. Jõukava tõttu andis tunda terve ülemine kehapool - õlad, rind, selg - eriti lailihas, käed, kõht. Mind üldiselt lihasvalu eriti ei morjenda, aga ma tõesti loodan alati, et need ajad on möödas. Samas uued asjad toovadki uusi valusid kaasa, harjumise asi. 

Laupäeval proovisin ka uut trenni - BodyArtExtreme (BAX), mis nüüd MyFitnessi tunniplaanis esindatud on. Seal oli ikka väga hardcore vehkimine, ma olin pärast täiesti absoluutselt läbinisti väsinud, iseasi on aga see, kas ma seal käima jään ja kas see midagi mulle ka kasu toob. Samamoodi keharaskusega mängimine, kuid mulle on temposse tegemine nii vastukarva millegipärast - peamiselt vist seetõttu, et kui teha toenglamangus põlvetõstejooksu, jääb mul hing umbes 10 sekundiga kinni ja õlad hakkavad valutama ja vorm läheb käest ära ja ma tahaks dramaatiliselt maha visata ja surrrrra. Ehk siis ise olen nõrk :D treeningu teine osa koosneb suhteliselt karmist venitusest, mis näiteks minu puusaavajad lihtsalt valutama pani. Hiiglaslik respekt sulle, Andra, et sellise asjaga tegeled ja ma ei julge iialgi sinu trenni tulla :)

Tähelepanelikumad näevad siin juba mustrit, et ouou, Kristel, miks sa ei jookse? Teate - ma ei jookse täiesti proosalisel põhjusel - mu jooksutossud andsid poolmaratonil lihtsalt otsad. Mu toredate ja mugavate Nike Dual Fusionite sisevooder läks katki ja nüüd iga kord, kui ma panen tossu jalga, on mul tunne, et keegi pussitab habemenoaga mu vasakut hüppeliigest. Uusi tosse tahan kindlasti osta, aga tahaksin teha mõistliku investeeringu ja käia enne Jooksueksperdis, et saada teada, millele tähelepanu pean pöörama. See aga tähendab, et ma pean võtma aega ja finantsi, et käia Tallinnas ja seda mul pole viimase kahe nädala jooksul olnud. Aga oktoobris võtan kindlasti asja käsile. See olukord vastab ka küsimusele, kas ma Tartu linnamaratonile lähen - ei lähe. Mul pole praegu erilist tahtmist joosta ja kuna ka vahendid puuduvad ning kõige tipuks olen veel tööl ka, siis väledat jalga kõigile mu sõbrakestele, aga ma ise jään sel korral kõrvale. Sel korral huvitab mind rohkem see väike novembrisutsakas, et joosta pooltalvel 5km ära, teha kõikide hulludega pilte ja minna koju teki alla teed jooma. 

Praegu on mul huvid trennidega nii mitmes kohas laiali, et raske on meelde tuletada, et puhkama peab ka. Eelmisel nädalal oli kaks ja sel nädalal tuleb töö tõttu isegi kolm täielikku puhkepäeva, kuid ilmselt lahendan asja nii, et teen mõnel päeval kaks trenni. Sest ma jõuan ja tahan ja asi kuidagi klapib praegu, loodetavasti jätkan edasi ka samal lainel :) 

SEB Tallinna poolmaraton 21,2km.

.. ehk ühe ajajärgu lõpp on käes! Aasta spordieesmärk on täidetud, mis on hea, sest paljud teised eesmärgid jäävadki täitmata. Aga kõigest siis järjest.

Enne võistlust - terve nädala võtsin teadlikult vabamalt, kuid päris kiire oli ikka. Tegin õhtuti tööd, nagu ikka kipub olema, käisin päevareisikesel Pärnus ja sõin palju kooki.

Trenni jõudsin sel nädalal kaks korda - teisipäeval DeepWorki ja kolmapäeval tegin jooksutiiru, alguses pulsi järgi ja siis kohtasin sõpra, kellega koos tegin mõned kiiremad sammud ka. Pulss kohe 180 peale ja tunda oli, et aeglaselt loivamine on mõjunud küll :D 

Sigrid, Minna (kes jooksis eriti hea isikliku) ja mina

Laupäeva veetsime ühes väga kenas pulmas Lõuna-Eestis. Veidi muretsesin küll, et pikk päev ja suren nälga ja janusse, aga tegelt laabus kõik väga hästi  - pakkisin oma Värska kaasa, pärast tseremooniat pakuti koduküpsetatud leiba (dem sweet sweet carbs) ning õhtul sai piisavalt head ja paremat nosida, kuigi jah, klassikaline pastapidu jäi minul ära. Jätsin noormehe ja sõbrad hommikuni tantsukingi kulutama ja sõitsin öösel Tartusse tagasi. 

Pühapäeva hommikul ärkasin nii mitte-inimese ajal, et kurb tuli peale, ja startisime rongiga Tallinna poole. Kohale jõudsime piisavalt vara, et vaadata telkides ringi, vahetada riided ja käia tuhat korda tualetis. Aeg läks vähemalt kiiresti ja juba väga ruttu oli aeg startida.

Esimesed 10km - ülilihtsad. Kogu aeg oli samm kerge ja enesetunne hea. Plaan oli joosta sõbrannadega kolmekesi seni, kuni keegi tahab eest ära minna, aga tuli välja, et üks meist tahtis kohe alguses eest ära minna (ja jooksis alla kahe tunni oma esimese poolmaratoni!) ja teda nägime pärast starti alles siis, kui ta meile juba vastu jooksis. Minuga jäi Keelia, kellega kohtusin ka eelmisel aastal Sügisjooksul, ning kellel oli samuti esimene poolmaraton. Esimesel poolel oli mul kogu aeg tahtmine rääkida ja lõbus oli olla ning naiivselt ma lootsin, et nii lähebki edasi. Igas joogipunktis tegin paar kõnnisammu ja jõin vett, veidi viskasin vett ka näole. Tempo oli kogu aeg 6:00 min/km kohta, sain päris palju nalja kuulda, et võiks või tempomeistriks hakata.

Absoluutselt õigustatult uhked! 

Teised 11.1 km - ajaga aina raskemaks. Kuskil 10km peal võtsin esimese geeli, mille võtsin kodust kaasa. See oli väga kleepuv ja lääge, nagu peakski olema, firmat hetkel ei mäleta, kuid lõbus oli see, et pärast seda hakkas mul kõht kahest kohast valutama. Ja nii umbes 4 km. Väga väga mõnus värk. Õnneks keeras ka Keelial kõhus ning koos kannatasime ära ning tempot alla ei lasknud. 13km peal haarasin ka High5 geeli kaasa ning see läks kõhtu 16 km peal. High5 geel oli tunduvalt parem, mõnus vedel ja magus, sain sinna kaks topsi vett ka peale ja tõesti lõi pea selgemaks, kuigi väsimus oli ikka. Sel hetkel hakkas Keelia aina lõbusamaks muutuma ning ma ise mõtlesin ka, et nii palju juba läbitud, iga sammuga aina rohkem läbitud ja finiš on lähedal ja siis ma saan vett juua ja ei pea enam jooksma. :D

 Pean ütlema, et alates umbes 14 kilomeetrist läks mul juba märgatavamalt raskemaks, jalad hakkasid väsima ning  - mis kõige hullem - vaim hakkas veel rohkem väsima. Ütlesin mitu korda, et Keelia ei pea mind ootama, kui ta tahab minna, sest tal oli nii kerge (pulss pidevalt 150 peal) ja ma tundsin end veidi halvasti, et ta minu pärast aeglasemalt võttis. Küll aga on hea, et ta jäi, sest üksinda ma poleks suutnud ilmselt tempot hoida.
Samuti kimbutasid jooksu teisel poolel mind pidevalt külmavärinad, mis paneb arvama, et ülekuumenemine oli ikka korralik. 

Mulle lõpuosa meeldis isegi veidi rohkem, sest siis polnud enam pikka sirget, mille lõppu ei tunudnud olevat, vaid sai käänakuid võtta ja inimesi oli rohkem ergutamas. Küll aga oli mul väike murdumishetk Paksu Margareeta juures, kus ma tõesti tundsin, et enam ei jõua ja jäin korraks seisma, kuid pärast seda oli juba tunduvalt lihtsam. Lõpus oli muidugi veel mitu tõusu ja ka niisama ehitatud sild, because fuck you, that's why. 

Niisiis - kokkuvõtlikud numbrid. 

Pärast finišit

Neto aeg - 2:07:17

Koht: 1955/3127

Koht naistest: 549/1293

Tempo:  pulsikella järgi 5:59min/km, aga see näitas ka pikemat distantsi, tegelikult siis mingi 6:02 min/km. 

Vaatasin huvi pärast statistikat ka - poolmaratoni debütandi keskmine aeg oli 2:09, nii et keskmisest olen sutsukese kiirem, jess!

Pärast jooksu jalutasime veidi ringi, käisime pesemas ja sõitsin koju, kus mind ootas hunnik sushit, pudel Värskat ja kohupiimakreem - igaühele omad preemiad. Tänaseks (teisipäevaks) on juba enesetunne hea, võiks kohe trenni minna tegema, aga piirdun jalutamisega. Parema jala juures annab veidi märku luuümbrise põletik, aga ma usun, et puhkusega saan selle ka korda, midagi väga hullu ei ole. Ahjaa, ühe varba hõõrusin ka veriseks, aga üldse mitte valusaks. Ehk olen siis nii harjunud valuga juba, sest kogu aeg miski valutab :D

Nüüd ma ei teagi, mida öelda, mida teha. Poolmaraton oli raske minu jaoks absoluutselt, kuid eriti raske vaimselt, sest keha oleks veel jaksanud minna, kuid peas keerles päris palju kõndimismõtteid ja selliseid "ma olen nii väsinud, appi, miks, ma ei jõua". Kui pühapäeval finišijoone ületasin, siis mõtlesin küll, et teist ringi veel otsa teha - selleks peab ju puhta hull olema! Samas on täna juba nii hea olla, et järgmiseks aastaks saab vb isegi pikema distantsi plaani võtta, wink wink. 

Igatahes - aasta eesmärk täidetud! Ma olen siiani veel väga uhke, et selline tükk sai läbi hammustatud, eriti kui arvestada, et nt veel eelmisel aastal ma surin 7km joostes ja iga 10km jooksutiir oli põrgu. Meeldiv ja isenõutud põrgu, aga siiski. Midagi ma teen järelikult ikkagi õigesti ja küll  selle pulsipoisikese ka kunagi paika saab timmitud :)

PS - ma ei viitsi tõesti Sportfoto pilte ära oodata, kui minust on mõni ilus finišipilt, siis lisandub see siia hiljem. 

Hirm tuli peale

Ärkasin täna hommikul kell kuus peavalu tõttu. Vahetult enne ärkamist nägin unes oma poolmaratoni starti, kuhu jäin lootusetult hiljaks ja otsisin kohta, kuhu oma asjad panna. Pärast starti hakkasin jooksma, aga ei jõudnud ja pidin neljakäpukil roomama. 

Ehk siis ei lähe mul ka see aeg nii stressivabalt, nagu näha :D

Viimane nädal enne oma elu pikimat jooksujalu läbitud distantsi. Pean tunnistama, et mu taktika on sama, mis ta kogu aeg olnud on - võtta asja lebolt ja rahulikult. 

Teiperit ma ei tee, sest see tundub enesepiinamisena ja minu taseme puhul ei päästa see ilmselt nagunii eriti midagi. Küll aga lähtun enda lihtsast loogikast, et suurendan nädala lõpupoole veidike tarbitavaid süsivesikuid kõikide heade asjade näol, mis muidu ei meenukski (keegi mainis Margiti blogi kommentaarides sefiiri shokolaadis ja ma pole pärast seda sefiirimõtet oma peast ära saanud; oleks ainult aega seda keetma hakata), aga üle ei plaani pingutada. 

Reedel-laupäeval üritan täita korralikult ka veevarud, klassikaline mahl+mineraalvesi läheb käiku. Laupäeval muidugi on näha, kui edukalt see läheb, sest mind on ootamas Lõuna-Eestis veel selle aasta viimane pulmaväisamine ning tollel päeval võib olla nii kiire, et läheb väike spordiasi meelestki ära. 

Magneesiumit olen jalgadele määrinud juba pikemat aega ning üldiselt pole mul ka krampidega probleeme tekkinud, nii et see on üks murevaba osa; mõtlesin juua peedimahla, aga tõesti - kui hakkab vastu, siis hakkab vastu, pole midagi teha. Kui minu geelipunktini jõudmise ajaks on geele alles, võtan ühe; tegelikult peaks endale ühe nö varugeeli ka vb ostma, et lõpetada ikka suhkrulaksuse naeratusega ;) 

Pean ütlema, et kuni ma oma ideaalsele lõpuajale ei mõelnud, oli kõik hästi. Kui hakkasin hellitama pärast Ööjooksu veidi optimistlikumaid ideid, tundsin kohe, kuidas keha stressi läks. Siis algasidki halva unega perioodid ja otsustasin asja mitte nii hinge võtta. Proovin ikka kiiresti siblida, kaotada mul on ju ainult iseendale.

Minu suurim hirm ilmaga seoses (mis on praegu üsna aktuaalne) on see, et terve aja sajab vihma. Kaks+ tundi sügiseses vihmasajus .. ma ei tea, ma eelistaks pigem palavust. Ma lihtsalt olen terve septembri külmetanud ja mul ei hakka üldse soe ja ma ei taha terve aeg vihmast pahur olla. Õnneks praegu veel lubab pilvi ja päikest, mitte paduvihma. 

Samuti ma kardan veidi oma füüsilise seisukorra pärast. Tundub, et augustis oli mu tipphetk ja tagantjärele kahetsen, et ei jooksnud poolmaratoni ära Tartus 20. augustil, et oleks "kaelast ära" praeguseks. Praegu on mul millegipärast pidevalt valus olla, raske hingata ja üldiselt väsimus ja külm kallal. Ei teagi, kas jäin vahepeal vanaks või tuli sügis lihtsalt suurema matsuga. 

Lootus on igatahes see, et nüüd, kui oma mõtted kirja panin, saan rahulikult jälle magada ja ei pea unes üle lõpujoone roomama. Keegi veel muretseb? :D

Nädal 31.06-06.09

Teisipäeval käisin esmalt jooksmas ja ütlen ausalt, see oli mul väike murdumishetk - tempo oli üliaeglane, aga pulss ikka laes, pärast kahte km-d ma tundsin, et kui nii jätkan (enamasti kõndides ja kõike vihates), hakkan ma lihtsalt keset tänavat nutma ja terve päev saab rikutud. Otsustasin teise tee valida ning jooksin endale mugavas tempos ilma pulsikella vaatamata koju. Õhtul läksin üle pika pika aja Bodycombatisse, mis oli ikka mõnus. Seda praegust kava nägin esimest korda, suht sama asi, mis muidu, peksad 50 minutit õhku. 

Kolmapäev oli jõusaalipäev - kükid, jõutõmbed, lõuatõmbed jmt. Saalis olid sel korral ka mingid räuskavad inimesed, kes ajasid väga lõbusalt ja valjult juttu ja trenni asemel vedasid lihtsalt varustust laiali mööda saale - tead küll, otsid oma nurga, võtad sinna ketta, teed ühe seeria midagi ja kõnnid tuimalt minema. Eksole. Kõik teeme ju nii trenni. Ühel hetkel tuli üks vend väga vihaselt minu kõrvale midagi seletama ja teine noormees üritas teda (vist) rahustada - ma ei tea isegi, mis keeles nad rääkisid, veel vähem seda, mida nad ütlesid - ja tundub, et asi oli selles, et ma julgesin kasutada mingit varustust, millele ta oli eelnevalt silma peale pannud. Sest ma olengi mõtetelugeja. Tüütu päev ühesõnaga. 

Neljapäeval laadisin endale telefoni ühe toreda podcasti ja läksin uuesti pulsijooksu tegema. Kõik klappis sel korral palju paremini, pulss oli madal ja podcast oli nii naljakas, et ma vahepeal naersin kõva häälega. Ärge siis pahaks pange, kui ma tulen teile tänaval vastu ja naeran - see on lihtsalt mu virtuaalne elu. Ahjaa, neljapäeval oli mul selline lõbus juhtum, et minu "jooksu" ajal heitis mu üle nalja üks nooremapoolne seltskond, kes A le Coqi spordihoone taga viina jõi. Ehk siis üle tüki aja jälle "ei jõua kiiremini joosta, paks" ja muud mõnitavad laused veel. Endale üllatavalt ma ei lasknud end isegi häirida, sest noh .. nemad joovad kell kaks neljapäeva päeval viina, kes meist siin see tegelik võitja elus on. Kurb ikka, though.

Reedel käisin jõusaali ringtreeningus MyFitnessis. Kiired ja asjalikud ringid olid, mis ikka. Kükke ja jõutõmmet, väljaasteid ja sangpommi rebimist. 

Pühapäeval halasin päev otsa, et ei viiiiiiitsi minna ja läksin õhtul ikka jooksutiirule. Vana hea podcast toitis ka sel korral ning kokkuvõttes tundsin end selle jooksuga palju paremini - keskmine pulss 145 ja tempo 8:29. Pole halb, vahepeal oli mul selle tempoga pulss kõvasti üle 150. Mis näitab mu arvates eriti hästi, et näiteks hommikuti ei tasuks mul pulsi järgi joosta, sest see on kõrge. Keha ei tea veel, mis toimub ja mis saab. Õhtul on pulss madalam ja ilm jahedam, saab teha kiiremaid samme ka. 

Seda kokkuvõtet tehes jäi mulle mulje, et suhteliselt kehva emotsiooniga läksid need trennid, sest nii palju kõrvalisi tujurikkujaid oli, aga kvaliteediga jäin ise rahule. 

Sel nädalal võtan veidi leebemalt, tuleb veel üks pulm maha pidada ja Pärnusse trippida, enne kui saab pühapäeval aasta spordieesmärgile joone alla tõmmata :)

Oma pea olematutest ettevalmistustest üritan ka kirjutada.