pühapäev, 23. august 2015

Nädal 17.08-23.08

Huhh, lõpuks saan õigel ajal selle nädala kokkuvõtte ära teha, jess! 



Esmaspäeval tund aega aeglast jooksu. 
Teisipäeval andsin pool liitrit verd ära ja trenni ei teinud, sõin hoopis jäätist.
Kolmapäeval veel tund aega aeglast jooksu.
Neljapäeval poolteist tundi brasiilia jiu-jitsut, tegime oma jalgadega teise jalgade ümber keerlemist ja naersime palju.
Reedel spinning+kõht-selg treening. Mul hakkas piinlik, et MyFitnessi eest tühja maksan, nii et tegin nädalase kontrollkäigu ikka ära. 
Pühapäeval tund aega veel eriti aeglast jooksu, et pulss üle 150 ei läheks. Ausalt, inimesed kõnnivad ka kiiremini kui mina "jooksen". 

5 trenni, pole paha. Need aeglased jooksud on küll päris tüütud, aga teisest küljest mõnusad ka - kunagi ei saa võhm otsa ja ei hakka liiga kiirest jooksust pistma, samuti on aega maa ja ilm kõik tähtsad mõtted ära mõelda. 

Aga kuna ainult trenniblogina ma väga pikalt ära ei ela, jagan mõned pildid meie kolmapäevasest matkast. Pakkisime sõbrannadega kodinad ja läksime Põhja-Eestisse Jussi loodusrada avastama. 
Sinna jõudes sain aru, et olin küll võtnud oma kaamera kaasa, aga mälukaart oli jäänud koju arvutisse. Seetõttu tegime pilte telefonidega, oo seda imelist-imelist kvaliteeti! 
Rada ise oli väga lahe, alguses veidike aega läbi metsa, siis tuli edasine nõmmetee, mida on Nõukogude ajal mürskudega pommitatud, mistõttu see on kraatreid ja augukesi täis. Midagi hoopis teistsugust kui tavalised rajad. Pärast seda lonkisime männimetsas, ujusime kiire ringi ühes imeilusas metsajärves ning pidasime lõunapiknikku keset päikesepaistelist lagendikku rahu ja vaikuse keskis. Ilmselt olimegi meie oma seltskonnaga terve ala kõige lärmakam osa. 
Rajal sai veel korjata mustikaid, pohli, leesikaid - võimalus, mida käest ei tohi lasta, metsamarjad on ju nii maitsvad (ja kasulikud ofc). Ühel hetkel õnnestus mul ka jalgupidi mudasse kukkuda, millest järeldame, et ei tasu alati igal pool turnida - ühel hetkel tundis keha, et ei oska end puutüvel ümber pöörata ja nii ma graatsilise hüppega ühest oma tennisest ilma jäingi. Tennis ise on alles, aga pole enam kindlasti kasutuskõlbulik. Õnneks, uusi oligi juba ammu tarvis. 
Rada ise võlub sellega, et ta on väga mitmenäoline - nõmm, mets, raba; igavat hetke ei tule kordagi ja seda kõike vähem kui 9 km peale. Päevatripina väga mõnus ettevõtmine ja minu selle suve üks soojematest mälestustest :) 

Kommentaare ei ole: