esmaspäev, 31. august 2015

Nädal 24.08-30.08 ja mõtted poolikust


Jälle magasin kuidagi need ajad maha, ma tean, et kõik juba mõtlesid, et "Aga ma tahan ju teada, kui palju trenni meie laiskuse eeskuju tegi, et ma saaks end hästi tunda" ;)

Igatahes on mul praegu jooksuga väike .. jahenemine toimunud, ütleme nii. No pole tahtmist sees, nii et tegin sel nädalal hoopis jõudu rohkem. 

Esmaspäeval käisin üle saja päeva jälle jõusaalis. Tegin asju, mida seal ikka tehakse, tõstsin jalgadega kangi, tõstsin kätega sangpommi, kiskusin seljaga kangi ülevalt alla ja viskasin lõpus planku. Teate küll. Lihasvalu andis endast märku juba sama päeva õhtupoolikuks.

Teisipäeval käisin pulsipõhisel "jooksul". Pulss siis pidevalt alla 150, keskmine 145, tempo nii aeglane, et sama hästi oleks võinud kõndida. Ausalt öeldes viimase aja kõige kehvem trenn, esiteks valutasid kõik mu alakeha lihased eilsest trennist ja kuna ma venisin nii aeglaselt, ei läinud nad eriti soojakski ja jäidki tuikama. Samuti läksin ma kohe ausalt vihaseks, et ma pidin nii palju kõndima ja pulss oli ikka kõrge ja teised inimesed silkasid mööda nagu noored kitsekesed. Noh, mis ikka. Tehtud see sai.

Kolmapäeval käisin MyFitnessis suure fitpalliga trikitamas. Kõht ja selg said koormust, lihasvalu oli päris hästi järele andnud ja pärast tegin 10 minutit ka sõudeergomeetril HIITi. 

Neljapäeval puhkasin eelneva päeva kino sünnipäevast, mis mulle tähendas keskmisest suuremat stressi ja seda, et koju jõudsin umbes kell neli hommikul. Jalutasin palju ja puhkasin. 

Reedel oli aeg nädala teine jõusaaliskäik ära väisata. Kükki tegin juba päris kangiga, samuti jõutõmmet. Kõhulihastele keskendusin sutikese rohkem, kuid kehva uudisena hakkas mu õlg teravalt tunda andma, et millegagi ta rahul ei ole. Pean kontrollima, kas asi oli tehnikas või ajab kerge puhkus juba asja korda. 

Laupäeval hädaldasin päev otsa ilma üle, kuid tabasin väga sobiva päikeselise tunni ja tegin oma "jooksu"ringi ära. Algus oli väga paljutõotav, tuju oli hea ja pulss all. Mida aeg edasi, seda raskem aga oli pulssi alla 150 hoida, tuul oli vastu ja palav oli ja olin üks suur häda jälle. Pärast hakkasin rohkem süvenema pulsipõhisesse treeningusse ja tegelen selle uurimisega ka edasi, sest mul on tunne, et see sööb praegu kõik minu jooksurõõmu ära. Sellest siis edaspidi, kui olen veidi oma arvamusele ka teaduslikku alust või mittealust saanud. 

Pühapäeval käisin tööl. 

Noh, viis trenni, täitsa okei jälle. Praegu veel viimased nädalad, kus teen kõvemaid asju, enne poolmaratoni võtan nädala kergemalt ja pärast tuleb ka veidi lebomalt võtta. 

Poolikust rääkides - kas mul on mingit eriplaani ka? Absoluutselt mitte. Ma ausalt öeldes unustasin vahepeal juba ära, et ma seda pole ära jooksnud. Praegusel ajal on lihtsalt teisi asju, mis minu tähelepanu endale nõuavad. 
Aega ma ei tahaks endale ennustada, sest peamine eesmärk on ikkagi läbi joosta, terveks jääda ja rõõmus olla. Kõik, mis on alla kahe ja poole tunni, on juba hea, kui on alla 2:15, on kohe eriti hea. Eks võtan pulsikella kaasa ja üritan mõistlikku tempot hoida, et end mitte kinni joosta esimese viie kilomeetriga. 
Teiperit ma ei plaani sellise väikese asja jaoks, sest ma ei karda ka muidu oma elus süsivesikuid (khmh, sel nädalal 6 erinevat kooki proovitud), küll aga proovin keskenduda rohkem veejoomisele. Õnneks rajal on veepunkte piisavalt, tundub, arvestades, et ma oma pikkadel jooksudel pole üldse vett joonud; samuti on üks peatus, kus pakutakse High5 energiageele. Ilmselt võtan seal geeli ka, kui see tol hetkel õige tundub, sest siiani pole need mulle kõhuvalu ega midagi halba põhjustanud. 
Pärast seda maratoni tahaksin veidi aega veel Tallinnas veeta, ehk kuskil saunas mõnuleda ja rahus olla, kuid see pole mingi kindel nõudlus. Pigem vaatan, kuidas enesetunne on :) 

Ühesõnaga olen täpselt sama lebo, nagu ma olen terve selle aja olnud - ega sellest ei muutu ju tegelikult midagi, kui ma jooksen pooliku ka nelja tunniga läbi. Rahvasport on ikkagi lõbus. 

Küll aga olen hoogsamalt mõelnud, et mida teen, kui poolik on läbitud ja minu jaoks jooksuhooaeg nö otsa saab (sest külmad ilmad sakivad ja ma ei taha külma lägaga joosta :D ). Praegune esimene plaan on õppida inimesi peale kägistamise ka lööma, kuid ma ei otsusta enne midagi ära, kui saan veidikenegi oma järgmist aastat planeerida. 

kolmapäev, 26. august 2015

Polar M400 - kuis on?

Mul on nüüd oma isklik pulsikellast/aktiivsusmonitorist sõber juba pea kolm nädalat randme peal olnud, tundus paslik aeg oma paar mõtet kirja panna. 

Plussid:

Pwetty

  • Joostes teeb täpselt seda, mida peab - GPS toimib kiiresti, leiab signaali tavaliselt paari sekundiga, pulsivöö ei streigi, millegi järel ei pea ootama.
  • Väga lihtne kasutada - Ekraan on piisavalt suur, kirja näeb ilusti lugeda, kõik on lihtsalt ja loogiliselt üles ehitatud.
  • Jooksu ajal ekraan seadistatav - saad täpselt valida, mis andmeid sa oma jooksu ajal näha tahad; kuna mina praegu uurin ainult pulssi ja kestvust, siis täpselt neid ma vaatangi. Pulss on suurelt ekraanil, nii et lihtne on sinna pilku peale heita. 
  • Kell näeb hea välja ja on mugav kanda - see on muidugi täiesti isiklik eelistus, sest mulle meeldivadki sellised ... massiivsemad ja mehelikumad kellad. Samuti meeldib mulle muidu ka kella kanda, olen sellega nüüd täiesti ära harjunud. 
  • Positiivne tagasiside - pärast igat trenni ütleb kell mulle, et jee, olid tubli ja su trenn aitas teha seda-ja-seda asja: parandada aeroobset vastupidavust, arendada kiirust, parandada lihaste tööd jmt. 
  • Aktiivsusmonitori on lihtne jälgida - põhiekraanil jookseb must riba, mis päeva jooksul valgeks muutub. Samuti on ühe klahvivajutusega näha, mitu protsenti oled täna saavutatud. Kui 100% saab täis, saad rõõmsa helisignaali ja kiituse. Samuti ütleb kell sulle päeva jooksul, mida pead kui kaua tegema, et normi täis saada - jooksma, kõndima või seisma. 
  • Lihtne kasutuskeskkond - mis minu jaoks on eriti mugav, on see, et ma ei pea pulsikella arvutiga ühendama (sest ma ei ole eriti arvuti taga ja ma ei viiiiitsiks sellega üldse tegeleda), vaid piisab sellest, kui ma pulsikella sünkroniseerin oma nutitelefoni rakendusega. Ma pole küll kindel, ilmselt see on kõigil ,aga andmed saavad iga paari päeva tagant uuendatud ja kõik klapib hästi, miski ei ole siiani ära kustunud iseenesest ega kadunud.
  • Pikk eluiga - ausalt olen siiani laadinud kella täpselt ühe korra, sest mulle ei meeldinud, kui ta poolikut akut hakkas näitama. Ma ei teagi, kaua see aku vastu peab, aga mitmeid mitmeid nädalaid kindlasti. Pluss see laeb iga kord, kui sa selle arvutiga ühendad nagunii. 

Miinused:
  • 10 tunni miinimum - et Polar saaks teha statistikat sinu kohta, pead sa kella kandma 10 tundi päevas. Kui näiteks hommikul on kiire ja unustad kella maha ja jooksed tööle/kooli/ära ja oled päev otsa eemal, on päev nö raisus. Noh, mina üritan nagunii mitte kella järgi elada, nii et mind see ei morjenda, aga kui Sina oled üks nendest, kes tahab saada iga päev kiitust ja numbrikinnitust, et olid tubli, võib see veidi häiriv olla
  • Ei sobi kõigega - täiesti naiselik põhjus küll, aga näiteks heleda suvekleidiga see kell mustas toonis ei sobi. Polar Loop näiteks on palju tagasihoidlikum ja sobib enamvähem kõigega, aga ma tahtsingi rohkem jooksukella, mitte aktiivsusmonitori, millega uhkustada.
  • Ei sobi iga trenni jaoks - näiteks ei saa ma seda iialgi kanda, kui ma lukumaadlust teen. Ma ei taha riskida sellega, et kraabin oma kellaga kellegi näo katki või et mu pulsivöö takistab mul korralikult möödumast - sest jitsis on väga palju enda rinnaga teiste hõõrumist. 
  • Võib tekitada pikaajaliselt negatiivseid emotsioone - okei, see on iga aktiivsusmonitori juures vist oht, et kui unustad selle maha või pead tegema trenni ilma selleta või ei saa oma normi täis, mõjub see halvasti sinu motivatsioonile - nagu oleks treening läinud tühja. 
  • Ei kohandu olukordades - iseenesest on see väga tore, et kell annab märku, kui oled liiga kaua istunud, küll aga tekitab see muret, kui pead näiteks päev otsa loengutes olema; loengud kestavad üldiselt 90 minutit ja kui sul on päevas 4 loengut, saadki 4 märki, et oled laisk ja kasutu. Sama käib kinoskäimise kohta, samuti selle kohta, kui on vaja kuhugi sõita jnejne.

Võin seda aja möödudes küll täiendada, kuid praegu olen väga rahul, et selle väljamineku tegin. Samas mainin ka seda, et väga tähtis on see, et sa oma andmeid ka õigesti tõlgendad ja kasutad - sellest pole ju vahet, kui näed, et oi, joostes on pulss kogu aeg kõrge, ju siis mul ongi pulss kõrge, tegelikult väsitad end lihtsalt ära ja baasvastupidavus on .. nagu mul - kehv :D Ilmselt on iga kella juures tähtsaim see, mida sa ise sellega peale hakkad!

pühapäev, 23. august 2015

Nädal 17.08-23.08

Huhh, lõpuks saan õigel ajal selle nädala kokkuvõtte ära teha, jess! 



Esmaspäeval tund aega aeglast jooksu. 
Teisipäeval andsin pool liitrit verd ära ja trenni ei teinud, sõin hoopis jäätist.
Kolmapäeval veel tund aega aeglast jooksu.
Neljapäeval poolteist tundi brasiilia jiu-jitsut, tegime oma jalgadega teise jalgade ümber keerlemist ja naersime palju.
Reedel spinning+kõht-selg treening. Mul hakkas piinlik, et MyFitnessi eest tühja maksan, nii et tegin nädalase kontrollkäigu ikka ära. 
Pühapäeval tund aega veel eriti aeglast jooksu, et pulss üle 150 ei läheks. Ausalt, inimesed kõnnivad ka kiiremini kui mina "jooksen". 

5 trenni, pole paha. Need aeglased jooksud on küll päris tüütud, aga teisest küljest mõnusad ka - kunagi ei saa võhm otsa ja ei hakka liiga kiirest jooksust pistma, samuti on aega maa ja ilm kõik tähtsad mõtted ära mõelda. 

Aga kuna ainult trenniblogina ma väga pikalt ära ei ela, jagan mõned pildid meie kolmapäevasest matkast. Pakkisime sõbrannadega kodinad ja läksime Põhja-Eestisse Jussi loodusrada avastama. 
Sinna jõudes sain aru, et olin küll võtnud oma kaamera kaasa, aga mälukaart oli jäänud koju arvutisse. Seetõttu tegime pilte telefonidega, oo seda imelist-imelist kvaliteeti! 
Rada ise oli väga lahe, alguses veidike aega läbi metsa, siis tuli edasine nõmmetee, mida on Nõukogude ajal mürskudega pommitatud, mistõttu see on kraatreid ja augukesi täis. Midagi hoopis teistsugust kui tavalised rajad. Pärast seda lonkisime männimetsas, ujusime kiire ringi ühes imeilusas metsajärves ning pidasime lõunapiknikku keset päikesepaistelist lagendikku rahu ja vaikuse keskis. Ilmselt olimegi meie oma seltskonnaga terve ala kõige lärmakam osa. 
Rajal sai veel korjata mustikaid, pohli, leesikaid - võimalus, mida käest ei tohi lasta, metsamarjad on ju nii maitsvad (ja kasulikud ofc). Ühel hetkel õnnestus mul ka jalgupidi mudasse kukkuda, millest järeldame, et ei tasu alati igal pool turnida - ühel hetkel tundis keha, et ei oska end puutüvel ümber pöörata ja nii ma graatsilise hüppega ühest oma tennisest ilma jäingi. Tennis ise on alles, aga pole enam kindlasti kasutuskõlbulik. Õnneks, uusi oligi juba ammu tarvis. 
Rada ise võlub sellega, et ta on väga mitmenäoline - nõmm, mets, raba; igavat hetke ei tule kordagi ja seda kõike vähem kui 9 km peale. Päevatripina väga mõnus ettevõtmine ja minu selle suve üks soojematest mälestustest :) 

neljapäev, 20. august 2015

Nädal + ööjooks

Ja jälle tajun, kuidas päris elu lükkab blogimise kõrvale. Eelmine nädal oli täis väga vähest sporti, aga palju muud tegevust, sealhulgas tekiilast nõretavat Mehhiko-pidu, minu enda üllatuspiknikku, mistõttu ma enam ühtegi oma sõpra ei usalda, ning kokkuvõtlikult olen üritanud end veidi välja magada. Eriti pole õnnestunud, aga nüüd ma olen juba ju niiiiii vana, et võin südamerahus ka päeval uinakuid teha.

Esmaspäeval jooksin pulsi põhjal 9 km. Olin aeglane ja veidi löödud. Hommikul käisin ka BodyArtis, mis oli üle ootuste hea - rahulik, hästi seletatud, kogu aeg sain aru, mis toimub.
Teisipäeval tegin jitsi. Terve trenni istusime paarilisel kaksiratsi otsas ja ei lasknud tal enda alt ära minna. Jeap. Tund aega. Ja siis pool tundi tõsisemat müramist.
Laupäeval jooksin Rakveres 10km.

Ööjooksust ma natuke pikemalt räägikski, sest parem hilja kui üldse mitte, eksole. 

Paar päeva enne seda  veetsin ma kaks päeva Lätis ning reedel Tartusse jõudes ootas mind mu armas Kris, keda ma ei pruugi nüüd pikemat aega näha, nii et laupäevaks olin ma võrdlemisi magamata ja väsinud. Tegin päeval ühe tunnise uinaku ning tundsin üldse, et pigem jätaks minemata. Üritasin sellega ikka võidelda, sõin kodus veel kaks lusikatäit Nutellat (sest mina olengi tervisetoituja) ning võtsin oma Värska-pudeli näppu ja sõitsin Rakvere poole. Sõit sinna oli õnneks sündmustevaene, ära ei eksinud, rooli taha magama ei jäänud, kuigi harva sõitmise miinus on see, et pikemal otsal läheb mul parem jalg krampi - väga hea enne jooksuvõistlust. 

Rakvere jaoks jätsin endale varuga poolteist tundi ja see oli täpselt õige aeg, et seista mitmes pikas järjekorras, võtta asjad, vahetaada riided ja käia tualetis. Siis oligi juba aeg stardikoridori minna ja teha nägu, et teeme sooja, sest tunne oli küll rohkem nagu kiludel karbis, hea et kelleltki käega näkku ei saanud. Tuju oli küll väga hea, kogu aeg läksin jooksule mõttega, et tuleb, mis tuleb, peaasi, et oleks hea olla.


Stardis läks pea minut muidugi koperdamisele, enne kui liikuma sai ja pärast seda oli ka näha, et ega 5km rajal inimesed väga ära ei hajunud, kogu aeg oli keegi kõrval ja ees-taga. Melu raja kõrval oli aga väga väga väga lahe, eriti mulle, kuna ma olin siiani Rakvere ööjooksust ainult kuulnud, aga kohal olin esimest korda. Juba siis, kui alguses ilutulestikku nägin, tundsin, et täna tuleb hea jooks. Üldse oli selle raja suur pluss see, et igav ei hakanud seal kordagi, iga käänaku ja kurvi taga tundus olevat uus lõbustus: tantsijad, lauljad, tuleakrobaatika, bändid. Väga hea viis meeleolu üleval hoida ja tänu sellele läksid kilomeetrid ka kiiremini.

Jooksust endast nii palju, et väga hea minek oli sees ning lisaks avastasin pulsikella hea mõju, millele ma varem isegi mõelnud polnud - see ju aitab ideaalselt tempot hoida. Kui ma oleks jooksnud enda nö enesetunde järgi, oleks aeg umbes tund tulnud ilmselt, selline mugav tiksumistempo. Nüüd aga nägin ju aega pidevalt ja teadsin enamvähem, mis tempot võiks rihtida. Õnneks oli kõik kehaga ka kooskõlas sel korral, vahepeal hakkas korraks pistma, kuid see oli vb paarkümmend sekundit, miski ei läinud krampi ja hoog oli kogu aeg sees. Rajal oli kaks väikest tõusu, mis mulle ei tundunudki eriti nagu miski :D 
Pulsist ma väga rääkida ei taha, ega see eriti ilus polnud - alguses püsivalt 170-180 vahel ning teisel ringil alati üle 180. Max oli 189 ja keskmine 185. Arvestades, et mu keskmine tempo tuli 5:43, siis pole tegelikult väga hull, sest nii kiireid samme ma tavaliselt ei tee. Igatahes andis lootust, et täitsa võssa pole selle jooksusuvega ikka pannud ning veidi oli ka kahju, et sel aastal poolmaratoni polnud kavas, nii tore oleks olnud seda Rakveres ära joosta. 

Väike fun fact pigem endale - oma elu esimese võistluse Parkmetsas eelmisel aastal jooksin 7km enamvähem samas tempos ja täiesti suremise ääre peal. Sel korral polnud mingist suremisest juttugi, pigem mõtlen, et oleks võinud ju veel kiiremini minna :D Seda näitab ka see, et jooksu teine pool tuli kiirema tempoga kui esimene. 

Neto aeg: 00:56:07
Bruto aeg: 00:57:13
Keskmine tempo: 5:43


Pärast jooksu võtsin oma imeilusa medali ja nännikoti, kus oli sees minu jaoks arusaamatult palju šokolaadi ning seisin pikalt külmetades oma pakijärjekorras. See on küll asi, mida võiks järgmisel aastal veidi paremini planeerida, samuti oli pesemisjärjekord meeletu. Eks see on ilmselt oodata ka selliste üritustega, ma olen lihtsalt tavaliselt end saanud kodus ja mujal ära pesta :D 

Kurb on see, et minust pole ürituse lehel ühtegi pilti ja kuna ma olin sel korral täiesti üksi, ei teinud ma ka ise endast ühtegi pilti - ma ei suuda vist relva ähvardusel ka endast ühtegi endlit teha, mis normaalne välja näeks. Koju tagasi minnes mõtlesin küll, et oleks võinud, aga mis seal ikka. 

Ja nüüd olen tagasi enda tiksumistrennide juures, kus teen ümber Tartu lonkivaid ringikesi, mis peaksid tegelikult olema veel aeglasemad, kui need on praegu, et pulss oleks alla 150 kogu aeg. KUI TÜÜTU. Vanasti oli ikka palju lõbusam joosta, kui millestki midagi ei teadnud.
Suvejooksuga on nii, et mõtlesin vahepeal minna küll, aga verekeskus vajas vahepeal mu abi ja nüüd ei riski kuumaga minna vähesema verehulgaga mingit rekordit taga ajama - ehk on selleks uus võimalus juba oktoobris :) 

Kokkuvõttes jäin väga rahule, uus reks on vanast pea kolm minutit parem. Ma jään ikka selle juurde, et kõik võistlused võiksid õhtuti olla, on juba hea jahe ja minek on palju kiirem :) 

kolmapäev, 12. august 2015

Puhkusenädal

... ehk praeguse seisuga on täna mul kolmas puhkusepäev töölt! Hing laulab sees, sest juhuslikult on tegu ka mu sünnipäevanädalaga, mis pühapäeval kulmineerub minu veerandsaja aasta täitumisega! 
Oma tööst ma pole siin väga rääkinud, aga kuna peamiselt on mul õhtused vahetused ning enne kella ühte magama ei saa, on praegune aeg olnud ikka täielik õnnistus, enne keskööd magama ja hommikul vara üles :) hommikul ma muidugi midagi asjalikku ei tee, aga ega alati polegi vaja. 

Sünnipäevanädalal ma otsustasin, et teen kõike täpselt seda, mida hing ihaldab, peamiselt on selleks olnud raamatulugemine, veidikene sporti ja päikese käes lebamine. Küll aga käisin eile taaskord jiu-jitsut tegemas ja tulin ära nii hea emotsiooniga - baaskursusega on näha, et ma tõesti arenen seal veidikene ja vanade trikkide ülekordamine on alati kasulik. Ma väga loodan, et sügisel leian kuus kasvõi mõne õhtu, et saaksin kallistada inimesi, kes ei taha kallistatud saada (aka jiu-jitsu, the most touchy-feely sport there is) - ma toon näiteks selle video - vaadake, sellega ma tegelengi, 25+ soojakraadidega me hõõrume üksteise vastu ja see on juba päris naljakas, sest lõpurullide ajaks on inimesed nii higised, et sa üritad kala kätega püüda, kõik libiseb lihtsalt käest. 

Igatahes täna oli mu hea tuju aluseks see, et ma käisin esimest korda discgolfi mängimas. Mul on hea meel, et teadjamad inimesed kaasas olid ja sain isegi enne mängu algust tervelt 4 (!) prooviviset teha ja vaadata, et kuidas seda taldrikut hoidma peab. Ma lootsin küll, et äkki SEE on see sport, kus mul on loomulik anne, aga tuli välja, et nii see pole. Kõige kehvemini mul ei läinudki vist, aga omajagu läks taldrikuid ikka võpsikusse ja vahepeal andsid sõrmed lihtsalt alla poole sirutuse pealt. Punktiskoori ma ei tea, aga ma olen üsna kindel, et jäin päris tugevale viimasele kohale. Lõbus osa selle juures oli aga kõik muu - ilm oli hea, seltskond oli jube mõnus (kohtusin ka Miinaga, keda olen juba internetis stalkinud, sest sport liidab) ja nalja sai omajagu. Vahepeal on hea lihtsalt veeta aktiivselt aega, mitte teha trenni, nii et veri ninast väljas. Tegelikult ju ongi mu eesmärgiks aktiivne eluviis, selles kontekstis siis see, et jõuaksin mäest üles joosta võsast taldrikut ära tooma, mitte ei hakkaks poole tee peal hingeldama. 

Sünnipäevanädala juurde kuulub ka see, et ma söön palju jäätist ja täna tegin Nutella-saia ja olen lihtsalt hea ja lihtne neiu. Homme ootab mind ees pisike kõrvalepõige meie lõunanaabrite juurde ja juba laupäeval plaanin olla naerunäoga Rakveres stardis, tuleb sealt, mis siis tuleb. Suvi on vahepeal ikka imeline. :)


esmaspäev, 10. august 2015

Esimene "teaduslik" jooks

Ega ma pikka juttu ei hakka tegema - läks nii, nagu ma arvasin, et läheb, kuigi lootsin, et ehk on seis ikka parem. 
Ootasin jaheda õhtu ära ja tegin aeglased 9km. Ja kui ma ütlen "aeglane", siis ma mõtlen tempot, millega ma vist pole IIALGI jooksnud :D 
Astusin toast välja, GPS tööle, pulss tuksus, kõik toimis, hakkasin vaikselt sörkima... ja pmtst kohe oli pulss 160 peal. Noh, mis ikka, eks võtsin vaiksemaks. Päris kõvasti vaiksemaks. Vahepeal pidin kõndima ka, jube imelik oli, isegi hingeldama ei ajanud see jooks - kas nii peabki olema? Küll aga oli õhtul ülimõnus joosta, väga hea tunne. Mul on sellel nädalal puhkus ja jooksud sätin õhtusse, kui vähegi saan - see tunne on ikka hoopis teine. 

Igatahes, numbritest siis ka  - keskmiseks tuli 156bpm, mis on mul täpselt kolmanda tsooni viimane piir, aga tegelikult oli pulss pea kogu aeg kõrgem. Keskmine tempo 7:31 min/km. Isegi mu pikad jooksud pole nii aeglase tempoga olnud.
Õnneks vaade oli jooksul ikka imeline :)

Ega see kõik mulle suure üllatusena ei tule, ma teadsin küll, et ega mul vastupidavusega eriti head lood ei ole, aga ma lootsin ikka naiivselt, et ehk on kõik väga väga hea. Tsoonidest räägin pikemalt siis, kui ma end ükskord kokku võtan ja raatsin koormustesti ära teha (keegi võiks mulle rahapaja kaela visata). Praegu on tsoonid Polari enda määratud, max pulsi ja puhkeolekupulsi alusel ning need on NII madalad, püha taevas. 

Samas see jooks on suhteliselt silmiavav ja vastab mu mitmetele kõhklustele oma jooksude kohta. Nüüd ma saan paremini aru, miks ma olen nii väsinud ja miks mul erinevad kohad valutavad ja miks ma ära ei taastu. Olen oma peas liiga kõva mees lihtsalt ja uhkus ei lase aeglasemalt joosta. Väga õnnetu ma millegipärast polegi, pigem olen rahul, et tean, millega tegelema hakata ja kuidas edasistele treeningutele läheneda - kes tasa sõuab, kaugele jõuab, kas pole? 

Tulevikuplaan on siis lihtne - hakkan aeglasemalt jooksma, kui vaja, ka kõndima. Praegu on muidugi poolikuni nii vähe aega, et mingit imearengut ma ei oota, aga ma eriti ei muretse ka - läbin ma selle kindlasti, kui asi oleneb minust ja mitte mingitest ettearvamatustest. Sel nädalal üks kergem jooksuke veel plaanis ja siis laupäeval juba 10k Rakveres, kus ma ei plaani pulssi vaadata, vaid joosta enesetunde järgi ja rõõmuga :) 


laupäev, 8. august 2015

Nädal 03.08-09.08

Sel nädalal mul polnud jooksutahtmist. Tee või tina, lihtsalt ei olnud tunne, et jess, läheks  täiega jooksma. Niisiis ei hakanud peale suruma ning hambad ristis oma nö kava jälgima ja tegin asju, mis mulle hetkel rohkem meeldivad. Samuti teen kokkuvõtte täna ära, sest homme olen päev otsa tööl ja ei mahuta trenni mitte kuhugi. 

Esmaspäeval taastusin pühapäeva pikast jooksust. Tegelikult oleks olnud energiat küll, et joosta, aga tundus mõistlikum veidikene pausi teha.

Teisipäeva hommikul külastasin uuesti DeepWorki, mis sel korral tõestas mulle taas, et ma ei jaksa eriti planku hoida - läinud on need ajad, kui jõudsin 3 minutit sirgena vedeleda, praegu on ikka kohe kümnendast sekundist juba väga raske. Samuti keskendus see trenn mu arvates veidi rohkem jalgadele ja selg ei jäänud superkangeks, jesssss. Pärast trenni tegin kerged 5km jooksu ümber jõe ka.

Kolmapäeva hommikul läksin sõbrannaga jooksma, natuke jäime ajaliselt hiljaks, sest oli kogu aeg jube palav, nii et tegime kõnnipause ja see oli rohkem lõbus hommikuäratus kui päris trenn. Umbes 4,5km, täpselt ei tea, sest Endomondo GPS streigib mul viimasel ajal. Kolmapäeva õhtul käisin MyFitis spinningus, sest tõesti, hommik polnud trenni maiguga - pluss sobib mulle ajaliselt spinning nii harva, et peab seda momenti ära kasutama :) väga mõnus oli, kuigi jah, jalad olid väsinud. 

Neljapäeval väisasin jälle VÕIMLA maasvõitluse baaskursust, sest kuumal suvepäeval on lihtsalt i-me-li-ne hõõruda end teiste higiste inimeste vastu. Tulid kohe kõik enda baaskursuse trennid meelde, kus õhku lihtsalt polnud ja juba soojenduse lõpus tilkus nina otsast higi. Igatahes kõik klappis, sain jälle vanu teadmisi uuendada ja maasvõitlus on asi, millest ma tunnen ikka korralikult puudust oma õhtuse töö juures. 

Reedel pidin tegelikult jooksma, aga nii paganama palav on ju, et tukkusin päev otsa suht ja läksin õhtul hoopis BodyPumpi. Kaasa võtsn sõbrana ka oma uue pulsikella, mille endale sünnipäevakingiks ostsin :) tundus töötavat küll, mingeid suuri üllatusi ei tulnud, sest raskused võtsin kerged - keskmine pulss 138, max 171, kaloreid veidi üle 400. 
Pulsikellast räägin kindlasti lähemalt, kui sellega lõpuks jooksma jõuan, aga praegu kasutan agaralt selle aktiivsusmonitori osa, mis juba purustab mu idee sellest, et ma kõnnin palju ja "ega mu töö nüüd niii istuv ka pole". Töö on istuv ja täna ma väikest karikat ilmselt ei näe, kui just öösel Tasku keskuses ei hakka sprinte tegema :D

Nädalavahetusel teen tööd ja täna käisin sooja ilma puhul veidi vee ääres ka vedelemas. Tundsin end selle nädala pärast veidi süüdi küll, sest järgmine nädal tuleb Ööjooksu pärast juba kergem ja oleks võinud ju ikka joosta. Aga siis ma mõtlesin, et teen ju sporti eelkõige enda lõbuks ja kui ma tõesti ei taha praegu jooksma minna või kui väljas on palav, pole mõtet end ju ära tappa. Poolmaratonini aega veel .. hirmutavalt vähe nädalaid, appi. 

pühapäev, 2. august 2015

Nädal 27.07-02.08

Päris keeruline on meenutada pühapäeva õhtul, et mida ma nädala aja jooksul tegin. Samas pole ma nii agar neiu ka, et kirjutada pärast igat trenni üles, et kuidas oli ja mis toimus. 


Esmaspäeval tegin mõnusa hommikusörgi, 5km, lebovärk. Tamme staadionil tegin kaks ringi jooksuharjutusi ka - põlve-sääretõstejooksud, ristsammud, hüpped. Võttis südame vähe kiiremini põksuma küll. Põlv oli valus ja mäletan, et tunne polnud eriti hea. 

Teisipäev oli üle tüki aja kahe trenni päev. Hommikul läksin lõpuks DeepWorki üle kaema, väga vinge oli. Ma eeldasin, et see on väga "teeme planku ja siis veidi selga ja siis oleme tunni lõpuni 20 minutit plangus edasi", aga minu üllatuseks see oli väga liikuv treening ja keskendus rohkem selja liikuvusele, päris palju oli kummardusi ja tõusmisi, kükke ja küljeharjutusi. Kõik harjutused olid tuttavad treeningutest, aga kokku oli see nii huvitavalt pandud, et ma ei oskagi kohe kirjeldada seda. Jooga/aeroobika? Küll aga mainin, et väga intensiivne värk, 45 minuti jooksul joogipausi ei tulnudki. Pole muidugi hullu, aga oleks ma ette teadnud, oleksin tossud ja veepudeli koju jätnud. 
Õhtul läksin üle mitme kuu jälle brazilian jiu-jitsut tegema, aah, see oli lihtsalt imeline. Läksin baaskursuse trenni, et neidusid oleks paarisarv, õppisime põgenema asendist, kus teine inimene on sul seljas ja üritab sind ära kägistada. Väga lõbus, sest minu enda baaskursusel oli see üks kahest teemast, mis mul vahele jäi :D nüüd siis lõpuks oskan. Trenni lõpus tegime kolm rulli ka, sain kõigi baaskursuse neidudega kätt proovida ja ei sakkinud! Kolmest kaks väänasin alistuseni, kuigi ühega oli ikka väga raske, ma unustasin juba ära, kui suure vihaga inimesed maadlevad. Samuti aitas tema peika teda õpetussõnu jagades, kui minu oma ainult naeris kõrval. Väga mõnus trenn igatahes, hea vaheldus on teiste inimestega koos treenida. 

Kolmapäev oli lihasvalu tõttu (ja pooleldi ka ette planeeritud) puhkepäev. Deepwork võttis mu seljalihased tõesti nii tugevalt läbi, et kolmapäeval võttis kummardamine pisara silma. Kahjuks see avaldas otsest mõju ka mu nõrgale alaseljale, nii et keskmiselt valusam ja lonkavam päev oli. 

Neljapäeval-reedel tegin jälle jooksuhommikud, vastavalt 6 ja 4,5 km. Midagi rohkemat polegi öelda, väga hästi ei läinud, kehvasti ka mitte. 

Laupäeval trotsisime ebaõnnepäeva ja käisime Setomaal uut kuningat valimas ja kaemas, et mis sealkandis ka toimub. Ma ise olen osaliselt seto ja selle kultuuriga tuttav, aga väga lahe oli ika. 

Pühapäeval ehk siis täna hommikul ärkasin ja nägin, et päike sirab taevas. See rikkus ära mu plaani pärastlõunal jooksma minna, ohkasin siis, sõin ühe banaani ja läksin kell 10 pikale jooksule. Oli jälle raske. Võtsin meelega aeglasemalt, lootusega, et äkki on siis lihtsam, et ei tapa end tempoga ära, aga paratamatult on juulikuu tööl raske olnud ja unegraafik on segamini ja eks kõik avaldab oma mõju. Tegelt kõik oli okei suurema osa ringist, kuigi tuul oli kogu aeg tugevalt vastu, väsitas ära. Viimased 4km tulid aga seevastu väga raskelt, pidevalt tahtsin kõndida ja vaim andis lihtsalt alla. Kehal polnud midagi häda, sest ma tegin vahepeal kükipeatusi, et põlved väga kangeks ei jääks (ma ei tea, kas teistel jäävad ka, aga mul küll), aga janu oli tugev ja koju suht .. roomasin :D 
Üllatavalt oli aga distants 18,5km, mis võib ka selgitada, sest ma enda arvates tegin distantsi ainult veidike pikemaks. Noh, jäin lõpuks rahule ja olen nüüd üle kahe tunni järjest jooksnud ka. Kokku 18,5 km ja 2:06, keskmine tempo siis 6:48 min/km. Pika jooksu kohta suhteliselt okei. 

Sel nädalal võtan vist veidi leebemalt, vaatan rohkem enesetunde põhjal. Ma ei näe praegu mõtet oma jookse veel pikemaks venitada, loodan, et päris päeval adrenaliin ja kaasaelajad viivad need viimased paar km ka ära :) nii et üritan hommikujookse teha natuke pikemaid ja pikka jooksu veidi lühemalt, et kogukilometraaž ikka veidi tõuseks sel nädalal ka. 

Ja lõbus faktike mulle - juulis jooksin 110 km. See on minu jaoks täiesti üüratu number! Väga väga uhke tunne on selle kohta vähemalt :) 

A mis sa sel nädalal tegid?