neljapäev, 16. juuli 2015

Vesi ongi imerohi?

Terve elu olen olnud hädas oma veejoomisega, mulle vesi maitseb küll, aga kogu aeg läks meelest seda juua, teate küll, elu on kiire ja nii edasi. Sel kevadel aga proovisin asjaga tõsisemalt tegeleda, tõmbasin telefoni veejoomise jälgimiseks meeldetuletaja (Aqualert oli see vist) ja hakkasin aga kulistama. See toimus umbes mai keskel ja sellest ajast peale olen iga päev suutnudki umbes 2l vett ära tarbida. Nüüd muidugi avastasin, et see vidin tekitas mu  telefonile hädasid (viirusetõrjega oleks neid ilmselt muidugi ennetada saanud) ja kustutasin selle telefonist ära, üritan harjumuse jõul vett edasi juua. 

Pean ausalt ütlema, et esimesed kuu aega ei saanud ma midagi aru peale selle, et kogu aeg tahan tualetti minna - see teeb minust eriti mõnusa reisikaaslase - ja trennides higistan nagu saunas. Konkreetselt iga kord, kui jooksma lähen, on paari km peal juba nii palju higi, et isegi ninaots tilgub, mingitest raskematest jõutreeningutest rääkimata. Eks kõik see vedelik peab kuskilt ära ka kaduma, aga jube tüütu on küll :D Kris väidab mulle küll, et keha harjub veega ära ja ühel hetkel peab vähem tualetti kasutama, aga minul see hetk pole küll veel kohale jõudnud. 

Ka praegu ei oska ma kindlalt öelda, et vesi mingit positiivset muutust on kaasa toonud, küll aga märkan ma seda, et küüned kasvavad väga edukalt ning juuksed näevad pidevalt head välja. See viimane võib olla muidugi ka sellest, et lähen aina looduslikemate vahendite peale pluss ei kiusa neid föönitamise, lokitamise, sirgendamise ega hooldustoodetega (peamiselt selle tõttu, et ma lihtsalt ei viitsi, kui peamine soeng on hobusesaba, siis mida seal ikka nii väga sirgendada on), kuid ma võin heldelt selle vee arvele kanda küll. 

See suvi on üldse kuidagi hästi läinud siiani, energiat on pidevalt piisavalt, et minna hommikul ärgates kohe jooksma ning mitte uimerdada päeva maha (kuigi mõni uinak satub ikka päevale vahele, öötöö pluss/miinus) ning mu enda arvates on mul tuju ka pidevalt parem. Sütik on hästi lühike ja ärritun kergesti, aga sama kiiresti rahunen maha ka ja mõtlen, et mis ikka, elu on tegelt ju päris ilus. Miks mitte siis mõelda, et selle situatsiooni saabumisele on veejoomine kaasa aidanud. 

Veega on selline hea lugu ka, et see maitseb jube hästi. Palju paremini kui mahlajoogid või spordijoogid. Täna mekkisin ka klaaspudelis Tartu Limonaadi ja see maitses nagu lapsepõlves väga hästi, kuid oli minu jaoks nii magus, et pidin kohe veidi vett peale jooma. Maitsemeele muutus on ikka naljakas asi. Joogem (kraani)vett! :)

Kommentaare ei ole: