kolmapäev, 29. juuli 2015

Kui toit teeb kurvaks.

Ei, see pole mingi postitus sellest, kuidas ma olen endaga mitterahul ja ei julge midagi süüa, sest kõik teeb paksuks ja tekitab minus emotsioone. Absoluutselt mitte. 
Ma ei tea, kui paljud teist John Oliveri youtube'i kanalit jälgivad -  kui sa seda veel ei tee, siis soovitan kogu hingest, ta räägib asjalikest asjadest (kuigi jah, Ameerika võtmes) ja mind vähemalt teeb kurvaks ja ajab naerma samal ajal.
Igatahes, sel nädalal rääkis ta lõpuks toidu raiskamisest (videolink) - minu jaoks pole see statistika suureks üllatuseks, aga kõlama jäi päris kõnekas näide: USAs visatakse keskmiselt ära nii palju toitu, et vabalt võid poest nelja kotiga välja astudes ühe kohe prügikasti visata, teeks sama välja. 
Võib mõelda küll, et pole viga, Eestis ju asi palju parem - ei, ei ole. Viimase uuringu järgi viskab eestlane ära keskmiselt 20kg toitu aastas (link), lastega pered palju rohkem. 
Ega endale mõeldes see tundub täiesti loogiline - ostad hunniku puuvilju ja toitu, kuid õhtul ostab su elukaaslane ka hunniku toitu või lähete hoopis välja sööma - praegu puuviljad ja värske kraam ei säili ju igavesti, teate küll. Teed ühel õhtul süüa, kuid järgmisel päeval sa ei taha seda enam, ohwell, mis see natuke ülejäänud ühepajatoitu ikka passib, viskan ära. Igapäevaselt ju ei mõtle, kuidas sellised väikesed kogused kasvavad ja kasvavad. 
Olen ise ka restoranis töötanud ja see kogus, mis ära visatakse, on ikka meeletu. Tihtipeale inimene võtab, maitseb, mjeh, ja siis jätabki terve taldrikutäie järele. Savi. See teema on mulle päris südamelähedane, ei teagi, miks. Üles kasvades meie pere polnud otseselt vaene ja toit oli laual, aga oli teada, et kõike pole saada ja see toit, mis oli, söödi ära. Ei oska ma toiduga pirtsutada ega nõuda endale eraldi friikartuleid, kuigi kõik teised söövad makarone hakklihaga (mis pole absoluutselt haruldane, olen oma lastega tuttavatelt kuulnud). 
Eriti absurdne on see, et ka Eestis (nagu ilmselt ka igal pool mujal) on kulukam üle jäänud toit abivajajatele annetada, kui on see ära visata. Pole ime, et nii palju toitu raisku läheb. 
Ja seetõttu teeb toidule mõtlemine mind vahepeal kurvaks. Üritan küll pidevalt paremini hakkama saada ja majandada, värsket kraami lihtsalt korraga vähem osta ja tihedamini poes käia, kuid alati see kõik ei toimi. Praegu mul on nt kaks karbitäit mõnusaid kodumune, mul pole aimugi, kaua munad säilivad. Üleeile tegin ülejäänud kirssidest ja vaarikatest muffineid, kuid neid kirsse on veel karbitäis ja mulle ei maitse kirsid. Oeh. 

Palju Sa toitu ära viskad? 

3 kommentaari:

Kris ütles ...

Ma ka vaatasin seda videot ja mõtlesin sellele, kui hea on olnud kaks nädalat "iseseisva" elu peal olla ja üksinda oma toiduga majandada. Mina ei saa lihtsalt toitu ära visata. Pigem söön viis päeva järjest sama toitu ja muudkui otsin oma leivaviiludelt veel hallitamata kohti (okei, veits ekstreemne näide, aga on juhtunud), kui et viskan midagi ära. Ja üritan ka osta ainult neid asju, mille ma reaalselt ära söön.
Aga see toimib AINULT siis, kui ma üksi majandan. Vanaema ostab mul ikka jaburates hulkades asju kokku, et äkki tuleb selle või tolle või mõne muu isu ja kui söögitegemiseks läheb, siis läheb ikka terve kilo riisi korraga keema kahele inimesele ja kui sealt on paar portsionit ära söödud, lendab ülejäänu prügikasti, sest keedetud riis ei säili. Ja ema viskab mul automaatselt kõik ära, mille säilivustähtaeg kasvõi ühe päeva üle läheb (sinna juurde ka kompulsiivne asjade kokkuostmine), isegi kui tegu on nt avamata vaakumpakendis peekoniga, mida on nagunii juba enne sada korda töödeldud ja kohe otse pannile rändaks.
Õudne, ma ütlen!

kristel ütles ...

Kusjuures jaa, ma mõtlesin ka sellele - ise ma majandan ka suhteliselt ideaalselt ära ja söön jääke nii et silm ka ei pilgu. Küll aga on mul korter jagada ühe teatud noormehega, kes on harjunud sööma palju palju liha ja kes ostab niisama 3 kg sinki koju, sest "tuli tuju". Mina ise väga singist ei huvitu viimasel ajal ja siis nuputa, kuidas see sink ära tarbida enne, kui see kõlbmatuks muutub. Õnneks mu ema-vanaema kuupäevade osas ei põe, pigem just vastupidi, et "ah, see on nagunii soovituslik", kuigi külmkapid on neil ka alati väga täis mingit kraami, millest ma isegi ei unista :D
Tarbimiskultuur ftw!

Andra ütles ...

See Oliveri osa oli ikka päris jube jaa. Meil õnneks kodus süüakse asju nii kaua, kui vähegi veel kõlbab, ja ükski üksik tomativiil või leivapoolik ega isegi vaid paar lusikatäit järele jäänud kastet ei lenda prügikasti, sest - toitu ei tohi raisata (selles mõttes me oleme täpselt samasuguse taustaga/koduse kasvatusega). Mistõttu on ka mul väga raske vaadata teisi, kes tellivad väljas olles liiga palju toitu teades, et ei jaksa seda ära süüa, või lennutavad mõtlematult asju prügikasti puhtalt sellepärast, et asi pole enam "nii värske" kui võiks olla. Blah. See toiduraiskamise teema on ikka ülimalt tõsine ja osad ei annagi endale absoluutselt aru, kui palju nad omaenda raha või energiat kulutavad sellega, maailmale kahju teevad või kui vähe enesedistsipliini rakendavad. Täielik madness.