reede, 31. juuli 2015

Hõissa, pulmad!

Looking fabulous 
Noh, pulmaskäigust nüüd sujuvalt kaks nädalat möödas, viimane aeg endale paar pilti mälestuseks üles riputada. Kogu Inglismaale-reis oli ülivinge ja väga hästi korraldatud, sest mina vastutasin selle eest; ma vihkan hilinemist ja kiirustamist, mistõttu jätan alati busside-rongide-lendude vahele korraliku puhvertsooni, et juhul kui midagi hilineb või midagi ümber tõstetakse, händlin ikka ära.
Inglismaale saamine läks igatahes väga edukalt, jäime veel Tallinnas meeletu paduka kätte (seesama, mis Ülemiste keskuse üle ujutas) ja Inglismaal tervitas meid +25 kraadi ja päikesepaiste. Ülimõnsa.
Mu tädi elab väikeses linnakeses Inglismaa lõunaosas, rannikule üsna lähedal. Nende maja on nagu Pipi Segasumma suvila, see on lihtsalt ülim - avatud planeering, palju aknaid, palju tube ja ruumi, et kõik saavad mängida. Maja ümber on omajagu maad ja aeda, samuti ka kanakuut :)
Minu ülejäänud pere oli seal juba nädal aega varem, nii et suurem töö oli tehtud - meie Matuga aitasime ainult paar viimistlevat asja teha ja õhtul läksime kõik välja sööma ning jõe äärde jalutama. Ma ise olen seal linnakeses mitmeid kordi käinud, see on väga idülliline, aga vedasin Matut ikka kogu aeg jalutama ja uudistama, osaliselt ka selle tõttu, et perede peale oli meil majas üle 10 lapse, ma ei jõudnud seda kisa kogu aeg ära kannatada :D


Pulm ise oli väga maalähedane ja kodus korraldatud - rentisid suure telgi, koduaia kaskede all oli väike nö altar, kus nad siis oma vanded ütlesid (mille ajal mina muidugi lahistasin nutta, kuid üritasin enda nägu kaamerasilma taha peita), ametlik registreerimine oli ainult valitud inimestega hommikul varem. Pärast vandeid oli paar tundi aega, kus mängiti lastega (pulmas oli üle 60 lapse - kuuekümne!!), mille ajal me võtsime Matuga kokteilid kaasa ja läksime jälle jalutama. Õhtul oli õhtusöök ja tantsupidu poole hommikuni välja.

Pärastine pulmapidu oli muidugi veel eraldi postitust vääriv - palju kõnesid, mille hulgas mina pidin oma vanatädi kõnele sünkroontõlget tegema, olles saanud selle eelnevalt ühe korra läbi lugeda; samuti oli selle kõne lõpus vanatädi enda kirjutatud Seto leelo minu tädile tema pulmapäevaks. Selle leelo eeslaulja oli siis pruudi ema, minu vanaema ning koori moodustasime kõik oma perega. Väga väga uudne kogemus minu jaoks, ülilahe. Üldse sai tõestatud, et eestlane on laulurahvas, esimest korda kuulsin pulmas "Õllepruulijat" koos vastavate ronimistega (tooli peal, laua peal, igal pool).

Mis mulle eriti meeldis (kuigi ma pole paljudes pulmades käinud), oli just see vaba õhustik - pruut+pruutneitsid sõitsid kohale jalgratastel, mille taga siis purgid kolisesid, kõned olid täis nalju ja südamlikke hetki, taldrikud ja lauanõud olid naabritelt kokku laenatud ja kõigil erinevad; ühe suure pulmatordi asemel korraldati "The Great Wedding Bake-Off", kus siis külalised said ülesandeks ise tort küpsetada ja parim sai auhinna (mina sain liiga hilja teada, muidu oleks raudselt võitnud, sest kõik tordid olid millegipärast ainult sai ja natuke moosi, nad ei jaga ikka üldse matsu :D), telgid kaunistati ise, pulmakülalistele oli oma telkla, kus sai jalga puhata - sest see pulm reaalselt täitis terve külakese hotellid ära, kõik olid täis broneeritud.



Järgmisel päeval oli suuremat sorti taastumispäev, käisime pubis lõunal, mina sain supermaitsvat värsket burgerit ja Matu pidi ju ikka traditsioonilise fish&chips'i ära proovima. Päev oli üldiselt väga laisk, kuid õhtul pandi kõik eestlased uuesti tööle ja tegime võistulaulmise saatel suuremat sorti nõudepesu - pesime ära 600 klaasi (veinid, šampused, veed) ning lauahõbeda. Alustades olime ainult meie perega neljakesi, kuid õhtu möödudes ühines meiega aina rohkem eestlasi, see oli äärmiselt lõbus. Õhtu lõpetasime pulmatelgis India toitu süües ja pulmast üle jäänud veini juues.

Perepilt - siin olen juba oma kingad ära lõhkunud ja tennistega :)
Tagasilend oli muidugi omaette tsirkus - kõik, mis sai kehvasti minna, ka läks. Lõpuks jõudsime lennukile meie Matuga enamvähem viimastena ning ülejäänud pere pärast startis lend 20 minutit plaanitust hiljem. Sellest õpin, et alati tuleb kõik ise planeerida, sest see oli lihtsalt absurdne. Samuti minu suurim respekt neile, kes reisivad lastega - ma ei tea, kuidas te hakkama saate, see on ju lihtsalt kohutav.

Kokkuvõttes aga jäime kõigega rahule, meie esimene ühisreis oli täpselt nii tore, kui ma eeldasin; pulm ise oli väga väga väga lõbus ning need neli magamata ööd pole tegelikult ju nii hullud. :)
Loodetavasti järgmine pulm tuleb vähemalt sama vahva.

kolmapäev, 29. juuli 2015

Kui toit teeb kurvaks.

Ei, see pole mingi postitus sellest, kuidas ma olen endaga mitterahul ja ei julge midagi süüa, sest kõik teeb paksuks ja tekitab minus emotsioone. Absoluutselt mitte. 
Ma ei tea, kui paljud teist John Oliveri youtube'i kanalit jälgivad -  kui sa seda veel ei tee, siis soovitan kogu hingest, ta räägib asjalikest asjadest (kuigi jah, Ameerika võtmes) ja mind vähemalt teeb kurvaks ja ajab naerma samal ajal.
Igatahes, sel nädalal rääkis ta lõpuks toidu raiskamisest (videolink) - minu jaoks pole see statistika suureks üllatuseks, aga kõlama jäi päris kõnekas näide: USAs visatakse keskmiselt ära nii palju toitu, et vabalt võid poest nelja kotiga välja astudes ühe kohe prügikasti visata, teeks sama välja. 
Võib mõelda küll, et pole viga, Eestis ju asi palju parem - ei, ei ole. Viimase uuringu järgi viskab eestlane ära keskmiselt 20kg toitu aastas (link), lastega pered palju rohkem. 
Ega endale mõeldes see tundub täiesti loogiline - ostad hunniku puuvilju ja toitu, kuid õhtul ostab su elukaaslane ka hunniku toitu või lähete hoopis välja sööma - praegu puuviljad ja värske kraam ei säili ju igavesti, teate küll. Teed ühel õhtul süüa, kuid järgmisel päeval sa ei taha seda enam, ohwell, mis see natuke ülejäänud ühepajatoitu ikka passib, viskan ära. Igapäevaselt ju ei mõtle, kuidas sellised väikesed kogused kasvavad ja kasvavad. 
Olen ise ka restoranis töötanud ja see kogus, mis ära visatakse, on ikka meeletu. Tihtipeale inimene võtab, maitseb, mjeh, ja siis jätabki terve taldrikutäie järele. Savi. See teema on mulle päris südamelähedane, ei teagi, miks. Üles kasvades meie pere polnud otseselt vaene ja toit oli laual, aga oli teada, et kõike pole saada ja see toit, mis oli, söödi ära. Ei oska ma toiduga pirtsutada ega nõuda endale eraldi friikartuleid, kuigi kõik teised söövad makarone hakklihaga (mis pole absoluutselt haruldane, olen oma lastega tuttavatelt kuulnud). 
Eriti absurdne on see, et ka Eestis (nagu ilmselt ka igal pool mujal) on kulukam üle jäänud toit abivajajatele annetada, kui on see ära visata. Pole ime, et nii palju toitu raisku läheb. 
Ja seetõttu teeb toidule mõtlemine mind vahepeal kurvaks. Üritan küll pidevalt paremini hakkama saada ja majandada, värsket kraami lihtsalt korraga vähem osta ja tihedamini poes käia, kuid alati see kõik ei toimi. Praegu mul on nt kaks karbitäit mõnusaid kodumune, mul pole aimugi, kaua munad säilivad. Üleeile tegin ülejäänud kirssidest ja vaarikatest muffineid, kuid neid kirsse on veel karbitäis ja mulle ei maitse kirsid. Oeh. 

Palju Sa toitu ära viskad? 

pühapäev, 26. juuli 2015

Nädal 20.06-26.06 ja ülemõtlemisest

See nädal läks raskemalt kui eelnevad on läinud, kogu aeg olin väsinud ja kuidagi uimane. Eks need magamata reisiööd nõudsid oma ja kuigi üritasin küll palju vett juua - olgem ausad, ei ole kõige toredam reisida inimesega, kes peab iga tund tualetis käima, nii et natuke pidasin seal ka piiri. 

Esmaspäeval igatahes sõin shokolaadi, käisin kinos "Sipelgameest" vaatamas, see oli täpselt nii lahe, nagu ma ootasin (kuigi ma jäin veidi magama, siis see ei loe, sest ma jään ikka väga tihti kinos magama, olenemata filmist), trenni ei teinud.

Teisipäeva hommikuks oli mul pandud äratus kell 9, et minna hommikusse DeepWorki trenni, millest ma olen lugusid kuulnud. Panin äratuse kinni ja magasin südamerahuga edasi. Läksin hoopis kell 11 algavasse BodyFit'i, mis kahjuks ei meeldinud mulle sel korral eriti. Ma olin vahepeal Heleri rahulike trennidega ära harjunud ja nüüd oli superenergiline Lenne tagasi (kes on ka lahe) ja mina .. ei suutnud tempos asju teha. Mu jaoks mingi tempos vehkimine võtab üldse lihasharjutustelt pool lõbu ära, seetõttu käin BodyPumpis ka harva, sest no ausalt - tempos kükkide tegemine tähendab, et sa ei jõua minna nii alla, kui peaks/võiks. Vb teised jõuavad, aga mina küll mitte, vb olen liiga vana ja aeglane.

Kolmapäeval läksin hommikul jooksma. "Jooksma" siin muidugi väga lahke sõna, sest ma sõna otseses mõttes venisin - jaksu polnud, energia oli veel minust voodisse teki alla jäänud ja nii ma kuidagi oma 6 km maha uimerdasin. Tempo peaaegu 7 min/km, mis tegelt mõeldes pole midagi nii hullu, aga enesetunne polnud küll selline, et jee, jookseks. 

Väsinud küll, aga pulm oli kõike väsimust väärt :)
Õnneks ma allaandja ei ole ja läksin neljapäeva hommikul uuesti jooksma - läbisin 7,7 km ja tempo oli juba parem. Enesetunne oli ka parem, ei tahtnud pärast esimest kahte kilomeetrit koju tagasi kõndida, kuigi äratus oli samal ajal kui kolmapäeval. 

Reedel puhkasin trennist ja see oli kindlasti ainuõige otsus. Oleks olnud tore küll minna hommikul joogasse, aga muule elule peab ka tähelepanu pöörama. 

Laupäev oli vana hea pika jooksu päev. Ega palju rääkida pole, plaan oli õhtul minna, aga taaskord - elu tuleb esimesena ja kohendasin jooksu hommikusse. Eks unetunde jäi veidi väheks küll, aga pole lugu. Võtsin viimase energiageeli sisse ja Tartu vangla poole teele. Rada sama, mis ikka, aga lisasin ühe Anne kanali ringi, et distantsi sutike juurde tuleks - kokku 16,5 km (ümardan Endomondot alati veidi allapoole) ajaga 1:47, keskmine tempo 6:27 min/km. Täitsa enamvähem pika jooksu kohta, kuigi viimased 4km tulid puhtalt tahtejõu pealt, energia sai jälle täiesti otsa ja jalad hakkasid valutama, polnud üldse sellist mõnusat minekut nagu eelmisel korral. Noh, mis ikka, tehtud ta sai ja kinnitust on saanud mu usk enda võimesse poolmaraton ära joosta. Iseasi, mis ajaga.

Nüüd läheneb aina kiiremini Rakvere Ööjooks, millele eelneb pool-lebonädal kindlasti. Ma olen sellega seoses hakanud aina rohkem mõtlema ja muretsema. Kas ma jooksen piisavalt? Kas ma peaks tegema kiirustrenne vahele? Kas ma peaks kiiresti ostma pulsikella? Kas on mõtet osta pulsikella, kui pole vaba raha koormustestile minekuks? Kas mu praegune lähenemine pole liiga lebo? Kui pikki jookse mul üldse on vaja teha? Millal peaks hakkama enne poolikut kergemalt võtma, et ära taastuda? Kuidas ma reageerin, kui ma Ööjooksul kehva aja jooksen? Mis aega peaks rihtima poolmaratonil? Mis saab pärast seda jooksusuve? Üritan küll mõelda positiivselt ja peamiselt üldse mitte mõelda, sest õnneks on muid asju piisavalt, mis tähelepanu nõuavad, aga .. need küsimused painavad mind. Võib loota, et tuleb selgus mingiteski asjades, aga praegu ma üritan lihtsalt joosta üks päev korraga ja mõelda, et kõik läheb hästi. Miks ta ei peakski minema. 

Nagu näha, pole mul ka blogi jaoks eriti palju aega, aga sellest pole lugu, kes siin peale minu ikka käib. :) 

esmaspäev, 20. juuli 2015

Nädal 13-07-19.07

See nädal oli reisunädal ja puhkenädal. :) Reisust räägin lähemalt varsti, kui piltidega viitsin tegeleda, aga see oli nii väga lõbus ja iga minutit oma ootamisest väärt! :) 


Esmaspäeval käisin sörkimas Tamme gümnaasiumi juures, avastasin, et joosta on väga tüütu, kui su maja ümber kolmest küljest ehitatakse ja igal pool mujal Tartu linnas ka. Hakkama igatahes sain ning tagasiteel ma jooksin ka treppidest 5x üles, mis Riiamäe küljel (mille juures ma noore neiuna ka liputajat olen näinud, true story). Siit ka esmaspäevane jooksjalugu - sa tead, et su spordirinnakad on liiga vanad, kui sa pead trepijooksu ajal rindu käes hoidma :D  lõbus oli ikka, kuigi väga aeglane ka; seda tempot jm arvestan umbes, sest trepijooksu ajal ma Endomondot pausile ei viitsinud panna. 

Teisipäeval oli kord lihastrenni käes, tegin MyFitnessis imearmsa Heleri Huuse juhendamise all suure võimlemispalliga erinevaid trikke - isegi sakin natuke vähem, kui enne. Kõhulihased küll ei jäänud sel korral valusaks, selle võrra oli veidi lebom trenn vist. 

Kolmapäeval käisin tiirukesel Tähtvere pargis, tegin seal ka 5x künkajooksu. Teooria on see, et puhkenädalal teen lühmeaid otsi, aga selle korvamiseks tegin veidi asjalikumaid asju. Olin veidi kiirem kui esmaspäeval, aga ikka samasse auku. Kui aktsepteerida, et hommikuti võib aeglane olla, on hommikujooksud täitsa mõnusad tegelikult. 

Neljapäeval tegin teise ringi Tamme staadionile ja tagasi, seal on nii mõnus joosta, hea pinnas ja veidi künkakesi ka. Tagasiteel veel 5x trepisörki, Kokku 5km mõnusat rahulikku sörkimist. Jalad olid omajagu väsinud küll, mulle sobib paremini, kui saan nädala keskel ka ühe puhkepäeva teha, aga pole viga, sest pärast seda puhkasin kolm päeva, mille ajal sain palju istuda ja süüa ja rahulikult jalutada ja veidikenegi hinge tõmmata. 

Kokku siis veidi jooksin, veidi tegin jõudu, hea mõnus puhkenädal. Täna olen kuidagi üdini väsinud tagasilennust, laste kisast ja emotsionaalsest stressist (iialgi pole ma veel niiiiii napikalt lennule jõudnud ja jooksnud läbi terminalide nagu filmides), nii et söön šokolaadi, vaatan multikat ja leban. Spordilainele homme tagasi, ega poolmaraton end ise ära ei jookse ;) 

A mis sa sel nädalal tegid? 

neljapäev, 16. juuli 2015

Vesi ongi imerohi?

Terve elu olen olnud hädas oma veejoomisega, mulle vesi maitseb küll, aga kogu aeg läks meelest seda juua, teate küll, elu on kiire ja nii edasi. Sel kevadel aga proovisin asjaga tõsisemalt tegeleda, tõmbasin telefoni veejoomise jälgimiseks meeldetuletaja (Aqualert oli see vist) ja hakkasin aga kulistama. See toimus umbes mai keskel ja sellest ajast peale olen iga päev suutnudki umbes 2l vett ära tarbida. Nüüd muidugi avastasin, et see vidin tekitas mu  telefonile hädasid (viirusetõrjega oleks neid ilmselt muidugi ennetada saanud) ja kustutasin selle telefonist ära, üritan harjumuse jõul vett edasi juua. 

Pean ausalt ütlema, et esimesed kuu aega ei saanud ma midagi aru peale selle, et kogu aeg tahan tualetti minna - see teeb minust eriti mõnusa reisikaaslase - ja trennides higistan nagu saunas. Konkreetselt iga kord, kui jooksma lähen, on paari km peal juba nii palju higi, et isegi ninaots tilgub, mingitest raskematest jõutreeningutest rääkimata. Eks kõik see vedelik peab kuskilt ära ka kaduma, aga jube tüütu on küll :D Kris väidab mulle küll, et keha harjub veega ära ja ühel hetkel peab vähem tualetti kasutama, aga minul see hetk pole küll veel kohale jõudnud. 

Ka praegu ei oska ma kindlalt öelda, et vesi mingit positiivset muutust on kaasa toonud, küll aga märkan ma seda, et küüned kasvavad väga edukalt ning juuksed näevad pidevalt head välja. See viimane võib olla muidugi ka sellest, et lähen aina looduslikemate vahendite peale pluss ei kiusa neid föönitamise, lokitamise, sirgendamise ega hooldustoodetega (peamiselt selle tõttu, et ma lihtsalt ei viitsi, kui peamine soeng on hobusesaba, siis mida seal ikka nii väga sirgendada on), kuid ma võin heldelt selle vee arvele kanda küll. 

See suvi on üldse kuidagi hästi läinud siiani, energiat on pidevalt piisavalt, et minna hommikul ärgates kohe jooksma ning mitte uimerdada päeva maha (kuigi mõni uinak satub ikka päevale vahele, öötöö pluss/miinus) ning mu enda arvates on mul tuju ka pidevalt parem. Sütik on hästi lühike ja ärritun kergesti, aga sama kiiresti rahunen maha ka ja mõtlen, et mis ikka, elu on tegelt ju päris ilus. Miks mitte siis mõelda, et selle situatsiooni saabumisele on veejoomine kaasa aidanud. 

Veega on selline hea lugu ka, et see maitseb jube hästi. Palju paremini kui mahlajoogid või spordijoogid. Täna mekkisin ka klaaspudelis Tartu Limonaadi ja see maitses nagu lapsepõlves väga hästi, kuid oli minu jaoks nii magus, et pidin kohe veidi vett peale jooma. Maitsemeele muutus on ikka naljakas asi. Joogem (kraani)vett! :)

esmaspäev, 13. juuli 2015

Nädal 06.07-12.07

Sellel nädalal sai joosta küll. See nädal oli nö nihkes töönädal, kus ma E-N olin igal õhtul tööl ja P tegin pika otsa, nädalavahetuse enda veetsin Lahemaal ja vaatasin merd ja hingasin loodusõhku ja sain lõpuks paljajalu muru peal ringi jalutada! 

Esmaspäeval oli veel soe ilm, päike paistis, tahtsin minna väikesele ringile ümber sildade, kuid arvestasin oma maja asukohta valesti ja jooksin 9km tempoga 6:01 min/km. Ise olin ka pärast üllatunud, minek oli väga hea ja mulle ikka meeldib soojaga joosta. Mõnus. Kahjuks on nüüd muidugi suve kaks ja pool päeva läbi ka ning edaspidi näeme pilvi ja hallust. Jei. 

Teisipäeval käisin MyFitnessi BodyFitis, tegime harjutusi kummilindiga, matil ja vahurulliga. Muuhulgas rullisime lihaseid ka, see oli minu jaoks päris naljakas, sest kui treener ütles: "reie nelipealihasel võib mõni valusam koht olla", olin mina juba valust grimassitamas, sest terve mu reie väliskülg on suur valus koht. Õa, ma tean küll, et peaks rullima ja mul on rull kodus ka olemas, aga maiviiitsijuomaigaaad. 

Kolmapäeval lebosin ja ei teinud trenni. Mulle ei meenu praegu ka, mida ma siis trenni asemel tegin, aga ju ma midagi tegin ikka, tõenäoliselt olin väsinud. 

Neljapäeva hommikul tegin väikese tiiru ümber sildade, 4,5km aeglaselt. 

Laupäeva õhtul tegin pika ja rahuliku jooksu, 15km, keskmine tempo 6:12 min/km. Pikemalt kirjutasin sellest siin, sest see oli esimene kord mul nii pikka maad joosta, jeeeiii! :) 

Käesolev nädal tuleb rahulikum, sest juba teist päeva maadlen tugeva peavaluga ning nädalalõpus ootab üks välismaine pulmakülastus. Sealt tuleb ka ilusaid pildikesi, aga vähe sporti. 

pühapäev, 12. juuli 2015

Mu esimesed 15 km

Nädala kokkuvõte tuleb homme, nagu mul tavaks on saanud, pühapäeviti on lihtsalt muid asju teha. 
Küll aga tahtsin ma jagada enda siiani suurimat läbitud distantsi - kava nägi eile ette 15km jooksu. 
Algselt mõtlesin selle ära teha reedel, et siis rahus nädalavahetust nautida, aga kuna ilm polnud absoluutselt soosiv reedel, käisin Lahemaal suvitamas ja laupäeval õhtul tagasi jõudes siras Tartus ka õhtune päike. Ei lasknud endal isegi maha istuda ja mõelda, et "äkki teen järgmisel nädalal", sest ma nagunii ei tee, sest väljamaa-reis ootab ees. Viskasin jooksuriided selga ja hakkasin vaikse sörgiga pihta. 
Esiteks endale meeldetuletus - Ihaste-Võru ring on Riiamäelt alustades nii palju lihtsam. Olgu, alguses tuleb kohe päris korralik tõus, aga terve see vahemaa, mis on tühermaa linna ääres vangla juurest Võru tänava postkontorini - seal on suur vahe sees, kas su jooksul on see alguses ja kogu aeg suunaga allapoole või jooksu keskel ja kogu aeg kerge tõususuunaga. 

Igatahes oli minek ikka väga kerge, palju lihtsam kui hommikuti joostes, samuti oli ilm päris mõnus, päike paistis, aga palav ei olnud, samuti ei olnud vihma, nii et see ühepäevane ootamine tasus korralikult ära. Ajastusega oli kõik ka hästi paigas, kuna söögi ja jooksu vahele jäi umbes 3 tundi autosõitu, olin piisavalt tüdinud istumisest ja samas polnud kõht veel tühjaks läinud uuesti. Isegi janu ei tulnud sel korral väga hullult peale, tavaliselt on see mu suurim mure. 

Pilt on vana, aga ikka ilus.

Terve selle aja ma sain olla rahulikult iseendaga, mõelda läbi kõik maailma mõtted - muuhulgas mitu korda seda, et kui keegi oleks mulle öelnud paar aastat tagasi, et ma lähen vabatahtlikult laupäeva õhtul/varahommikul 10+km ringe jooksma, siis ma oleks vist naerma hakanud lihtsalt. Ebasportlik algus elus on kurb küll, aga vähemalt pole ma veel vana ja suudan asja ümber pöörata :D 

Kuna ma teadsin, et see tavaring on umbes 13km, otsustasin sel korral lihtsalt sillad lõppu lisada, peamiselt seetõttu, et ma ei ole aru saanud, kui kaugel mu uus kodu täpselt asjadest asub. Sörkisin rahulikult lõpus ka läbi Hansapäevade melu ja koju tagasi jõudes ma olin isegi veidi kurb, sest sel korral mul ei tekkinud kordagi tunnet, et ma olen väsinud või ei jõua või et miski valutaks - jooks sai lihtsalt LIIGA kiiresti läbi. Ma kahtlustasin, et peamiselt on asi selles, et läksin väga aeglaselt, aga tegelikult oli see mu kõige kiirem pikk jooks üldse, keskmine tempo ainult 6:12 min/km. Minu jaoks täiesti uskumatu tulemus, sest see tempo oli täiesti jätkusuutlik ja ma oleks jõudnud vabalt edasi kesta. Midagi teen vist vahelduseks õigestis ka. Okei, iseasi on see, et kui täpselt Endomondo kaugusi näitab, aga mina panin igatahes 15km endale kirja ja pulsikella ost on lähi-lähiajal ka plaanis, mind kohe huvitab, kui kehvas seisus asi on. 

Täna küll andis tunda, et hea, et ma ei läinud kaugemale, sest parema jala põlv on veidi ebamääraselt valus ja tunda annavad ka seljalihased, veidi on hääl ka ära. Aga emotsioon jäi mul sellest ikka väga väga väga hea, nüüd võin suurima rahuga teha nö lebonädala otsa ja tõmmata koormust 50% maha, mis sobib ka mu reisiplaanidega ideaalselt :)

Igatahes tuletas eilne jooks meelde, miks ma üldse sellega alustasin - sest jooks on lihtsalt nii mõnus asi, mida teha. Ilma liigse stressita kiiruse, tempo ja millekõigeveel pärast. Lihtsalt jooksen, sest see on hea. 

reede, 10. juuli 2015

Vihmaga ka jooksma?

Olgem ausad, sellel aastal on "suvi" väga lahke sõna meie ilma iseloomustamiseks. Kokku olen nüüd randa saanud ühe korra, ujuma pole veel ühtegi korda julgenud minna, kuid seda peamiselt seetõttu, et ma ei taha Tartus vette minna, igasugu paranoiad mustuse osas. See selleks. 
Tahtsin tegelt rääkida tänasest hommikust, kus plaan oli pikk jooks ära teha ja ühele poole saada. Ja vihma sajab. Ja nii ma siin istun ja ootan, et see jääks järele, sest ma tõesti ei taha minna mitmeks tunniks vihmaga jooksma, see ei tundu üldse mõistlik asi, mida teha. 
Meelt ma eriti muidugi ei heida, aga mulle meenub, kuidas ma eelmisel aastal mõtlesin mitu korda, et "ah, mis see vihm ära pole" ja käisin ka padukaga jooksmas, silm ka ei pilkunud. Tänaseks aga .. motivatsiooni on, tahaks minna, aga ma JÄLESTAN vihma. Ma tean, et kui ma lähen, siis ma lihtsalt vihkan kõike ja see pole emotsioon, mida jooksult ootan. Teisest küljest aga ma tean, et poolmaraton ei jookse end niisama ära ja on vaja pikki otsi ka teha ning ega keegi ei garanteeri, et septembris mul Tallinnas vihma ei saja, kas siis jääb ka jooksmata? Oeh.
Pärnus oli küll kunagi ilus ilm.

Tänane plaan on igatahes käia lõunal ära, vaadata, ehk läheb selgemaks ning kui mitte, siis lükkan pika jooksu homsele õhtule, tulgu siis taevast mida iganes alla. Vahetevahel tahaks küll olla veidi põikpäisem inimene, et kui on kirjas, teen ära, aga ma ei suuda üle tähtsustada oma vihmajälestust. Pole nii raske ju loota, et suvel oleks mõistlik ilm? 

Kas kellelgi teisel tekitab vihm ka motivatsioonimuresid? 

esmaspäev, 6. juuli 2015

Nädal 29.06-05.07

Terve eelmine nädal möödus kolimisele mõeldes, kortereid vaadates, kortereid hinnates ja siis päriselt kolides-koristades. Appi-appi-appi, loodetavasti järgmise koha siiski juba ostame ja sellest saab meie päris oma kodu. Igatahes, veidi jõudsin trenni ka teha. 


Esmaspäeval ma külastasin MyFitnessis "Kõht-selg-tuhar" trenni. Treener oli kõige lahedamate juustega Maigi Varusk ja ta oli nii armas ja motiveeriv. Kokku tegime palju kükke, kummilindiga harjutusi õlgadele-kätele-seljale ning päris palju kõhulihaseid. Plaan on üritada korra nädalas jõuda trenni, mis keskendub kõhu- ja kerelihastele, noh, et jooksu ajal jõuaks end ikka püsti hoida. 

Teisipäeva hommikul käisin kergel 7km jooksul Raadi mõisa ümbruses. Tempo mõnus aeglane, hommik värske. 

Kolmapäeval tegin puhkepäeva. Mu põhjendus selleks oli peamiselt see, et ma ei viitsinud jälle juukseid pesta :D igaühele omad põhjused. 

Neljapäeval käisin hommikul varakult ümber Emajõe, kokku veidi üle 6km. Aeglane-aeglane jooks. Aga hommik oli, ei saagi midagi kiiremat teha, kui keha veel magab. 

Reedel tegin ühe mõnusa Body Balance'i päeva. Kava mulle väga südamelähedane pole, pluss saalis oli väga väga palav, aga hea oli ikka. Sain veidi lahti venitada ja puusad said korraks jälle liikuma. Pärast seda läksin randa liivatormi kätte lamama ja sain lõpuks endale veidi jumet ka peale. 

Laupäeva hommikul ma teadsin ette, et päev tuleb täis asjade tassimist, viiendale korrusele ronimist ja õhtul plaanisime maale sauna minna. Mis lahendus ikka - tuleb pikk jooks hommikul kell 7:30 ära teha! Võtsin hommikul laimimaitselise energiageeli ja paar lonksu vett ja panin uhama, mis ikka. Enesetunne oli terve aeg jube hea, nii mõnus vaikne hommik, kedagi peale minu ei liikunud, alles Ihaste silla lõpus märkasin esimest vastusörkijat. Samas väsisin ikka korralikult ära ja janu oli lõppus suhteliselt tappev, millele lisandus ikka mu pahkluude tuikamine, mis pikkadel jooksudel millegipärast ikka jätkub. Noh, kokku 13km ajaga 1:27, nii et keskmine tempo isegi alla 7min/km, mis oli üsna üllatav, sest ausalt, nii varajane hommik ja parajalt kuum ka.

Pühapäeval magasin hommikul kaua, sõin Toidufestivalil imelist jäätist, tassisin veel asju ja siis läksin õhtul tööle. 

Kõike arvesse võttes päris asjalik nädal, jooksu sai jälle 10% rohkem, nagu plaanis oli. Sel nädalal veidi veel juurde ja siis lebonädal otsa, kuigi ma ausalt ei tea enam, kuidas vähem joosta, praegu on nii hea minek sees ja motivatsiooni on ka ülearugi. Jei :)