teisipäev, 16. juuni 2015

Min svävare är full med ålar

ehk postitus alapealkirjaga "we were on a boat" ehk käisin esimest korda elus kruiisireisil Stockholmis!
This is not Sea World, this is the real world.
Ma polegi kindel, miks varem pole ma seda lühikest ja lihtsat reisikest ette võtnud, peamiselt vist seetõttu, et nelja inimese aegu klappima saada on paras töö. 
Sel korral me igatahes sõitsime Evaga Tallinnasse, sõime kõhud burksi täis ja saime Tallinna UUE TRAMMIGA tasuta sõita (ma olen nii maalt, et ma vist pole vana trammigagi sõitnud tegelt), sest trammijuht ei tahtnud meie räpast maakoha raha ja eiras meid. Pärast seda uitasime mööda tänavat ja läksime sadamasse kõige suurema ringiga maailmas, sest meil olid ju nii kerged kompsud kaasas. Ausalt, millalgi ma kolin veidikeseks Tallinnasse, sest mul on juba piinlik, kui halvasti ma seal orienteerun. 
Laeval oli väga umbne ja kulda täis kõik, aga klaustrofoobiat polnud, sest meil oli superluks aknaga kajut (see vist on oluline)! Kruiisil tegime tavalisi kruiisi-asju, vaatasime akrobaate (teisel õhtul ma olin juba veidi tipsy ja mõtlesin, et psh, KUI raske ikka on ma väikse sõrme peal seista, toetudes enda all sildaviskavale mehele), jõime väga kummalist mojiitot ja viskasime palju palju nalja. 
Stockholm on minu arvates lihtsalt imeline. Majad on nii ilusad, vähemalt kesklinnas, pluss mulle VÄGA meeldivad linnad, millest kanalid läbi jooksevad, ma olin Peterburist samamoodi vaimustuses. Mulle meeldib vesi, seetõttu ma üritan ka Tartus võimalikult palju oma marsruute Emajõe lähedale sättida. 
Samuti mainin ära, et kui keegi oleks varem öelnud, et Rootsis on nii ilusad mehed, ma oleks ammu läinud. 
Tunnen kaasa neile, kes hobuste järel koristavad :)
Stockholmi kuningapalee juures vaatasime ka vahtkonnavahetust - nagu ka kõik teised turistid linnas, mistõttu seal oli palju inimesi ja lühikestel vennikestel nagu mina oli raskusi millegi nägemisega. Õnneks Krisil on pikad käed ja sain piltidelt aimu, mis toimus. Oma silmaga nägin nii palju, et seal olid hobused (!), suur Rootsi lipp ja vali muusika. Pärast 20 minutit me tüdinesime ära ja läksime shokolaadipoodi, rootslased jäid sinna ikka marssima ja lippu lehvitama. 
Samuti sain meie väikesest reisiraamatust teada, et rootslaste kaneelisaiakesed on maailmakuulsad, proovisime siis ka neid, pean ütlema, et mu emps teeb paremaid. Mina veel väga häid ei tee, aga küll ma õpin. 
Tagasiteel oli meil ka veidi päikesepaistet, mis meelitas ligi kõige ülbema kajaka eales ning õhtul nägime ühte suurepärast päikeseloojangut Läänemere kohal. Kokkuvõttes imeline seltskond, hea ilm, häästi pisut kultuuri (aga mitte liiga palju, sest "me tulime kruiisile, mitte õppima!") ja maitsev soolakristallikaramellijäätis. Pärast reisi tekkis isegi inimese tunne vahepeal, nagu ma oleks midagi rohkemat kui ainult tööinimene. 
Igatahes - aitäh, neiud, ma ei mäleta viimast korda, millal ma naersin nii kõvasti, et jook ninast välja tuli! :) 



Kommentaare ei ole: