esmaspäev, 29. juuni 2015

Nädal 22-28.06


Jutt lühike, nädal vaikne.

Esmaspäeval tegin kerge tiiru ümber Tartu sildade, veidi üle 5km. Sõbrannaga jutustades läks aeg kiiresti ja tempo oli mugav.

Kolmapäeval jooksin võistlusel 7,2 km ja surin, sest millegipärast mul pole võhma ja minekut. Ilmselt neid põhjuseid on mitmeid ja ei hakka neid kõiki siin analüüsima. Jooks sai igatahes tehtud ja uhke tunne oli küll, et jaanipäevaga sai midagi asjalikku korda saadetud.

Järgnesid laisad päevad Pärnus ja üks väga töine laupäev.

Uuesti trenni jõudsin pühapäeval, kus ma jooksin esmalt 2,6km soojendust hästi aeglaselt, siis läksin otse BodyBalance'i uut kava uudistama (ei meeldi eriti, minu jaoks veidi igav, peab poose väga kaua hoidma ja mulle meeldivat nö liikuvust-sujuvust selles kavas pole) ja pärast seda läks hinge alla proovimiseks esimene energiageel, mille toel jooksin veel 8,5km. Lõpus hakkas kuum ja terve aja valutas mul jälle kõht, ma ei tea, ma vist pean oma minisporditegemisegi maha jätma, kui nii edasi läheb. Loodame, et ei lähe igatahes. 


neljapäev, 25. juuni 2015

Jooks ümber Pulli järve; 7,2km

Ehk nagu mulle meeldib küsida: "Mis Sa jaanipäeval tegid?" 

Mulle sai otsus osaleda vabal päeval ühel järvejooksul mitmes mõttes süütuse võtmiseks. 
Näiteks oli see esimene võistlus, kus mu peika ka ühines; tegime rahuliku ja väga lõbusa jaanipäeva ja 24.juuni hommikul laisklesime, sõime võileibu ja pakkisime pärastlõunal asjad. Linna äärest võtsime veel ühe sõbra kaasa ja startisime Võru poole. Huvitav tähelepanek veel see, et mul polnud aimugi, et Misso (jooksu toimumiskoht) asub nii kaugel, põhimõtteliselt Läti piiri ääres. Omajagu sõitmist Tartust igatahes, aga hea seltskonnaga läks tee päris kiiresti.

Kohale jõudes võtsin välja meie stardinumbrid ja seisin terve igaviku ühe tualeti järjekorras, kuni lõin käega, sest muidu oleks ma seal ka võistluse alguses veel seisnud. Üks tualett 400-500 inimese kohta on selgelt liiga vähe. Tegime koos natuke sooja ka ning start oli täitsa okei, inimesed hajusid enamvähem kohe ära .. ja samamoodi kadus nendega mu peika selg ja sinna kadus ka minu lootus poistega sammu pidada. Peikat nägin veel vb 300 meetri jooksul ja siis oli meie vahel juba liiga palju inimesi. 

Enne jooksu olime kõik ilusad
Jooks ise oli minu jaoks raske, isegi väga raske. Ma polnud millegipärast absoluutselt arvestanud võimalusega, et tegu on maastikujooksuga, ma olen nii harjunud lauge pinnase ja mõnusate laiade teedega, sel korral oli jooks ümber järve tunduvalt rohkem krossijooksu maiguga, suurem osa teest oli nii kitsas, et sinna mahtuski üks inimene jooksma, teistest mööduda oli väga keeruline; vahepeal veel paar laiemat lõiku ning üks (tol hetkel hiiglaslik) tõus. Samuti oli kogu jooks lihtsalt känd-juur-sammal vaheldumisi, mis nõudis kogu tähelepanu endale ja oli minu jaoks midagi uut, sest kogu aeg pidi silma peal hoidma, et kuhugi juure taha varvas kinni ei jääks. 


Ümber järve jooksime kaks ringi, kuid millegipärast hakkas mul juba umbes teisel kilomeetril nii halb, et mõtlesin vahepeal ainult ühe ringiga piirdudagi - alguses lihtsalt pistis kergelt, sättisin hingamise paika ja siis lõi krampi terve minu parem kehapool alustades kaelast ning minnes mööda kõhtu edasi. Kõht lõi sisse nii tugeva valu, et pidin vahepeal korraks kõndima ja tõsiselt mõtlema, kas üldse suudan jätkata, mis on minu jaoks esmakordne, tavaliselt silkan lihtsalt ebamugavustundega, aga tugev valu ... võttis korraks hirmu naha vahele küll, aga jätkasin enesetunde põhjal, et kuni suudan, seni jooksen ikka edasi. Esimene ring läkski suures osas selle valu nahka, muidu oli rada nii ilus ja metsa vahel joostes on ka hea jahe ja varjuline enamasti. Ma hiljem hakkasin mõtlema, et ehk polnud keha lihtsalt soe ja hakkasin uhama, aga ... ma alustan kõiki oma jookse soojenduseta ja kõik on alati korras. (Pärast jooksu ma ei venita ka, true story) 

Samm on reibas .. või pigem ei. 
Teine ring aga oli mul enesetunne juba tunduvalt parem, sain isegi natuke rada nautida ning püüdsin lihtsalt enda ees jooksva neiu sabas püsida. Küll aga andis väsimus teisel ringil rohkem tunda, sest ma koperdasin ühe juure otsa päris korralikult ja oleks peaaegu näoli maha lennanud, õnneks sain ikka käe ette ja isegi sammule ei tulnud pausi sisse, selline kõva naine :D 
Samuti astusin parema jalaga mitu korda jala pahkluu juurest nö kõveraks, mis tähendab ainult seda, et pahkluu pole veel nii stabiilne, kui võiks olla, peab sellega paremini tegelema. Õnneks (ptuiptuiptui, praegu on okei) tundub, et midagi tõsisemat viga ei teinud. Teisel ringil ma olin juba enda jaoks nö märked maha pannud ning kui nägin silti "2km veel minna", hakkasin vaikselt vaikselt teistest mööda rihtima. Kõige edukamalt õnnestus see mul metsavahelisel tõusul, kus suurem osa inimesi hakkas kõndima, aga mina surusin vapralt jooksusammuga üles ning ei lasknud enam neid inimesi endast mööda, mis on minu jaoks isiklik võit. Enesetunne polnud muidugi eriti hea, õnneks ei tea ma oma pulsist mitte midagi, need numbrid poleks kindlasti eriti ilusad olnud :) 
Igatahes kui ma viimased sadakond meetrid sain staadionil siledal pinnasel joosta, oli see nagu taeva õnnistus, suutsin päris korralikult tempot tõsta. See tekitas pärast muidugi küsimuse, et ehk oleks jõudnud tegelt kiiremini ka joosta, kui nii palju veel varus oli. Samas pärast finišit langesin ikka dramaatiliselt põlvili, sest kõhukramp ei läinud terve distantsi ajal täiesti ära, ilmselt on hea, et rohkem ei hakanud sundima. 

Kokkuvõttes - aeg 42:11.7 
Keskmine tempo: 5:50 min/km
Enesetunne: appi, ai, valus on, oh, tegelt pole väga viga.
Tulemus: 208/270, mis noh .. pole parim, aga mis ikka, viimaseks ei jäänud :D

Kokkuvõte: olen endas ühel ajal veidi pettunud, aga teisest küljest päris uhke. Rekordiparandust ei tulnud, aga samas on nüüd maastikujooksu kogemus. Samuti pidas jalg kenasti vastu, ülejäänud keha nii väga mitte. Olen eriti uhke oma peika üle, kes sai oma üldse esimese võistluse kirja ja tegi seda väga soliidse ajaga, arvestades, et ta jookseb aastas ühe korra :D algne plaan oli temaga sammu hoida, aga kuna kellestki ei saanud mööda joosta kitsal rajal, jäi see plaan suhteliselt ruttu unarusse. 
Samuti see oli suhteliselt hea reaalsuskontroll, et peab rohkem jooksma, sest kuigi see oli võistlussituatsioon, tahaksin ma joosta poolmaratoni sellest ainult veidi aeglasema tempoga ja praegu .. 10km oleks sellise tempoga vb jooksnud, aga poolmaratoni kindlasti mitte, viskaksin kindlasti enne metafoorsed sussid püsti. 

Üritus ise oli aga väga muhe, tundus hästi korraldatud (kui välja jätta see, et ainult üks tualett oli kasutuses), lõpus sai vett ja saiakest, kandis hästi Tartuni välja. Kui ajaliselt mahub, siis proovin juulis ka ühe võistluse hinge alla saada, aga kui mitte, siis kohtume juba Rakvere ööjooksul, kus tahan 10km rekordiga tegeleda, praegu tundub, et võimalust on :)
Samuti tahaksin kiita seda, et pildid said internetti juba tänaseks hommikuks ja kõik on tasuta ja ilma koleda vesimärgita - ma pole siiani hakanud piltide eest maksma, sest ma pole joostes ilus, olgem ausad. Keegi pole joostes eriti ilus ja kui sa oled, ei pingutanud sa piisavalt.

Vähemalt oli jaanipäev aktiivne, mitte ei möödunud söögikoomas nagu tavaliselt mul kipub minema. Mõnus värk! 

laupäev, 20. juuni 2015

Aja planeerimine on kõige alus

Also featuring nädala kokkuvõte, sest homme ootab mind ees pikemast pikem tööpäev. 


Esmaspäeval oli planeeritud puhkepäev, päeval koristasin hoolega, õhtul läksin tööle. 

Teisipäeval läksin MyFitnessisse ja käisin üle tüki aja BodyFitis. Öeldakse, et inimene tõmbab mõttejõuga asju endale ligi, sel korral mina kartsin ennetavalt, et terve trenn tuleb suurte pallidega ... ja tuligi. Tegelikult oli päris lõbus ja tegi seljale pai, aga vahepeal mul nii tore polnud, näiteks siis, kui pall minema veeres ja ma külili maha kukkusin. :D samas aktsepteerin, et kõiges ei saagi andekas olla, ju suurte pallide peal tasakaalustamine pole lihtsalt minu teetass.

Kolmapäeval jooksin 7km võrdlemisi mõnusas tempos enda jaoks. Käisin Raadi mõisa juures ja linnast natuke väljas. Kõhulihased olid eilsest pallitrennist kanged, aga enesetunne oli hea ja oleks võinud tegelt isegi kauem joosta, aga õhk on Tartus lämbe ja midagi polnud eriti hingata.

Neljapäev oli viimane ringtreeningu päev Johannaga kuni sügiseni *pühib silmanurgast pisara*. Tegime kükke, väljaasteid, kõhulihast, seljalihast, igasugu trikke. Õhtul jäi suur tuharalihas päääääääris kangeks, siiski 60 kükki sai tehtud. Samas on areng olnud selline, et ilma raskuseta kükke teha on ülilebo, sama ka väljaastetega. Kui kangi seljas pole, võikski astuma jääda. 

Reede hommikul läksin BodyPumpi, sest mulle on see uus kava täitsa meeldima hakanud. Kükkidel vähem raskust, sest mu jalad pole millegipärast korras, väljaasted ka kergelt, aga õlalugu on küll korralik tapja. Nüüd ma vähemalt tean, et jõuan kätekõverdused ilmselt ka päkkadel kõik teha, tuleb ainult endasse uskuda! Õhtul läksin jooksma, kuid jõudsin ainult 3km teha, enne kui väga räige padukas mind teelt maha niitis. Muretsesin rohkem oma telefoni pärast, millele läbivettimine väga ei meeldiks, aga ega endale ka kopsupõletikku külge ei tahaks pookida. 

Ja siis täna oli mul plaanis teha umbes 10km rahulikum ots, kui ma astusin trepist alla, paremast pahkluust (mis on paar nädalat juba imelik olnud) käis kerge krõks läbi ja tundsin, et asi pole õige. Otseselt valus pole, aga ma ei ole nii loll, et sellise asja peale praegu läheks jooksma. Kolmapäeval ootab siiski juba 7km Võru järve ümber silkamist, seda juba katkise pahkluuga ära ei vudi. 

Üldiselt see nädal oli jooksu poolest väga kehv, sest ma ise planeerisin asju valesti. Selgelt oleks pidanud minema hommikuti jooksma, mitte tegema jõudu. Õpin edaspidi oma vigadest ja üritan väga üle saada oma hommikujooksu-vihkamisest. Ma lihtsalt olen hommikuti nii aeglane ja väsinud ja see on tüütu, õa. Samas jalale see oli ilmselt hea, eks vorm ole järgmise nädala võistlusega ka rohkem selge, kas on hing paelaga kaelas või mitte :D ajaplaneerimisest pean üldse rohkem rääkima seoses enda töö ja juuli graafikuga, sest kindlasti on peale minu veel inimesi, kelle tööaeg pole 9-18 kontoris ainult viisakatel päevadel. 

Mis sa jaanipäeval teed? Tule ka Võrru jooksma :) 

kolmapäev, 17. juuni 2015

Toidulisandid ja võit-jess!

Ma ausalt pole vist iialgi midagi võitnud, peamiselt seetõttu, et ma ei osale kunagi mingites kampaaniatesl, millega midagi võita oleks võimalik. Sel korral aga loosis imetore hommikujooksa Liina välja High5 energiageele ja täitsa uskumatul kombel ma isegi võitsin need, superjess! :)

Mul on siiani energiageelide, valgubatoonide ja muu sellise kraami suhtes kahetine seisukoht. Nimelt on meil kodus päris palju valku ja erinevaid toidulisandeid tänu mu noormehe spordile (VÕIMLA ühine blogi leitav siit), nii et ma olen saanud erinevaid asju mekkida küll ja veel. Igapäevaselt võtan D-vitamiini ja kalaõli, kui meeles on. Kui kodus oli valgupannkoogisegu, tegime sellest pannkooke ning praegu ootab suur kotitäis maitsestamata valku, et ma teeksin kooki. Samas ma ei märganud kunagi, et kreatiinil, beeta-alaniinil, mingitel imetaastujatel energiabatoonidel oleks imeline mõju olnud ning teema kohta lugedes on seisukohad kahetised. Mina ise tegelen spordiga nii harrastaja tasemel, et pigem panustan päris toitu, mitte mingitesse võlupulbritesse. Valgubatoone ma sööks küll, kui nad ainult paremini maitseksid, pea kõigil, mida proovinud olen, on minu jaoks täiesti jäle kõrvalmaitse juures olnud (ja olen proovinud ikka paljusid eri firmasid), tore erand on siiani olnud PULSi šokolaadimaitseline batoon. Siiani on kõige paremad olnud minu enda tehtud batoonikesed, mida peakski ilmselt varsti uuesti tegema, kuid siis juba kohandatud retseptiga. Võidukotikeses oli ka üks High5 valgubatoon, nii et ootan selle maitset huviga. 

Küll aga olen tükimat aega olnud huvitatud erinevatest energiageelidest, mida pikematel jooksuotsadel võiks proovida. Varem mul neid mõtteid polnud, sest ma üle 10km eriti ei jooksnud. Nüüd pole pikematel otstel energiapuudust kurta olnud, peamiselt on see janu, mis sammu töntsiks muudab, kuid järgmisele plaanitud pikale jooksule (mis peaks juba 15km kanti jääma) eelnevalt plaanin geeli ära proovida, on näha, kas toimib ja kuidas toimib ja mis emotsioonid on. Nagu ma aru saan, siis energiageel on sama, nagu sööks enne trenni Snickersi ära, aga vähem mälumist. Snickersiga on küll trenn hästi toiminud, lootused on kõrged, samuti tunduvad esmapilgul maitsed olevat väga minu meele järele, st mitte liiga magusad. 

Küll aga selle võidu parim osa oli see, et ma sain veenduda, et hommikublogija Liina on tõesti olemas ja ta tundus täpselt sama numpsik, nagu mulje blogist on jäänud :) 

Ahjaa, targemad, kes oskab öelda, kas energiageel tuleks võtta enne jooksu või jooksu ajal, kui tead ette, et mingil hetkel hakkab jaks otsa saama? 



teisipäev, 16. juuni 2015

Min svävare är full med ålar

ehk postitus alapealkirjaga "we were on a boat" ehk käisin esimest korda elus kruiisireisil Stockholmis!
This is not Sea World, this is the real world.
Ma polegi kindel, miks varem pole ma seda lühikest ja lihtsat reisikest ette võtnud, peamiselt vist seetõttu, et nelja inimese aegu klappima saada on paras töö. 
Sel korral me igatahes sõitsime Evaga Tallinnasse, sõime kõhud burksi täis ja saime Tallinna UUE TRAMMIGA tasuta sõita (ma olen nii maalt, et ma vist pole vana trammigagi sõitnud tegelt), sest trammijuht ei tahtnud meie räpast maakoha raha ja eiras meid. Pärast seda uitasime mööda tänavat ja läksime sadamasse kõige suurema ringiga maailmas, sest meil olid ju nii kerged kompsud kaasas. Ausalt, millalgi ma kolin veidikeseks Tallinnasse, sest mul on juba piinlik, kui halvasti ma seal orienteerun. 
Laeval oli väga umbne ja kulda täis kõik, aga klaustrofoobiat polnud, sest meil oli superluks aknaga kajut (see vist on oluline)! Kruiisil tegime tavalisi kruiisi-asju, vaatasime akrobaate (teisel õhtul ma olin juba veidi tipsy ja mõtlesin, et psh, KUI raske ikka on ma väikse sõrme peal seista, toetudes enda all sildaviskavale mehele), jõime väga kummalist mojiitot ja viskasime palju palju nalja. 
Stockholm on minu arvates lihtsalt imeline. Majad on nii ilusad, vähemalt kesklinnas, pluss mulle VÄGA meeldivad linnad, millest kanalid läbi jooksevad, ma olin Peterburist samamoodi vaimustuses. Mulle meeldib vesi, seetõttu ma üritan ka Tartus võimalikult palju oma marsruute Emajõe lähedale sättida. 
Samuti mainin ära, et kui keegi oleks varem öelnud, et Rootsis on nii ilusad mehed, ma oleks ammu läinud. 
Tunnen kaasa neile, kes hobuste järel koristavad :)
Stockholmi kuningapalee juures vaatasime ka vahtkonnavahetust - nagu ka kõik teised turistid linnas, mistõttu seal oli palju inimesi ja lühikestel vennikestel nagu mina oli raskusi millegi nägemisega. Õnneks Krisil on pikad käed ja sain piltidelt aimu, mis toimus. Oma silmaga nägin nii palju, et seal olid hobused (!), suur Rootsi lipp ja vali muusika. Pärast 20 minutit me tüdinesime ära ja läksime shokolaadipoodi, rootslased jäid sinna ikka marssima ja lippu lehvitama. 
Samuti sain meie väikesest reisiraamatust teada, et rootslaste kaneelisaiakesed on maailmakuulsad, proovisime siis ka neid, pean ütlema, et mu emps teeb paremaid. Mina veel väga häid ei tee, aga küll ma õpin. 
Tagasiteel oli meil ka veidi päikesepaistet, mis meelitas ligi kõige ülbema kajaka eales ning õhtul nägime ühte suurepärast päikeseloojangut Läänemere kohal. Kokkuvõttes imeline seltskond, hea ilm, häästi pisut kultuuri (aga mitte liiga palju, sest "me tulime kruiisile, mitte õppima!") ja maitsev soolakristallikaramellijäätis. Pärast reisi tekkis isegi inimese tunne vahepeal, nagu ma oleks midagi rohkemat kui ainult tööinimene. 
Igatahes - aitäh, neiud, ma ei mäleta viimast korda, millal ma naersin nii kõvasti, et jook ninast välja tuli! :) 



pühapäev, 14. juuni 2015

Nädal 08.06 - 14.06

Jee, mul on nüüd taas võimalus regulaarselt oma trennidest kirjutada. Jess, ei pea teisi inimesi enam tüütama, et "tead, ma käisin eile jooksmas ja läks veidi paremini kui esmaspäeval, aga tundsin, et pulss oli vb väheke kõrgem blablabla", vaid saan selle kõik siia kirja panna. 
Igatahes, ma pole vist rääkinud täpsemalt oma treeningkavast - praegu on see väga lihtne, tahan lihtsalt rohkem joosta, kui ma olen varem seda teinud. Kuna mu jalad on täpselt nii kehvad, nagu nad on, ja baasvastupidavus põhimõtteliselt olematu, on põhirõhk praegu sellel, et jooks oleks hea enesetundega ja aeglane, küll varsti hakkan intervalle, treppe ja mägesid juurde viskama, sest ausalt, need meeldivad mulle endale rohkem, kui niisama vaikselt tiksumine.


Esmaspäeval tegin klassikalise Ihaste metsatiiru. Plaan oli hästi paigas, jooksin umbes 2km end vaikselt soojaks, siis hakkasin tempot tõstma. Tempoga jooksin ära kõik metsavahelise tee ja plaan nägi ette, et viimased 2km jooksen rahulikult tagasi. Kahjuks aga see päris nii ei läinud, sest mu kurikuulus parem pahkluu hakkas jälle tunda andma, mistõttu viimased kilomeetrid möödusid kõnni-sörgi vaheldumisega. Koju ma igatahes jõudsin ja hoidsin jääd jalal ning kuna ma ei viiiiitsi hakata mingi vigastusega maadlema, tegin kohe leebed puhkepäevad otsa. 

Teisipäev-kolmapäev-neljapäev olin sõbrannadega Rootsi-kruiisil, kus oli väga väga lõbus ning trenni ei teinud. Küll aga sõin palju ja kõndisin palju, samuti lõid tantsukingad omajagu pilli. Ah, kruiisi võlud. 

Reedel ei julgenud veel jooksusammu proovida, nii et väisasin MyFitnessis uut BodyPumpi kava. Mulle päris meeldis, sai soojaks ja raskusi maha ei võtnud võrreldes eelmise kavaga, seljaloos tegin vist isegi suurema raskusega kaasa, kui mu kõrval olnud mehepojad. Kükid ja väljaasted tegin häääästi rahulikult, vastavalt 10 ja 5 kg. Kava minu arvates mõnus, kuigi õlaloo ajal tahtsin veidi juba nutma hakata, sest ma ei jõudnud enam kätekõverdusi teha. Aga kõhulihaste laul on niiii lebo, issakene, kuhu kõik plankimine on jäänud? Kuidas ma niimoodi kuuspaki suve lõpuks välja saan? 

Laupäeval tegin hommikul lühikese ja aeglase jooksu, peamiselt seetõttu, et ma pole hommikuti võimeline mingit kiirust arendama. Keskmine tempo üle 7 min/km, aga enesetunne väga hea ja jalg andis tunda ainult minimaalselt ja vb kujutasin seda üldse ette, sest ma olen nüüd väga paranoiline, et mul on luuümbrisepõletikud ja KÕIK muud hädad ka. 

Pühapäeval läksin plaaniga teha sama ring, mis eile; sõbrannaga läbisin 4,5km ja pärast üksi tegin väikese lisaringi, kokku 8km võrdlemisi aeglast jooksu ja jalavalu väga väike ja liikus murettekitavast kohast eemale. Tundub, et parema jala juures on pahkluu ikka väheke nõrk, pean rohkem neile harjutustele ka keskenduma. Ja kükkima. Ja väljaasteid tegema. 

Kokkuvõttes väga hea leebe nädal, aga puhkus ja kruiis ja sõbrad võtavad ka oma. Jooksudega olen rahul, 3 korda nädalas ongi selline keskmine, mida tahaksin hoida, et oleks lootust rõõmsa näoga poolmaraton ära joosta. 

laupäev, 13. juuni 2015

Vaikuse lõpp ja Wow Run

Hei-hei!

Pikemat sorti eetrivaikus on siin olnud, aga süüdistan selles kõiges tehnikapuudust ja päriselu liigset kohalolu. Igatahes on juba mitu nädalat kripeldanud minu sees kõiksugu jutud, millega ma oma sõpru enam tüüdata ei viitsi - hinges ikka blogija.
Nimelt suur uudis number üks - panin end kirja 13.septembril Tallinnas toimuvale poolmaratonile, mis tähendab, et praegu on mul täpselt kolm kuud, et korralikku vormi jõuda. :) sellest kindlasti lähemalt juba varsti, räägin oma "treeningplaanist", sellele juba veerenud kividest ja üldiselt muust.
Jooksuseltskond, jess! On näha, kes kõige rohkem üritas värviseks saada :)
Sellega seoses on mu blogi alapealkiri ka nüüd veidi teistsugune, kuigi mõistuse hääl kõrbes plaanin ka edasi olla ja tõestada (peamiselt endale), et trenni saab ka nö "tavainimene" teha, ei pea seda oma superüks prioriteediks tegema ja ega trennile aja pühendamine pole suur ohverdus. Plaanin ka läbi mõelda täpsemalt, miks ma trenni teen jätkuvalt ja mida saavutada tahan ja muidu elust-olust ka.

Alustuseks aga vestan paar sõna oma selle aasta esimesest jooksuüritusest - 06.06 toimunud Wow Runist, kus inimesed maksavad raha, et neid pulbritega pillutaks.
Ma kasutan teadlikult sõna "üritus", mitte võistlus, sest ei proovinud ma seal mingit tempot arendada ega teinud ma selleks peale valge särgi otsimise ühtegi ettevalmistust.
Kohale jõudsime Krisiga pool tunnikest varem, võtsime oma asjad, leidsin üles meie kõige lõbusamad jooksukaaslased värvilistes retuusides ja lilla kaabuga ning tegime maailma kõige toredama Zumba-treeneriga soojendust (ma olen üsna kindel, et see neiu andis mulle ka vanasti Tähtveres Zumbat ja ta on tõesti da real mvp). Alustasime kõige kõige tagantotsast ning terve see saba venis ühe suure kogumina minema. Noh, ma tüdinesin suht kähku mingist sörgist ära ja hakkasime Krisiga inimestest mööda spurtima ja "WIIIIIIIIIII" karjuma, sest elu on näidanud, et kui ise elu lõbusaks ei ela, ei tee seda keegi. Esimene ja teine värvipunkt olid väga lähestikku ja värv ei jäänud üldse riiete peale, küll aga jagus seda silma ja suhu, superjee. Sel aastal oli jooksul kokkuhoiupoliitika ja kolmas-neljas värvipunkt olid samad, lihtsalt vahepeal pöörasid otsa ümber. Viimases punktis leidsin oma peika üles ja käsikäes keksisime finishisse .. vist, ma ei tea, sest seda polnud märgistatud.

Küll aga sain ma sealt päris korraliku vuntsi, mis on ka pildile jäädvustatud, no mis ikka. Nii läheb, kui sulle kamakas värvi suhu visatakse ja sa vett peale jood. Ja su sõber ei ütle, et sul on vunts :(
Enne/pärast. 
Tuju oli kogu aeg väga hea, aga meie seltskond oli konkreetselt kõige lärmakam ja lõbusam, sest suur osa inimesi vist tuligi sinna tõsise näoga jooksma, mitte rumalusi tegema. Saa siis aru. Kokkuvõttes ütleks, et järgmisel aastal tuleb ka midagi väga totrat selga panna ja rohkem rohkem rohkem lärmi teha. Küll aga on mul hea meel, et otsustasin sinna minna ja loodetavasti on mul ka järgmisel aastal jooksuseltskond olemas (kui keegi Austriast koju tuleb y'know), kes piinlikkust ei tunne. Veepüstolid peaks ka kaasa võtma järgmiseks korraks.