pühapäev, 26. aprill 2015

Nädala kokkuvõte 20.04-26.04

Sel nädalal sai isegi täitsa inimese moodi trenni tehtud, aga mu tavapärasest võluvast graafikust jääte ilma, sest -nuuks- mu armas pisike vana ja logisev läpakas läks lõplikult hulluks. Sellega seoses mainin ka, et kuigi siin blogis võib veidi vaikne olla edaspidi tehnilistel põhjustel, olen inimesena trennis ja linnas ikka olemas :) Instagramis teen ka aeg-ajalt häält.

Esmaspäeval tegin esmakordselt koos töökaaslastega BodyPumpi ja pühataevas, ma pole kunagi nii suurte raskustega vist seal kaasa löönud. Vaata, mida eneseuhkus teeb, sest ega teistest ei saa ju kehvem olla. Kuna ma käisin Pumpis viimati väga ammu, siis ma oma raskuseid ei mäletanud ka, aga noh, kükk ja selg 15kg on minu jaoks ikka pääääääris raske. Järgmisel päeval aga valutas üllatuslikult hoopiski biitseps. Ja valutas ikka mehemoodi. 

Teisipäeval tegime maasvõitlust, aga .. ma ei mäleta enam, mida me seal täpselt tegime. Ma mäletan, et ma tegin ühe toreda ja asjaliku neiuga ja oli füüsiliselt päris raske trenn, ja ühel hetkel õppisime viisi, kuidas vastase olemine ääääärmiselt ebamugavaks teha, aga mis ma täpselt õppisin ... vana pea on ikka nuhtlus küll. 

Kolmapäeva hommikul olin eriti hea sõber ja läksin koos Kerliga hommikusse BodyPumpi. Minu jaoks siis teine Pump nädala jooksul. Tegin väiksemate raskustega ja midagi hullu polnud, aga mul oli niiii suur uni, appikene. 

Neljapäeval tegin planeeritud puhkepäeva, käisin hoopis paar tundi jalutamas, tegin Toomemäel mõned pildid ja sain aru, kui väga ma tahaks maale hinge puhkama minna. 

Reedel võtsin uuesti Kerli käevangu ja läksime koos reipal sammul MyFitnessi (kus sel nädalal sai sõbra tasuta kaasa võtta) ja tegime kaasa väga segadusseajava BodyJami. Pärast tegime niisama rumalusi ka. Õhtu jätkus mul maasvõitluse seminariga, kus keskendusime taaskord kaitseliigutustele. Väga hea higine trenn oli, õhtul tundsin, et olin oma õhtusöögi ikka korralikult välja teeninud.

Laupäeva päev sisaldas endas isegi kahte trenni, mõlemal korral tegime jitsi, keskendusime möödumisele ja õhtune trenn oli väga kukerpallirohke. Viimases trennis ma küll tundsin, et olen liiga võhik ja osaliselt jäid teemad mulle arusaamatuks, aga harjutamine mööda külgi maha ikka ei jookse. 


Ühesõnaga trenni sai tehtud ja nüüd kui mind tänaval näete ja mõtlete, et mu mees peksab mind, siis tegelt ei - ma lihtsalt maadlen. Terve mu üks jalg on üks suur sinikas. Kummaline sport on see jits ikka. 


Kommentaare ei ole: