esmaspäev, 20. aprill 2015

Nädala kokkuvõte 13.04-19.04

Nädal oli .. kehv oli, mis ma siin ikka ilustama hakkan. Ei teagi vist ühtegi inimest, kellel oleks hea nädal olnud, trenni või millegi muuga seoses. 


Esmaspäeval alustasin täitsa ree peal oma asjadega, tegin tund aega hommikul Pilatest, sinna tund aega jõuksi otsa. Jõuksis oli jälle see lahe moment, kus nö päris jõusaalis jõuan vaevalt selle tühja kangiga kükke teha ja siis panin sinna mingid miniraskused otsa (kokku vast 13kg peale) ja kükkisin südamerahuga, kui mingid jõumehed nurgas muigasid :( ma ei tea, minu jaoks on need tühjad kangid juba täitsa korralik koormus, nt rinnalt surumisi teen ikka vabade raskustega, sest ma EI JÕUA seda kangi suruda :D vähe piinlik oleks ka, kui kangi alla kinni jääksin, sest ma olen makaronikäsi. Noh, mis ikka, eks vaikselt liigume sinnapoole ja küll ma kunagi jõuan ka tühja kangi suruda! 

Teisipäeval tegime jitsi, ausalt öeldes ma ei mäleta sellest suurt midagi. Ma mäletan hetke, kus pidime korraks maadlema ja siis ma sain treenerilt kiita, sest noh, selgelt ma olen avastamata maadlustalent. Situatsioon siis selline, et sööstad kiirelt vastase alt läbi, pöörad end tema selja taha, haarad jalgadest ja lükkad ta pikali. See oli väga väga lahe, mul on kohe kahju, et ma päris maadluse õppimiseks liiga nõrguke olen (see pole siin mingi enesehaletsus, vaid maadluses visatakse inimesi kõrgelt alla, ma ei hakka sellega riskima, et olen VEEL rohkem katki, kui praegu). Jits oli ikka väga lõbus, nagu ta alati kipub olema, selle nädala lõpus saan kaasa teha Martin Aedma seminaril (küll 3 trenni 5st, aga see on parem kui null), ootan palju uusi huvitavaid detaile ja head Tartu huumorit. 

Kolmapäeval võtsin vastu vale otsuse ja läksin Zumbasse. Plaan oli selline, et tantsin-võimlen soojaks ja lähen jätkan jõuksis oma kavaga. See .. ei läinud nii. Poole trenni pealt hakkas mu selg tunda andma sellise huvitava asjaga, et mu vasak kehapool läks tuimaks. Otseselt valus ei olnud, aga liigutada ja hingata oli ebamugav ja kehatunnetus oli vastik. Mu mõistus ka tõrkus selle tantsuasja vastu millegipärast, ju ma pole praegu siis õiges kohas selle jaoks vaimselt. Noh, jõusaali ma igatahes ei läinudki, sest ma õpin oma eelnevatest vigadest ja ei retsi selga, kui selg on vigane. 

Neljapäeval olin Johannaga ringtreeningus, see oli täpselt sama mõnus, nagu ta on alati olnud. Palju kükke ja väljaasteid, lisaks seljale, kätele ja väheke kardiot ka. Superhea, higi voolas, kõike jõudsin teha, kõik toimis, mitte ühtegi halba sõna pole öelda. 

Reedel oli plaanitud siis teha see jõuksipäev järele + õhtul jits otsa. Ja teist korda pean kirjutama, et nii ei läinud. Selle asemel olin ma ülikatki - see on täiesti ebard, noor terve inimene ei tohiks nii palju valutada, kui mina reedel valutasin. Samuti oli selle tõttu tuju täiesti ära ja korralik väsimus ka peal, nii et pühkisin trenni asemel kodus pisaraid ja siis ... läksin vanni  :D esimest korda elus läksin vanni, sest ma olen näinud, et filmides läheb naistel siis päev paremaks. Panin John Oliveri youtube'ist käima ja ligunesin kuumas vees, läks tõesti palju palju ilusamaks elu. Eks tuju oli vähe ära küll, aga ma usun, et kokkuvõttes oli see õige otsus. Trenn ei ole jänes, et eest ära jookseb, tervisega võib kehvemini minna. 
Ja nädalavahetusel tegin väga palju tööd ja mitte grammigi trenni. 

Ma vist olen oma blogiga jätnud mulje, et mul suhteliselt tihti miski valutab ja on korrast ära. Uskuge mind, ma olen tegelikult terve ja rõõsa, mul on lihtsalt kummalised valud, mis elu segavad. Praegu on selline tüütu kevadväsimuse-hõng ka õhus, nii et ma üritan mõistuse häält kuulata ja mitte endale liiga teha ja kuna blogi on koht, kus ma saan hädaldada, siis ma seda ka teen - selle võrra peavad inimesed päriselus mu tervisejuttu vähem kuulama! Eks ma vahepeal mõtlen küll, et kas see on normaalne, aga ju ikka on, elan ju veel :D 

Nädala trenn: ringtreening Johannaga, kindlasti kohe. 
Nädala toit: Tokyo sushibaari sushi, peamiselt seltskonna tõttu :) 
Nädala film: Kiired ja vihased 7 - ausalt, ilma irooniata, ma ei ole väga kaua juba nii südamest naernud, kui selle filmiga. See oli nii halb, et oli juba uuesti hea. Iga kord, kui Vin Diesel pidi midagi ütlema, siis ma juba teadsin, et see saab halb olema. Ja ma ei taha öelda, et süžee oli ebareaalne, aga ... no vaadake ise :D 

Kommentaare ei ole: