reede, 27. märts 2015

Veidi aru peab endal ka peas olema

... kinnitan ma aeg-ajalt endale. 
Postitus algab sellega, et ma liitusin hiljuti selle kõmulise "Naised trenni" grupiga. Ei teinud ma seda suure motivatsioonisoovi pärast, pigem tahtsin lihtsalt draamat näha. Ja draamat sai nähtud küll, head ja halba. Noh, kokku pidasin ma seal vastu umbes 5 päeva, pärast seda sain aru, et natuke nalja pole seda väärt. Lihtsalt ulme, missugune võhiklus seal lokkas, alustades paanilisest (mitu korda päevas!!) kaalumisest ja mõtisklustest, et miks tuleb päevaga kaal juurde, aga hommikul on vähem; kestes erinevate poolalasti piltidega; ning lõpetades mitmepäevaste paastude propageerimisega. 
Võiks öelda küll, et miks see minu tagumikku torgib ja eks see õige ole, aga kurb on vaadata, kuidas inimesed ei vaevugi andmeid uurima ja lugema, vaid usuvadki "keegi kuskil luges" tarkust, et keha vajab regulaarset toksiinidest vabastamist (soovitavalt ikka kalli teekuuriga), sporti tehes tuleb kindlasti jälgida manikaalselt oma pulsitaset ja pärast iga kergematki spordiga seotud tegevust tuleb kindlasti keha kosutada kõikvõimalike pulbrite ja geelidega. 
Kõik see on minu (ja rõhutan siin, et see on mu isiklik arvamus) arvates suuremal või vähemal määral jama, mistõttu ma ei tahtnudki seal grupis olla ja mingit "tõde" kuulutama hakata. Ma olen lihtne neiu ja usun, et detox on veel üks rahasaamise eesmärgil väljamõeldud jama - keha on tegelikult ju võimeline ise end puhastama, selle jaoks meil ongi maks ja neerud ja seedeelundkond, püha jumal. Kui su keha on mürke täis, siis annab see kindlasti märku suuremate terviseprobleemidega kui "oi, tundsin, et kõhus on raske tunne".
Samamoodi ma usun, et tihtipeale pulsikellad ja muud seadmed näitavad rohkem aiateibaid ja mina jooksen siiani enesetunde järgi. Ilmselt see pole alati kõige õigem, aga ma ei tahaks endale tekida veel rohkem stressi, et "appi, mul on joostes pulss niiiiiii kõrge, küll ma olen ikka vormist väljas ja mul pole aeroobset baasi ollagi". Leian, et kui olla tavalise treenija/rahvasportlase tasemel, ajavad tehnikavidinad pigem segadusse ja mida sa kõigi nende keskmiste kiiruste ja asjadega nii väga ikka teed? Oleneb muidugi sellest, mis eesmärgil keegi trenni teeb, mina tahan lihtsalt õnnelik ja energiline olla ja trenn aitab mul mingil määral seda saavutada. 

Toitumisest ma kirjutaks kohe NII pikalt (ja ilmselt teen seda tulevikus veel), sest mind ajab see suur toidupaanika lihtsalt närvi. Mitte midagi ei tohiks enam süüa, kõik on halb ja teeb paksuks ja on mürki täis. Küll ei tohi süüa liha, küll jahu, küll suhkrut, küll muna, peaasi, et ikka pärast trenni valgukokteili jood ja kõik on korras. 
Mina ise olen jäänud selle juurde, et ma söön toitu, mis mulle maitseb. Ma üritan küll eelistada eestimaist, kuid alati see ei õnnestu. Pean tunnistama, et mulle meeldivad VÄGA juurviljad, eriti need, mida sügisel vanaema põllult saab - õige mulla lõhnaga porgandid, kaalikad, suvised herned ja päikesemaitsega tomatid. Liha mulle väga ei sümpatiseeri, kuid töödeldult (hea maasink, suitsuvorst, kodused kotletid) söön seda ka rõõmuga. Suhkru asemel kasutan mett, kui tarvis; jahusid olen katsetanud mitmeid ja pole erilist vahet märganud. 
Kuna olen kondiitrina ka käe valgeks saanud, olen selle suhkru- ja jahupaanikaga küllalt kursis ning pole veel kindlat seisukohta võtnud. Pigem kaldun ma sinnapoole, et kooki ei peaks üldse nii palju sööma, kui eestlased seda teevad, ning et nisujahu asemel on suuremad vaenlased need kirevavärvilised suhkrumassid, mida inimesed tunduvad nii armastavat. Minu jaoks ei maitse suhkrumass nagu miski hea asi ja värvitud martsipani ei tõuse käsi küll suhu panema. See-eest aga hindan väga head kohupiimakooki, toorjuustutorti või värskete marjadega kodujäätist. 
Üldse mind ajab närvi see suur targutamine kõige osas, mis toimub. Kui keegi paneb üles pildi oma lõunaks söödud salatist ja juurde kirjutatakse, et "oi, õlikaste küll ei tohiks olla" või et "keedumuna ma küll ei sööks, seal nii palju rasva", siis ma tahaks lihtsalt karjuda, et "mis teil viga on?" 

Postituse lõpuks jõuan sinna välja, et käisin täna trennis ja vihkasin seda kogu hingest ja nüüd oma aruga mõtlesin, et tegelt hea, nüüd ma tean, et ma vihkan seda ja ei lähe sinna enam uuesti kaootiliselt hüppama ja end vihastama. Vahet pole, kui hea see võib mu füüsilisele vormile ja südamele olla, screw that, kui ma pean tegema paaniliselt burpee'sid ja hüppamisi, nii et mu aju hakkab lõhkema ja mul on valus ja ebamugav, pole vaja end piinata. 

Pikk jada küll, aga ei tasu uskuda kõike, mida kiidetakse, oma aruga peab ka veidi mõtlema ;) 
Mis on kõige suurem müüt, millega pidevalt kokku puutute? 

1 kommentaar:

Margit Partei ütles ...

Pulsikella jutu koha pealt ma kõigiga nõus pole, aga põhiidee on sul väga õige: kas on seda vaja või mitte, oleneb inimesest, tema koormustest ja eesmärkidest.

Toitumise jutuga aga väga nõus! "Kui keegi paneb üles pildi oma lõunaks söödud salatist ja juurde kirjutatakse, et "oi, õlikaste küll ei tohiks olla" või et "keedumuna ma küll ei sööks, seal nii palju rasva", siis ma tahaks lihtsalt karjuda, et "mis teil viga on?" Olin ka kunagi selles grupis, aga tulin juba ammu-ammu ära. Üldse üritan end lahti rebida sellistest gruppidest, mis toitumisse fanaatiliselt suhtuvad. Tahan lihtsalt normaalne inimene olla. :)