teisipäev, 31. märts 2015

Hommikud on rasked

Nimelt läksin eile hommikul rõõmsalt kell 9 algavasse Pilatesesse, et saab kohe hommikul vara (kell 9 on minu jaoks täiega vara :D ) trennipoisikese kaelast ära ja elu on ilus. 
Kohale jõudes avastasin, et unustasin maha oma randmetoe. Noh, mis ikka, Pilates ei hõlma endas õnneks poolt tundi allavaatavat koera, saab vast hakkama. Siis avastasin, et mul pole kaasas juuksekummi. Ohkasin ja läksin ostsin endale ühe, pole viga, juuksekumme nagunii vaja. 
Tegin trenni rõõmsalt ära, oli täitsa hea äratus, ja avastasin, et ma olin unustanud oma kapile võtmed ette .. sel hetkel, kui ma alla garderoobi tagasi jõudsin, enne mulle ei meenunudki, et peaks midagi kaasas ka olema. 

Selle peale hakkasin mõtlema, et hommikuti ma olen tõesti täielik udu, pea iga kord, kui on tarvis hommikul trenni minna, unustan midagi maha. Ühel korral unustasin maha trennirinnahoidja, mistõttu tegin Pumpi tavalise pesuga, mis oli niiii ebamugav, ja koju läksin siis niisama. Hea seegi, et sai koju minna, mitte ei pidanud tööle minema :D 

Muidugi ei saa süüdistada ainult hommikuid, eks inimestel ikka ununeb asju maha, mul lihtsalt on vahepeal sellised ajad, kus ma iga kord trennis jätan midagi koju ja muigan, et hea oli ennast kaasa võtta. Olen unustanud maha kuivatusrätiku mitmel korral, olen unustanud maha isegi puhta aluspesu; ükskord enne jitsi unustasin meigi maha võtta ja keset trenni küsis treener minult, et kas mul on silm sinine? Ei olnud, lihtsalt must olin :D 

Mind enamasti aitab selline asjade kokkupanemise rutiin, kus ma pakin kokku kõik vajaliku kindlas järjekorras ja tean, et ei unusta nt särki maha. Või dresse, teksades või seelikus oleks ka piinlik trenni teha. Aga eilne oli tõestuseks, et mõnikord hommikud võidavad. Ma loodan, et teistel ka hommikud mõnikord jäävad peale :D
Pilt on sobivalt illustratiivne, et ma läksin küünlaid pildistama ja unustasin statiivi koju. Ehk on viga lihtsalt minus, mitte hommikutes. 

Kommentaare ei ole: